Tänavu, 4. augustil 2025. aastal tähistab tunnustatud dokumentalist ja õppejõud Riho Västrik oma 60. juubelit. Olulise verstaposti puhul toome vaatajateni temaatilise kogu, mis hõlmab dokumentaalfilme tema filmitegija teekonna algusest kuni tänase päevani.
Riho Västrik sündis Abja-Paluojal ning veetis lapsepõlve Mõisakülas, enne kui elu viis ta edasi Türile ja seejärel Tallinna. Filmitegija kutsele eelnesid õpingud Tallinna Polütehnikumis raadioside ja -levi ning Tartu Ülikoolis ajaloo ja ajakirjanduse erialal. 2006. aastal astus ta Balti Filmi- ja Meediakooli magistriõppesse produktsiooni erialal, mille lõpetas 2009. aastal ning samast aastast alates õpetab ta seal dokumentalistikat. Aastatel 2011-2018 oli Västrik Tallinna Ülikooli kultuuriuuringute doktorantuuris. Varem on ta töötanud VAT teatris näitlejana, Eesti Raadios Noorteraadio toimetuse juhatajana ning Eesti Televisioonis uudiste programmi toimetajana.
Oma produktsioonifirma “Vesilind” rajas Västrik juba 1996. aastal eesmärgiga toota dokumentaalfilme ja telesaateid. Esialgu keskenduti ekspeditsioonifilmidele – käesolevast kogust leiab näiteks “Cho-Oyu” (1998), mis jälgib Eesti esimese Himaalaja ekspeditsiooni teekonda maailma kõrguselt kuuenda tipu vallutamisel, ning “Eestlased Ameerika katusel” (1998). Västrik oli ka mõlema filmi režissöör ning on hiljem nentinud, et “tänaste arusaamade järgi polnud need filmid, pigem päeviku laadis telesaated” (Teater. Muusika. Kino nr 10, 2012). Sealt edasi tekkis suurem huvi uurida lähemalt looduse üht mõjuvõimsamat liiki – inimest. Valmisid portreefilmid nagu käesolevas kogus esindatud “Lumeleopard” (1999) Eesti tippalpinistist ja fotograafist Jaan Künnapist, “Jäägermeister” (rež Elen Lotman, 2004) loodussõbrast ja jahimehest Mati Hõbemäest, “Sõjapealik” (2004) nahakunstnikust ning muinasvõitlusega tegelevast Lennart Männist, loodusfilmidele pühendatud festivalidel mitmeid auhindu võitnud “Vanamees ja põder” (rež Joosep Matjus, 2009) loodus- ja jahimehest Harri Põldsamist ning “Mees torukübaraga” (2012) missi-issist Valeri Kirsist. Hilisematest portreefilmidest on kogus esindatud filmid “Piisa torn” (rež Arko Okk, 2015) Vilsandi saare majakavahist Avo Piisast, “Majavalvur” (rež Ingel Vaikla, 2015) Tallinna Linnahalli valvurist Peetrist ning “Bonus track” (2016) armastatud muusikust ja heliloojast Sven Grünbergist.
Olulise osa “Vesilinnu” toodangust moodustavad dokumentaalid Eesti loodusest. Need filmid toovad esile meie kodumaa floora ja fauna ilu, müstilisuse ja haavatavuse. Käesolevas kogus on esindatud “Karula rahvuspark” (rež Anne-Mari Neider, 2005), mis tutvustab rahvuspargi elurikkust ja inimesi selle sees, “Maastiku mustrid” (2014), mis jälgib Eesti nelja aastaaega ja võtmemaastikku, “Eesti loodus: Alam-Pedja (rež Remek Meel, 2013), mis portreteerib elu ühel meie suurimal looduskaitsealal, “Emajõe veemaailm” (rež Remek Meel, 2015) Suur-Emajõe võimsast veemaailmast, “Habras maailm” (rež Ants Tammik, 2016), mis käsitleb inimtegevuse ja soomaastike pingelisi kokkupuuteid, “Lendoravasõda” (rež Heli Tetlov, 2018), mis kajastab ohustatud liigi kaitse ümber toimuvat võitlust, ning “Suur soo” (rež Remek Meel, 2022), mis räägib linnaelust eemaldunud Vellost, kes püüab elada kooskõlas loodusega. Eestist kaugemale viivad koos režissöör Vassili Saranaga loodud ekspeditsioonifilmid “Suur jõgi, 1: Retk Leena lättele”” (2010) ja “Suur jõgi, 2: Delta” (2011), mis uurivad Venemaa avarustes voolava Leena jõe lähteala – inimtühja taigat, kus loodusel on veel viimane sõna, ning deltat, kus igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni.
