Eesti Filmiajakirjanike Ühing autasustab igal aastal parima Eesti filmi meie oma kodumaise Oscari ehk kuldse Neitsi Maaliga, mis on Eesti Vabariigi iseseisvusaja vanim filmiauhind. Esmakordselt anti parima Eesti filmi auhind välja 1994. aastal ning kolme aastakümne jooksul on filmikriitikud pärjanud nii lühi- kui ka täispikki, samuti mängu-, anima- ja dokumentaalfilme. Sealhulgas on tunnustuse pälvinud nii debüütfilmid kui ka elavate klassikute kätetöö.
Läbilõige Neitsi Maali laureaatidest annab tunnistust Eesti filmikunsti rikkalikkusest ja mitmekesisusest, mille magusamaid vilju saab käesolevas kollektsioonis nautida.
Ida-Euroopa, uus sajand. Hundiseadused ja hundiisu. Mõni on veel alles, kes otsib hea ja kurja tundmise puud, tõenäoliselt eesmärgiga sellest valmistada kvaliteetset kontorimööblit ... Keskikka jõudnud Tõnu leiab end just sellisest hämarduvast metsast, nagu Dante kirjeldab. Tema mõõdukalt jõukasse ja rahulikku ellu sugeneb tavatu küsimus - kas on võimalik olla hea inimene? Mida see tähendab üleüldse? ja talle endale? Tõnu on teel selgemasse äratundmisse; aina pöörasemaks muutuvas reaalsuses puutub ta kokku mitmete tänase Eesti ühiskonna näidisisenditega ja olukordadega, milles ei puudu põnevus ja must huumor. Näib, et pikkamööda, kuid vältimatult kaotab ta töö, pere ja lõpuks ka iseenda.
Sõja jalust põgenenud rannarootslaste külla on paigale jäänud ainult majakavaht Gottfried. Tema tütar, nooruke Eetla loobub viimasel hetkel paadiga üle mere põgenemast ja naaseb koju. Nüüd on ta koos isaga silmitsi iseenda painete ja küla hõivanud Nõukogude sõduritega. Hirm võõra ja tundmatu ees sunnib Eetlat põgenema unenägudesse. Taeva, maa ja vee piiril seistes heitleb ta reaalsuse ja ulma, elu ja surma vahel. Majakasse varjunud arst Kasper püüab tüdrukut toetada, kuid temagi ei suuda tuua tasakaalu Eetla vankumalöönud maailma.