Kuidas tehisintellekt tegelikult toimib, ning selle metoodikaga kaasnev iroonia, mis on lihtsalt pikaaegse "varastamise" meetodi taasesitus mitme meedia/kunsti alal.
Üha rohkem peame internetis tõestama, et me (inimesed) ei ole robotid. Kuid mida teha siis, kui meil on alust kahtlustada, et inimene teisel pool ekraani võib tegelikult olla hoopis AI?
Mis on päris? Mida me mäletame kadunud maailmast? Vanadele fotodele kadunud maailmast annab AI uue mõtte, tundub, et see on uus ajastu futuristliku reaalsus. Ideaalne mälupilt on eksperimentaalne fotofilmi.
Minutifilm „Oomen“ toob vaatajate ette esmapilgul argise dialoogi tavalise inimese ja nutikõlari vahel, mis aga kiiresti kurjakuulutava pöörde võtab ja meie peategelase
dilemma ette seab. Kuidas käituksime meie olukorras, kus nutikõlari nutikus muutub liiga nutikaks?
Minutifilm viib vaataja määramatu kaugusega tulevikku ja jutustab nukra loo teadmata põhjusel üksi jäänud nutiseadmetest, kes hüüavad oma “omanikke” taga. Mis saab siis, kui inimkond kaob ja jätab enda loodud tehisintellekti peremeheta?
