2025. aastal tähistame ühe Eesti filmikunsti suurkuju – režissööri, näitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Kiisa loominguline pärand on Eesti kultuuris väga mitmekülgne: ta alustas oma loomingulist teed teatris näitleja ja lavastajana, kasvas seejärel tunnustatud filmirežissööriks ning kujunes kümnendite jooksul üheks Eesti audiovisuaalse kultuuri nähtavamaks ja mõjukamaks kujuks.
Kaljo Kiisk sündis 1925. aastal ning kuulus põlvkonda, kelle noorust mõjutasid sõjakatkestused ja ühiskondlik segadus. Kunsti juurde jõudis ta pärast sõda, kui Eesti teatri- ja filmielu seisis okupatsioonivõimu täieliku ümberkorraldamise ees. Lõpetanud 1946. aastal Rakvere 1. keskkooli, astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti ning aasta hiljem ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. Sealt suundus Kiisk 1948. aastal edasi õppima Moskvasse Riiklikku Teatriinstituuti ehk GITISesse, mis oli ka teatud mõttes pagemine sõjaaja mineviku varjude eest. Pärast Eestisse naasmist asus ta 1953. aastal tööle Tallinna Riiklikku Draamateatrisse, kus lavastas koos Kulno Süvalepaga “Kevade”, mis sa kiiresti populaarseks ning mida etendati üle 250 korra. Kiisk kehastas rahutu vaimu ja erksa mõtlemisega Joosep Tootsi. Näitlejana tõi ta endaga kaasa psühholoogilise täpsuse ja lavalise kohalolu ning oskuse näha rolli kui terviklikku karakterit, mitte pelgalt teksti esitajat. See sai hiljem ka tema lavastuste üheks alustalaks.
Filmi juurde jõudis Kiisk 1950ndatel aastatel, mil Eesti filmiinstitutsioon oli alles kujunemas ning noorte loojate roll eriti oluline. Talle avanes võimalus asuda tööle Tallinna Kinostuudios ning 1955. aastaks oli Kiisk teatrist lahkunud ja filmimaailmas elu alustanud. Esmalt kutsuti ta Moskva režissööridele tõlgiks ning sellise vahemehena õppis ta ka filmirežissööri ameti selgeks. 1950ndate aastate lõpus ja 1960. aastate alguses alustas Kiisk oma esimeste filmidega, liikudes samm-sammult režissööri assistendi ja kaaslavastaja rollidest filmirežissööri positsioonile. Tema varased lavastajatööd näitavad selgelt teatritausta mõju: karakterikesksus, täpne rütmitaju ja näitlejate juhendamise meisterlikkus. Kiisk oli lavastaja, kes uskus, et filmi süda peitub inimeses – tema otsustes, sisemistes konfliktides ja eetilistes valikutes. Ta oskas näha inimest tema argises hapruses ja kangelaslikkuses, ning tuua ekraanile karakterid, kelle sisemine konflikt ja eetilised otsingud on kõnekad ka tänapäeval.
Kiisa loomingulisest pärandist võiks esile tõsta kolm olulisemat ja eripalgelisemat filmi. Esiteks “Hullumeelsus” (1968), tragikoomiline film fašismihullusest, mis ähvardab inimkonna hävimiseni viia. Tegevus toimub hullumajas, kuhu marsib sisse erikomando, eesotsas Jüri Järveti kehastatud ohvitser Windischiga, et patsiendid likvideerida. Windischi ülesandeks on leida vaimuhaigete seast simulant. Aega jääb järjest vähemaks ning pingeline olukord muutub kassi-hiire mänguks. Seejärel “Nipernaadi” (1983), mille nimiosalist, luiskelugude jutustajat ja naistehullutajat Toomas Nipernaadit kehastab Tõnu Kark. Teos on tekitanud kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas ka vaidlusi ja diskussioone, kuna erineb paljuski August Gailiti teosest. Siiski kujunes Kiisa nägemusest tuntud ja rahva poolt armastatud film. Kolmandaks “Keskpäevane praam” (1967), kus on kasutatud dramaturgia üht põhivõtet ning tegelased on asetatud piirisituatsiooni tulekahju puhkemisega jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu reisipraamil. Kuigi kriitikud ei ole filmi suhtes just leebed olnud, kuulub see peaaegu-katastroofifilm siiski meie filmiklassikasse oma hoogsa tempo, Juhan Smuuli vaimuka dialoogi ning julgete situatsioonidega, mis toovad esile tegelaste tegeliku olemuse.
