Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinn

Tallinna keskaegne vanalinn mängib Eesti kultuurikontekstis ja ajaloos erilist rolli. Tänapäeval ei sea keegi kahtluse alla, et see UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnaruum on märgiline osa Eesti (ja ka eesti) kultuurist. Kuid veel sadakond aastat tagasi polnud see sugugi nii iseenesest mõistetav ning noores Eesti vabariigis tuli Taani, Saksa ja Rootsi vallutajate ehitatud pärandi kodustamisega näha teadlikku vaeva, nagu näitab nimeka kunstiajaloolase Voldemar Vaga stsenaariumi põhjal vändatud dokumentaalfilm „Rootsiaja mälestisi Tallinnas“ (1937).

Nõukogude okupatsioon lisas identiteetide võitluse tallermaale uue kihistuse. Ühelt poolt püüdis ametlik diskursus painutada kommunistliku ideoloogiaga mitte just eriti hästi sobiva keskkonna tähendusi omale sobivas suunas, nagu võib näha 1950. aastail valminud ringvaatepalades. Ent kui 1963. aastal plaaniti murda läbi vanalinna magistraal Balti jaama ja vastvalminud kaubamaja vahele, hakkas vanalinn aegamööda muutuma nõukogude võimule vastupanu osutamise ja eesti identiteedi säilitamise vahendiks, päädides 1980. aastail laulva revolutsioonini viinud laiapõhjalise muinsuskaitseliikumisega. Seda mälupoliitilist protsessi illustreerivad hästi siinses kogus leiduvad ringvaatepalad ja dokumentaalfilmid, kusjuures võimukriitika ning ametlike mälutekstide ja nõukoguliku ajaloonarratiivi õõnestamine võis avalduda nii sisus kui ka rõhutatult eksperimentaalses vormis, nagu demonstreerivad linnasümfooniate paradigmale toetuvad „Pikk tänav“ (1966) ja „Tallinna saladused“.

Lisaks kollektiivses identiteediloomes osalemisele on vanalinn 20. sajandi jooksul olnud ka oluline turismiatraktsioon. 1960. aastate teisest poolest lülitati Tallinna vanalinn Nõukogude välismajanduse mehhanismidesse turismitootena, mis tõi sisse rahvusvahelises majanduses osalemiseks hädavajalikku välisvaluutat. Turismitööstuse tähtsuse enneolematu tõusu välismaailma ja -külaliste suhtes muidu paranoiliselt ettevaatlikus Nõukogude Liidus tingis üha kasvav valuutavõlg lääne finantsinstitutsioonide ees, mis oli võetud lääne tehnoloogiate sisseostmiseks ning pidi tagasi makstama nende tehnoloogiate baasil saadud toodangu tuludest, mida aga teha ei suudetud. Kõrvuti Kiievi, Lvivi, Riia, Vilniuse, Minski, Taškendi, Alma-Ata, Buhhaara, Samarkandi, Tbilsi, Jerevani jpt linnadega lülitati ka Tallinn nende atraktsioonide ketti, mida riiklik turismiagentuur Inturist välisturistidele turustas. Siin peitub osaliselt ka põhjus, miks leidub Tallinna vanalinnast kui Eesti põhilisest turismiobjektist alates 1960. aastate lõpust nii erakordselt palju kinematograafilist materjali. Turismi edendamise eesmärki teenivad nii spetsiaalselt välismaale levitamiseks mõeldud vaatefilmid kui ka arvukad Tallinna vanalinnas vändatud mängufilmid. Lisaks välisturistidele meelitas Tallinna vanalinn nõukogude perioodil ka teiste liiduvabariikide filmitegijaid, kes otsisid siit läänelikke võttepaiku ajal, mil päriselt läände sõitmine oli enamasti võimatu.

    Filmid

    "Mäeküla piimamehe" võtetel

    Hetkel toimub
    Toimub Eduard Vilde romaani "Mäeküla piimamees" ekraniseerimine. Filmivõtted tsaariaegsest linnaturust toimuvad Tallinnas Raekoja platsil. Venekeelsed poesildid, suurrättides talunaised hobuvankrites, rahulikult heinu söövad hobused - kõik loob mängufilmile sobiva ajastuomase miljöö. Näitleja Jüri Järvetile tehakse grimmi ning režissöör Leida Laius ja operaator Mihhail Dorovatovski on tööhoos. Näidatakse Tõnu Prillupit kehastavat Jüri Järvetit piimamehena turulistele oma kaupa pakkumas.

