Arkaadri videoesseede sarja jätkab filmitegija ja -kriitik Silver Õun analüüsiga eesti filmiklassikasse kuuluva filmi "Hullumeelsus" kohta.
Eesti filmiajaloos enim filme teinud režissööri Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1968) märgib modernismi jõudmist Eesti filmi. Kui kirjandusse ja muusikasse pääses avangard kergemini tsensuuri alt läbi, siis film maadles sel ajal endiselt sotsiaalrealismi raske taagaga. „Hullumeelsusest“ kujunes tsensuuri mõistes tõeline paradoks: rünnates otseselt autoritaarse režiimi repressiooniaparaati, ei oleks film ilma tsensuurita mõeldav, ent pärast esilinastust 1969. aastal saadeti see aga peaaegu kahekümneks aastaks riiulile. Videoessees „Tinglikkuse piirid“ uurib Silver Õun „Hullumeelsuse“ seoseid Bertold Brechti eepilise teatri tehnikatega ning heidab valgust vormivõtetele, mis Eesti üheks parimaks filmiks nimetatud linateosele saatuslikuks võisid saada.
Eesti filmiajaloos enim filme teinud režissööri Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1968) märgib modernismi jõudmist Eesti filmi. Kui kirjandusse ja muusikasse pääses avangard kergemini tsensuuri alt läbi, siis film maadles sel ajal endiselt sotsiaalrealismi raske taagaga. „Hullumeelsusest“ kujunes tsensuuri mõistes tõeline paradoks: rünnates otseselt autoritaarse režiimi repressiooniaparaati, ei oleks film ilma tsensuurita mõeldav, ent pärast esilinastust 1969. aastal saadeti see aga peaaegu kahekümneks aastaks riiulile. Videoessees „Tinglikkuse piirid“ uurib filmitegija ja -kriitik Silver Õun „Hullumeelsuse“ seoseid Bertold Brechti eepilise teatri tehnikatega ning heidab valgust vormivõtetele, mis Eesti üheks parimaks filmiks nimetatud linateosele saatuslikuks võisid saada.
Teise maailmasõja lõpu eel marsib kaunis mõisahoones paiknevasse vaimuhaiglasse sisse erikomando, et patsiendid likvideerida. Kuid gestaapo on saanud anonüümkirja teatega, et hullude seas varjab end vaenlase agent. Ohvitser Windischil tuleb mitmesaja vaimuhaige seast loetud päevadega leida simulant. Algab kassi-hiire mäng.