Riho Västriku produtsendi portfoolios leidub ka eksperimentaalsema lähenemisega filme, näiteks Astrida Konstante dokumentaal “Tallinna sümfoonia” (2012) meie pealinna rütmidest ja atmosfäärist ning filmid Tallinna märgilistest hoonetest, nagu “Rauaniit” (Maria Aua, 2020), mis vaatleb endise tekstiilivabriku ümberehitamist Eesti Kunstiakadeemia õppehooneks, ja “Patarei” (2021), mis viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusesse, mida 20. sajandil kasutati vanglana.
Riho Västrik on osalenud produtsendina ka mitmes rahvusvahelises projektis nagu „Surematu“ (Ksenia Ohhapkina, 2019), mis võitis Karlovy Vary filmifestivalil parima dokumentaalfilmi auhinna, ning „Õrnad sõdalased“ (Marija Stonytė, 2020), mis jälgib Leedu kaitseväe ajateenistusse asuvaid noori naisi. Ta on Euroopa Dokumentalistika Võrgustiku (EDN) liige, Eesti Filmitootjate Liidu juhatuse liige ja 2012. aastast tegutseva Eesti Dokumentalistide Gildi asutajaliige. Samuti on ta juba pikki aastaid olnud aktiivselt seotud Matsalu loodusfilmide festivali MAFF korraldamisega.
Riho Västriku täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
Harri Põldsam (77) on vana jahimees ja loodusesõber, kes on üle 30 aasta uurinud põtru ja nende hingeelu. Käia koos põtradega luhal ringi ja nendega “põdrakeeles” vestelda on Harri jaoks omamoodi rituaal. Kõrvaltvaatajale võib tunduda üsna jabur, kui mees “teeb loomale kõrvu” ja matkib ohkivat häält, kuid Harrile on see tema elu muinasjutt, unistus ümber kehastuda põdraks. Indiaanlased usuvad, et põdrad on head luhavaimud. Kõik loomad, keda on filmitud, on olnud täiesti vabad tulema ja minema, millal tahavad ja kuhu tahavad. Metsaveeres luusiv hundikari kaamera ees on suur haruldus, nii nagu ka põtrade paaritumine, mille vahetuks tunnistajaks sattus Harri esimest korda elus.
"Tuulte tahutud maa" on eepiline loodusfilm Eestimaa metsikust loodusest, kus vaataja ees rulluvad lahti meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate linnuparvedega. Filmi peategelane on meie metsade suurim imetaja ja põliselanik põder. Läbi looduse avanevad meie mineviku püüdlused ja vajadused ning meie iseloom, mida maastikud on tuhandete aastate jooksul hoidnud ja kinnitanud.
Iga suurlinn on nagu sümfooniaorkester, mis esineb partituurita. Ometi võib sellest pealtnäha isevoolavast kaosest leida lummava teose, tuleb ainult osata näha ja kuulda. “Tallinna sümfoonia” on eksperimentaalne dokumentaalfilm Eesti Vabariigi pealinnast anno 2010. Vaatajale luuakse ettekujutus selle kompleksse organismi toimimisest, mis balansseerib reaalsuse ja sürrealismi piiril. Kuigi vaadeldav kui kunstiteos, fikseerib film ühe linna lugu käesoleval ajahetkel, olles seega ka kroonika.
Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.
Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.
Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.
Venemaa Kaug-Põhja tööstuslinnas filmitud “Surematu” püüab mõista, mis ahvatleb inimesi vabatahtlikult maha salgama oma isiksust ja muutuma riiklikuks ressursiks.
Kas inimene saab üldse olla vaba totalitaarses ühiskonnas, kus keerukad ja hämarad struktuurid kontrollivad nende mõttemaailma juba varasest lapsepõlvest? Film vaatleb vene kodanike vormimist värske pilguga. Režissööri vaevu hoomatav, kuid väga nõudlik pilk paljastab “süsteemi” toimimist kõige süütumana tunduvates situatsioonides, igapäevaelu erinevatel hetkedel.
Üks võimalus eestluse juurte otsimiseks on minna sajanditetagusesse aega ja samastuda muistsete esivanematega. Peategelane Lennart Mänd, 37-aastane Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna dotsent on edukas kahel rindel: oma töös ja võitluses muinaseestlaste laagris. 1990. aastate lõpul sai Männist muinasaegse sõjasalga vanem. Oma kahestumist 21. ja 11. sajandi vahel põhjendab mees identiteediotsingutega. Käsitledes ajastukohaseid relvi, tööriistu, kandes vanu rõivaid ja ehteid, aduvad Võitlusklubi Reas liikmed tuhande aasta taguste esivanemate elu ja olemust.
„Rauaniit” on vaatlev dokumentaalfilm endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Kunstiakadeemiaks. Hoone muundumise protsess sünnib ehitusmeeste isetu ja raske kehalise töö tulemusena. Värskelt valminud kaasaegses majas toimub glamuurne avapidu, ruumid täituvad uutmoodi rahvaga, ehitusmehi nende hulgas enam näha ei ole ‒ kas nad tunneksid end sinna enam sobivat?
Majakavaht Avo Piisk on kümme aastat Vilsandi saare tuletornis leiba teeninud. 2004. aasta suvel Avo koondatakse, sest tuletorni hakkab hooldama arvutiprogramm. Kuigi Piisk on end viimased aastad lahkumismõttega harjutanud, ei taha ta majakat jätta. Ta on kindel, et ilma temata Vilsandi majakas hävib, esmalt turistide rohkuse, seejärel tormide ja vihmade tõttu.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel.
Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.
Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Portreefilm kahest tegelasest – Tallinna Linnahallist ja selle valvurist Peetrist.
Kunagi Tallinna uhkuseks olnud Linnahall on trööstitus seisus, kuid tal on omad truud poolehoidjad. Peeter tuleb iga kolme päeva tagant 24-tunnisesse vahetusse valvama mahajäetud Linnahalli. 1980. aasta suveolümpiamängudeks ehitatud suurejooneline kultuuri- ja spordipalee mõjub kui tondiloss. Peeter armastab nukrat maja, mille suurejoonelisus meenutab veel praegugi hoone hiilgeaegu. Majavalvur teab, kui maja jääb hingeta, siis see hävib nagu hingeta inimenegi. Praegu on eraklik Peeter üksindusse jäetud maja hing.
Loodusfilmi kaamera liigub Eestis läbi nelja aastaaja ja nelja võtmemaastiku: soo, metsa, ranniku ja puisniidu. Kõik, mis kaamera objektiivi ette jääb, muutub osaks maastiku mustrist – ka inimesed. Eesti aladel on inimesed elanud üle 10 tuhande aasta. Mandrijää taganemine tekitas elupaiga, mida tuhandete aastate jooksul on oma vajadustele kohandatud. Rajatud on põlde, karja- ja heinamaid. Raadatud ja istutatud metsa. Välditud tarbetut omakasu. Nii on Eestile iseloomulik maastike mosaiiksus, kus omavahel vahelduvad kultuur-, poollooduslikud ja looduslikud kooslused.
Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.
Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.
Päris Eesti lõunapiiril, eemal suurtest linnadest, asub Karula rahvuspark. Valga- ja Võrumaa piiril Antsla, Karula, Mõniste ja Varstu valla maadel 1979. aastal asutatud maastikukaitseala sai rahvuspargiks 1993. Ümmarguselt 12 000 hektaril kaitstakse seal nii ürgloodust kui ka pärandmaastikke. Üks reljeefikompleks, üks metsamassiiv, üks kihelkond – üks väike maailm. Ehkki elamiseks karune ja karm kant, on inimene siia paigale jäänud ja maastikku kujundanud ammustest aegadest. Ülevaade rahvuspargi loodusest, lindudest, loomadest ja inimestest.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu.
Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.
Suur-Emajõgi moodustab võimsa veemaailma, mis varjab endas ürgset elu. Väike Aleksander Remek avastab koos filmimehest isaga selle lummava maailma saladusi. Vaataja saab isa ja poja vahendusel osa kotkaste ja kobraste, saarmaste ja siidisabade, rohunepi ja ronkade varjatud elust.
Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, seega tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. Lühikesel püügihooajal rügavad kalurid päeval ja ööl. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.
1997. aastal lehvis sini-must-valge kahel korral Ameerika kontinendi kõrgeimal tipul Aconcagual. Täpselt 100 aastat pärast mäe vallutamist kordasid sama teekonda kaks alpinistide rühma Eestis lumeleopardide Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi juhtimisel. Eestlased Ameerika katusel on meeleolukas lugu Künnapi rühma läbielamistest.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Alam-Pedja on üks Eesti suurimaid looduskaitsealasid, kus voolavate jõgede kallastel on avarad luhad, haruldased lammimetsad ning jõgede vahel asuvad sood. Siinne loodus käib ürgses rütmis nagu ta on seda teinud viimastel aastatuhandetel ning inimmõju on selles ürglooduses just nii palju kui vaja, et säilitada suuri inimese kaasabil tekkinud kooslusi, lamminiite. Ometi asub läheduses Eesti suuruselt teine linn, kust üha rohkem ja rohkem inimesi liigub paatidega mööda jõgesid Alam-Pedjale ning ala piiravad ka suured maanteed, kus autode vool ei peatu iial. Alam-Pedja näol on tegu millegi ürgse ja puutumatuga, mis meenutab meile, kust me oleme tulnud ja milline on keskkond, kuhu me kuulume.
1998. aasta sügisel toimus Eesti esimene Himaalaja Ekspeditsioon maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. Esmakordselt alistus eestlastele 8000 meetri piir. Võit ei tulnud siiski esimesel katsel, loodus pani mägironijad proovile. Rünnak Cho-Oyule võeti ette Tiibeti poolelt, see andis võimaluse pisut tutvuda ka tiibetlaste elukommetega. Riho Västriku filmirännaku kangelasteks on eelkõige 10 Eesti alpinisti, kes osalesid ekspeditsioonis, kuid oma osa on ka tiibetlastel ja nende põhilistel kaaslastel jakkidel. Ja muidugi – mägede ilu.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Sven Grünberg on helilooja, muusik, budistlik mõtleja, Dalai-laama maaletooja, isa – kui nimetada mõnd rolli tema elus. Muidugi on ta ka poeg, abikaasa, vend, õppejõud, inimene. Ta on isiksus, oma väljakujunenud maailmavaatega. Vaatamata kokkupuudetele budismiga on ta karmi ütlemisega mees, kes samas on oma seisukoha või hinnangu eest valmis ka vastutama.
Mõne aasta eest elas Grünberg üle raske südameoperatsiooni ja hakkas elule teise pilguga vaatama. „Bonus track” portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu.