    Ajaloomälestised

    Hetkel toimub
    Pirita kloostri surnuaias on tegutsenud vandaalid – lõhutud on rist, Pirita kloostri mälestustahvel. Tehase Teras lukksepp Adolf Enke restaureerib Tallinna vanalinna sepiseid. Ühes vanalinna keldris on tema tööruum, kus saavad uue elu laternad, küünlajalad ja palju muud.

    Alfred Vart

    Hetkel toimub
    Restauraator Alfred Vart on juba neli aastakümmet kõrvaldanud ajahaavu Tallinna palgeilt. Tema käsi on ühtaegu nii kunstniku kui ka arsti käsi. Oleviste gildi saali kuue võlvi ja neid toetava kahe kaheksatahulise piilari restaureerimise juures on ta teinud suure töö. Ka puidust ukse juures teeb Alfred Vart haamri ja peitliga vajalikke parandusi. Ukse kaunis dekoor saab uue hingamise ning teisedki puitnikerdused taastatakse. Tavaliselt jäävad vanalinna ehitisväärtuste taastajad tundmatuiks kunstnikeks, kuid mitte Alfred Vart.

    Arheoloogilised kaevamised Tallinnas

    Hetkel toimub
    Tallinnas Raekoja platsil toimuvad arheoloogilised kaevamised, mida juhendavad ajaloolane Susanna Tarakanova ja arheoloog Osvald Saadre. Terve Raekoja plats on selleks puhuks üles kaevatud. Leide sõelutakse, joonistatakse üles ning hiljem uurivad arheoloogid väljakaevamise leide lähemalt, süstematiseerivad, kirjeldavad ja asetavad need karpidesse.

    Arhitektuuri mälestusmärkide taastamine

    Hetkel toimub
    Arhitektuuri Valitsuse Teadusliku Restaureerimise Töökojas toimub restaureerimisprojektide valmistamine. 14. sajandist pärit arhitektuurimälestise Tallinna raekoja torni restaureerimise kallal töötab arhitekt Albert Kukkur. Näidatakse ehitustööliste tegevust - valminud torni sõrestikku maa peal, seejärel ehitustööliste poolt osade kaupa üles tõstetud ja paigaldatud sõrestikku torni otsas.

    Dominiiklaste klooster

    Hetkel toimub
    Kunstiteadlane Mai Lumiste ja muinsuskaitsja Rasmus Kangropool tutvustavad Tallinna Linnamuuseumi filiaali - Dominiiklaste kloostrit. Neis ruumides plaanitakse eksponeerida Tallinna ehitusi kaunistanud 400 kivist ehisdetaili.

    Filmivõtted Tallinnas

    Hetkel toimub
    Tallinna vanalinnas toimuvad filmistuudio Mosfilm mängufilmi „Vene impeeriumi kroon“ võtted. Vanalinnas filmitakse Pariisi 1924. aastal. Režissöör on Edmond Keosajan ja operaator Mihhail Ardabjevski.

    Iidne, kuid püsiv

    Hetkel toimub
    Max Reikter (1912–1993), kes tegi harrastusfilme enam kui poole sajandi jooksul, dokumenteeris Tallinna linnaruumi kogu oma pika loometee vältel. „Iidne, kuid püsiv“, mida publik nägi esmakordselt Eesti amatöörfilmide festivalil 1988. aasta mais, pälvides seal parima tõsielufilmi preemia, kompileerib 1930. aastaist kuni 1970ndate lõpuni vändatud kaadreid Tallinna vanalinnast ja selle kõrvale enne Teist maailmasõda kerkinud moodsast kontakttsoonist. Reikter jutustab loo linnast, mis õitseb, hävib ja tõuseb tuhast, näpates dramaturgiliste eesmärkide täitmiseks ka välismaiseid kroonikakaadreid (täpsemalt Prantsusmaal Rouenis Teise maailmasõja ajal jäädvustatud ainest). Vanalinna nn staarobjekte pikkade panoraamidega paitav pildikeel toetub 19. sajandi koloniaalfotograafiasse ulatuvatele pildikonventsioonidele, mis keskendub pigem turistlikele vaatamisväärsustele kui linna ja selle elanike argipäevale. Monumentaalsust rõhutab veelgi filmi emotsionaalselt laetud heliriba. Iseäranis tähelepanuväärsed on 1944. aasta märtsipommitamise ajal ja järel filmitud kaadrid põlevast ja varemeis vanalinnast – sõjapurustuste dokumenteerimine oli eraisikuile keelatud.

