Looduse ja inimese omavaheline vahekord ning selle mõtestamine on dokumentalistidele alalõpmata huvi pakkunud. Tänagi on jätkuvalt aktuaalsed mitmesugused probleemid, mis puudutavad ümbritsevat keskkonda, jätkusuutlikku elamist ning Eesti, aga ka kogu planeedi tulevikku.
Käesolevasse kogumikku valitud probleemfilmid, mis ajaliselt katavad aastakümneid vahemikus 1960ndad kuni tänapäev, peegeldavad eripalgelisi ja mitmekesiseid inimese ja looduse suhteid, mis on viimase sajandi jooksul kardinaalselt muutunud. Traditsioonilised elamisviisid on asendunud linnastumise ning maapiirkondade ääremaastumisega (“Koduküla” 1969, “Ilmamuutus” 1986, “Linnaloom” 1981). Kliimamuutused on meie aja üks suuremaid väljakutseid ning jätkusuutlikud lahendused on hädavajalikud, ometi ei suudeta ühiskonnana vajalikke samme kokku leppida ja täide viia. Viimastel aastatel on kiritseeritud palju riiklikku metsanduspoliitikat, mille toel ja eelkõige majanduskasu silmas pidades raiutakse liiga palju, ohustatades nii loomade ja lindude elupaiku (”Lendoravasõda" 2018) ning häiritakse hapraid ökosüsteeme (“Habras maailm” 2016, “Vara küps” 2024).
Kas tänapäeval on veel võimalik inimestel elada loodust ja elurikkust arvestavalt? (“Mets ja inimene” 1966, “Suur soo” 2022) Kas keegi veel üldse hoolib? Dokumentalistid toovad meieni keerulised küsimused ning püüavad avada probleemide tekkepõhjusi ja tagamaid ning erinevaid vaatepunkte.
Siinne probleemfilmide kogu on osa 2024. aastal toimuvast kultuuririkkuse teema-aasta programmist, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ning hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuurilist mitmekesisust.
Koostaja: Kati Vuks
Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.
Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.
Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu.
Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.
Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, seega tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. Lühikesel püügihooajal rügavad kalurid päeval ja ööl. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.
