Pikk tänav
1966-01-02T12:00:00Z
VGIK diplomitöö: Hans Roosipuu filmioperaatorina.
Režissöör Hans Roosipuu ja stsenarist Lennart Meri vaatefilm Pikast tänavast Tallinnas. Pikk tänav on üks keskaegse Tallinna põhitänavaist, suundudes Toompealt alla Tallinna lahe suunas. Üle 700 meetri pikkusel tänaval asuvad mitmed arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslikult hooned nagu Oleviste kirik, Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Paks Margareeta ja Suur Rannavärav.
„Pikk tänav“ esindab 1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanrit (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”), mis kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Tallinna saladuste“ ja „Tallinna mosaiigiga“ (mõlemad 1967) läheneb „Pikk tänav“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja eksperimentaalne esituslaad. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.
„Pikk tänav“ esindab 1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanrit (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”), mis kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Tallinna saladuste“ ja „Tallinna mosaiigiga“ (mõlemad 1967) läheneb „Pikk tänav“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja eksperimentaalne esituslaad. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.
„Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.
