Priit Pärn 80

Priit Pärn 80

26. augustil 2026 tähistab tuntud Eesti karikaturist, graafik, õppejõud, animafilmirežissöör, monteerija ning stsenarist Priit Pärn 80. juubelit. Pärna rikkalik portfoolio kannab endas märkimisväärset prestiiži, olles tugev tõukejõud Eesti animatsiooni rahvusvahelisele areenile viimisel. Tema loomingus põimuvad huumor, tehniline meisterlikkus ja terav ühiskonnakriitiline vaist.

Priit Pärn sündis 1946. aastal Tallinnas, kuid veetis suurema osa oma noorpõlvest Tapal. 1970. aastal suundus Pärn õppima Tartu Ülikooli bioloogiat. Tema õpinguid nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis saatis pidev tung joonistada, mis väljendus juba 1964. aastal Spordilehes avaldatud karikatuuris. Nõnda jäi karikatuur nii kunstilise eneseväljenduse kui ka sissetuleku allikana talle alatiseks kaaslaseks. 1974. aastal jättis Pärn oma erialase töö kõrvale, kui Joonisfilmi rajaja Rein Raamat kutsus ta abistama kunstnikuna filmi „Kilplased“ juures. 1976. aastal ühines Pärn ametlikult Joonisfilmiga ning juba aasta hiljem avaldas ta oma esimese autorifilmi „Kas maakera on ümmargune?“. Filmi aga ei võetud Moskvas vastu nii nagu Pärn oli lootnud. Kuna tegemist ei olnud klassikalises stiilis Disney´t imiteeriva muinasjutuga, jättis see tsensuuri aparatuuri nõutuks, mille tulemusena näidati filmi vaid Eestis, kuid keelati kõigis teistes liiduvabariikides.

1978. aastal valmis Pärna teine autorifilm „... ja teeb trikke“, mis võitis Bulgaarias toimunud Varna animafilmide festivalil parima lastefilmi kategoorias II koha. Sellele järgnes 1980. aastal „Harjutusi iseseisvaks eluks“, mis võitis II koha NSV Liidu XV filmifestivalil. 1982. aastal valmis aga muinasjutu „Ahjualune“ motiividel põhinev „Kolmnurk“, mis peale kriitikute positiivse tagasiside muutus ka üheks Eesti mõjukaimaks kultuuriekspordi artikliks Läände. 1991. aastal jõudis filmi stiililine käekiri ka Californiasse, kui selle võtsid endaga kaasa käputäis Ukraina ning Vene animaatoreid. Nende ees otsas oli Igor Kovalyov, kes osaliselt inspireerituna Pärna „Kolmnurgast“, lõi mõned armastatuimad ning tuntumad tegelased Ameerika animeeritud telesaates (Rugrats, Duckman, Edith Ann, jne.)  

Perioodi „Kolmnurga“ (1982) ja „Eine murul“ (1986) vahel kirjeldab kõige paremini termin stagnatsioon ehk tsiteerides Pärna: „(...) oli täiesti mõttetu filmiga tegelda, kraanid olid üsna kinni keeratud.“(1). 1983. aastaks oli „Eine murul“ stsenaarium juba valmis, kuid tulenevalt selle ühiskonnakriitilisest temaatikast ei saanud film tootmiseks luba. Nõnda eksisteeris kontseptsioon vaid paberil kuni aastani 1986, mil film sai lõpuks rohelise tule. Nii „Kolmnurk“ kui ka „Eine murul“ toovad eriti selgelt esile Pärna võimet tajuda ühiskondlikke murdepunkte ja neid komöödia abil päevavalgele tuua. Film vaatleb nelja tegelast, kes seisavad silmitsi nõukogude elu argimuredega, alates korruptsioonist ja üldisest nappusest kuni vägivallani. Kui aga riigiaparaadi bürokraatia ja igapäevaelu raskuste üle nalja heitmine on demokraatlikes süsteemides tavapärane, viis see okupeeritud Eestis Pärna, koos oma loominguga, võimuorganitega korduvalt konflikti.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist heitis Pärn taaskord pilgu tagasi nõukogude ja globaalse „lääne“ vahelisele kahekõnele 1992. aasta filmis „Hotell E“. Enam ei olnud võtmetähtsusega vajadus saada tsensori luba, vaid hoopis rahastus. 2016. aasta intervjuus Agne Nelkiga on Pärn öelnud, et huumoril oli ühiskondlikult tähtsam roll Nõukogude Liidus tulenevalt tõsiasjast, et tegemist oli süsteemiga, kus pilkamine eksisteeris ainsa süsteemi vastupanuvahendina. Demokraatia saabumisega seisab kunstnik aga silmitsi hoopis teistsuguse kultuurimaastikuga: „Sa saad oma õigusi kaitsta, kirjutad ajalehes või lähed kohtusse, sul ei ole vaja mingit anekdooti välja mõelda — sellega sa tunnistaksid, et oled kaotaja.“ (1). Selles kontekstis on „Hotell E“ justkui test Pärna võimekusele tuua vabasse riiki üle see, mis oli tõstnud ta animaatori ja režissöörina esile eelmise võimukorra ajal.

2008. aastal algas Priit Pärna karjääris uus ajastu. Filmid „Elu ilma Gabriella Ferrita“ (2008), „Tuukrid vihmas“ (2009), „Lendurid koduteel“ (2014) ning „Luna Rossa“ (2024) on loodud koos kaasrežissööri Olga Pärnaga. „Tuukrid vihmas“ ja „Lendurid koduteel“ moodustavad esimese ja teise osa hetkel veel lõpetamata triloogiast „Meeste maailm“. Mõlemad filmid on võitnud rohkelt auhindu festivalidelt üle maailma, alates Animafest Zagrebi Grand Prix’st kuni Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalini välja. „Luna Rossa“ on Olga ja Priit Pärna värskeim animatsiooniprojekt. Film kasutab mitmeid animatsiooni vallas suhteliselt ebastandardseid tehnilisi lahendusi, nagu näiteks motion capture. Selle jaoks töötasid Pärnad koos VAT Teatri näitlejate Karolin Jürise, Tanel Saare ja Ago Sootsiga. Film võeti Eestis vastu märkimisväärselt positiivse vastukajaga, võites nii Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia „Aasta animafilm“ kui ka EFTA parima animafilmi auhinna.

Priit Pärna mõju nii Eesti kui ka laiemalt rahvusvahelise animatsioonimaastiku arendamisele on raske piiritleda. Pärna on täitnud oma elus mitmeid rolle, nii õpetaja, kunstniku, režissööri kui ka üleüldise uuendajana ning sellest tulenevalt on võimalik otsijail märgata elemente tema isikupärasest käekirjast igal pool, nii kodus kui ka võõrsil.

(1)    Nelk, A. (2016). Priit Pärn: ma ei ole see, kes teeb ühte filmi kümme aastat [intervjuu Priit Pärnaga]. ERR Kultuur.) Nelk, A. (2016). 

Koostaja: Kaur Järve, Rahvusarhiiv

    Filmid