    Kodulinna head vaimud

    Hetkel toimub
    ETV noortesaadete algatusel tekkis Eestimaa ellu 1975. aasta oktoobris nähtus Kodulinn. Kümneid, sadu ja tuhandeid koolipoisse ja tüdrukuid tuli pühapäeviti Tallinna vanalinna, et siin mõned tunnid jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada, üksteist ja iseennast paremini tundma õppida. Leida Laius uurib, kuidas läheb Kodulinna noortel ja liikumise eestvedajal Tiina Mägil nüüd, 80ndate alguses. Kodulinna tegevusest räägivad Tiina Mägi, Raivo. E Tamm, Hannes Astok, Epp Alatalu, Ulvi Pihel, Madis Jürgen, Mart Kalm jt.

    Pikk tänav

    Hetkel toimub
    Režissöör Hans Roosipuu ja stsenarist Lennart Meri vaatefilm Pikast tänavast Tallinnas. Pikk tänav on üks keskaegse Tallinna põhitänavaist, suundudes Toompealt alla Tallinna lahe suunas. Üle 700 meetri pikkusel tänaval asuvad mitmed arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslikult hooned nagu Oleviste kirik, Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Paks Margareeta ja Suur Rannavärav.

    „Pikk tänav“ esindab 1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanrit (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”), mis kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Tallinna saladuste“ ja „Tallinna mosaiigiga“ (mõlemad 1967) läheneb „Pikk tänav“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja eksperimentaalne esituslaad. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.

    „Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.

    Rootsiaja mälestisi Tallinnas

    Hetkel toimub
    Film Tallinna arhitektuuri- ja kultuurimälestistest ning nende ajaloolisest kujunemisest. Tutvustatakse Toomkiriku, Niguliste kiriku, Pühavaimu kiriku, Raekoja, Mustpeade maja ja Huecki maja välis- ning sisevaateid.

    Tallinn enne ja nüüd

    Hetkel toimub
    Film Tallinna arengust, kus näidatakse kaasaegseid (1939) ja arhiivifilmidest võetud ajaloolisi kohavaateid - Vanaturu kael, Härjapea jõgi, turuväljak, Pärnu maantee, Vene turg ja Viru väljak, Peetri plats ja Vabaduse väljak. Neid kõrvutatakse ja võrreldakse.

    Tallinn kõverpeeglis

    Hetkel toimub
    Kriitiline pala hooldamata Tallinna vanalinnast. Juhitakse tähelepanu vanalinnas valitsevale korralagedusele: üksikute turismimagnetiteks kujunenud vaatamisväärsuste kõrval riivavad silma hoonete lagunevad fassaadid, räämas siseõued, auklik sillutis jne. Nii mõnegi vanalinna tänava kiviplaadid on nii katki, et jalakäija suudab seal vaevu edasi liikuda. Vaated vanalinna sisehoovidele ja tänavatele.

    Tallinn kunstis

    Hetkel toimub
    Kunstnikud Leili Muuga, Enn Põldroos ja Evald Okas jäädvustavad Tallinna vanalinna. Pealinn oma maalilisuses on olnud ja on ka praegu lõputu inspiratsiooni läte. Kunstihoones avatakse kunstinädala raames väljapanek "Tallinn kunstis". Näituse ekspositsioonis on linnavaated möödunud sajandist ja kaasajast. Näidatakse maale ja graafilisi lehti Tallinna vaadetega.

    Tallinna heakorrastus

    Hetkel toimub
    Turistid tutvuvad Tallinna vanalinnaga. Huvipakkuvad on vaatamisväärsused nagu Raekoja plats, mida ümbritsevad kitsad vanalinna tänavad, Nunne värav, Estonia teater, Teaduste Akadeemia raamatukogu. Head muljet rikuvad aga probleemid heakorraga - vanalinna majade katkised aknad, lagunenud fassaadid, katkenud vihmaveetorud. Tänavatel on viltused teeviidad, katkised tänavalaternad, vedelema jäetud ehitusjäägid. Selline vaatepilt ei jäta külalistele linnaruumist just parimat muljet.