Käesolevast kogust leiab ka värskelt restaureeritud “Regina” (1990), mis jäi Kiisa eelviimaseks lavastajatööks. See räägib Ülle Kaljuste kehastatud haritud ja iseseisvast naisest, kes otsustab oma elu üle kontrolli võtta ning asub omaenda tingimustel peret looma. Laulva revolutsiooni päevil tekitas film üksjagu poleemikat oma provokatiivse teemakäsitluse pärast.
Õnneks ei jätnud Kiisk unarusse ka oma näitlejatalenti. Teatrilava Tootsist sai kõigile tuntud kellamees Lible Eesti ühes tuntumas filmis “Kevade” (1969) ning sellele järgnenud “Suves” (1976) ja “Sügises” (1990). Teiseks ikooniliseks rolliks sai Johannes Saarepera tegelaskuju teleseriaalis “Õnne 13”, milles Kiisk tegi kaasa suisa 14 hooaega. Samuti mängis ta mitmetes filmides nagu “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (rež. Grigori Kromanov, 1966), kus tegi rolli Pajuviidikuna, ja “Äratus” (rež. Jüri Sillart, 1989), kus kehastas Mõistuse Jaani. Tore pisiroll oli Kiisal ka Roman Baskini totalitaarset ühiskonda kujutavas karikatuurses lühifilmis “Vernanda” (1988), kus ta kehastab reibast vanahärrat, kes selgitab hämmingus peategelasele, mis teema nende veidrate suveniir-leibadega siis ikkagi on.
Lisaks loometööle oli Kaljo Kiisk aastakümneid üks Eesti filmivaldkonna nähtavamaid ja mõjukamaid esindajaid. Ta tegutses mitte ainult lavastaja ja näitlejana, vaid ka filmipoliitika suunajana. Kiisk oli Eesti Kinoliidu pikaaegne juht, kelle eestvedamisel kujundati nii filmitegijate kutseline identiteet kui ka loomekeskkond, milles Eesti mängufilm 1960–1980ndatel aastatel arenes. Ta esindas filmikunsti ja filmiloojaid nii erialasel tasandil kui ka laiemates kultuurielu aruteludes, olles sageli vahendajaks loovinimeste ja institutsioonide vahel.
Nõukogude ajastu keerukates tingimustes tähendas see roll tihti tasakaaluotsimist – vajadust hoida avatuna võimalusi loomevabadusele ja teha ruumi mitmekesisematele filmiprojektidele, samal ajal navigeerides ametlike piirangute ja ideoloogiliste nõuete vahel. Kiisa autoriteet, diplomaatiline meel ja põhjalik teadmistepagas tegid temast mehe, keda kuulati ning kelle sõna kaalus palju nii stuudiotes kui kultuuripoliitikas laiemalt. Hilisematel aastatel jätkas ta aktiivset panustamist avalikku ellu, töötades nii kultuuriinstitutsioonides kui ka poliitilistes ametites, kus ta seisis järjekindlalt Eesti audiovisuaalse kultuuri arengu eest. Ta oli Riigikogu liige aastatel 1995-2003.
Käesolev filmikogu on pühendatud Kiisa loomingu taasavastamisele. Siia on koondatud teosed, mis avavad tema kunstilist kujunemisteed näitlejana ja juba küpse režissöörina. Need filmid ei ole üksnes oma aja peegeldused, vaid ka elavad kultuuritekstid, mis aitavad mõtestada nii meie lähiajalugu kui ka inimlikke valikuid laiemalt. Tema sajanda sünniaastapäeva puhul on eriti tähenduslik võtta need teosed taas vaatluse alla, et näha, kuidas need kõnetavad meid täna.
Kaljo Kiisa loomingu täieliku loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