    Tallinna reklaamsildid

    Hetkel toimub
    Tallinna vanalinna keskaegsete ja kaasaegsete reklaamsiltide võrdlemine. Rippsildid Tallinna Linnamuuseumi varadest - Fahrenholzi veinikaupluse ärisilt ja Karl Florelli koloniaalkaupluse rippsilt. Tänapäevastel reklaamsiltidel kasutatakse neoontorusid. Oma ilmekuses ei saa Tallinna neoonkirju siiski kahjuks võrreldagi kunagiste rippsiltidega.

    Tallinna saladused

    Hetkel toimub
    Stsenarist Lennart Meri, operaator Andres Söödi ja režissöör Ülo Tambeki koostöös sündinud omapärane „linnasümfoonia“, eksperimentaalne vaatefilm Tallinna vanalinnast. Kaamera vaatevälja jääb linnamüür, Oleviste kirik, Pühavaimu kirik, Raekoda. Kuid suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast: veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu. Anti Marguste muusika lisab pildile salapära.


    1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.


    „Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.

    Tallinna sepised

    Hetkel toimub
    Antakse ülevaade kaasaegsete meistrite tehtud ajaloolistest sepistöödest Tallinna vanalinna hoonetel. Näidatakse mitmesuguseid sepiseid majaseintel, uksehingi, kirstude kaasi keeruliste sepislukkude süsteemiga ning käsitööliste sepismärke.

    Tallinna vanalinn

    Hetkel toimub
    Fotograaf Roman Valdre pildistab Tallinna vanalinna hooneid ja linnamüüri kaitsetorne. Teadusliku Restaureerimise Töökoja ruumides uurivad arhitektid-restauraatorid fotosid ning nende kohta leiduvaid arhiivimaterjale. Vanadel joonistel on linnamüüri ja selle tornide läbilõiked. Tuleb otsustada, mida Tallinna vanade tornidega ette võtta, on ju Tallinna kindlustusvöönd oma 50 torniga suur haruldus. Ehitusmehed tegelevad restaureerimistöödega Köismäe tornis. Tellingutes on ka Plate torn ja Raeapteegi hoone Raekoja platsil.

    Tallinna vanalinna hoovid

    Hetkel toimub
    Vaated korrastatud ja korrastamata hoovidesse, heakorrastustöödest räägib Tallinna Vanalinna Elamute Ekspluatatsiooni Valitsuse juhataja Rein Koit.

    Tallinna vanalinnas

    Hetkel toimub
    Tutvustatakse Tallinna vanalinna kunstiväärtuslikke uksi ja sepiseid: Toompealt all-linna laskuva Pika Jala ajahambast puretud paekivimüürid. Lühikese Jala tammepuust uks, mis on laiapealiste sepanaeltega üle löödud. Mustpeade vennaskonna hoone esikülg ja ukse kaunid rosetikujulised sepisnaelad. Tallinna raekoja saalis on eelmistest sajanditest säilinud hulk kunstilisi sepiseid: seinakappide hinged ja lukud, käepidemega ukselukk. Tallinna omaaegsete seppade töö oli kuulus. Näeme restaureerimiseks vajalike erinevate detailide sepistamist. Kolme Õe hooned Pikal tänaval on taas erinevates stiilides kunstiväärtuslikke uksi. Näeme Ajaloomuuseumi peaust ja selle sepistatud koputit.

    Üliõpilased Minskist

    Hetkel toimub
    Minski Polütehnilise Instituudi arhitektuuriüliõpilased on Tallinnas suvepraktikal. Tallinna vanalinna vaateid jäädvustavate üliõpilaste hulgas on ka Ghanast pärit Valgevenes õppiv noormees. Möödakäijatele pakub huvi nii tema töö kui ka kunstnik ise. Näidatakse kaadreid ka teistest Tallinna vaateid jäädvustavatest üliõpilastest, kelle joonistamist ja maalimist linnaelanikud uudistavad.

    Vana Tallinn

    Hetkel toimub
    Max Reikteri harrastusfilm hoonetest ja tänavatest Tallinna vanalinnas.