2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telerežissöör ning lavapedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Ta kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.
Kromanov omandas erialase hariduse Moskvas, lõpetades kiitusega 1953. aastal A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio. Pärast õpinguid töötas ta aastaid V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana ning Tallinna Televisioonistuudios režissöörina. Hiljem tegutses ta teatris ka lavastajana ning pühendus lavapedagoogikale Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, pöörates suurt tähelepanu näitlejatööle ja dramaturgiale. Teatrikogemus mõjutas tugevalt ka tema filmirežii stiili, mida iseloomustab psühholoogiline täpsus ja tugev ansamblimäng.
1960. aastatel asus Kromanov tööle Tallinnfilmi stuudiosse, kust mängufilmirežissööre. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad Jüri Müüriga koos lavastatud „Põrgupõhja uus vanapagan” (1964), A. H. Tammsaare romaani põhjal valminud filosoofiline draama ja mõistulugu ühest Põrgupõhja talus elavast kalevipojalikult tugevast, ent üksjagu juhmist vägilasest; „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966), moraalsete kompromisside ja vastutuse teemat käsitlev psühholoogiline film; ning „Viimne reliikvia” (1969), Eesti filmiajaloo üks populaarsemaid ja vaadatumaid ajaloolisi seiklusfilme, mis on tänaseks saavutanud kultusfilmi staatuse ning linastunud rohkem kui 70 riigis. Tema hilisem looming hõlmab ka žanriliselt eripärast ulme- ja detektiivifilmi „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), mis põhineb vendade Strugatskite teadusliku fantastika romaanil. Lisaks mängufilmidele lavastas Kromanov dokumentaalfilmi „Meie Artur” (1968), mis portreteerib legendaarset lauljat Artur Rinnet ning mida võib pidada tema üheks julgemaks ja kompromissitumaks teoseks.
Kromanovi looming on eesti filmiloos oluline mitmel põhjusel. Ta suutis ühendada tugeva dramaturgia, visuaalse väljenduslaadi ja näitlejakeskse lavastuse, luues filme, mis on jäänud püsivalt Eesti kinoklassikasse. Tema filmograafia pole küll mahukas, ent mitmetest tema režissöörikäe all valminud filmidest said publikumagnetid. Samuti näitavad ta teosed eesti filmi žanrilist mitmekesisust – filosoofilisest kirjandusadaptatsioonist psühholoogilise draama ja ajaloolise seiklusfilmini. Eriti „Viimne reliikvia” on kujunenud kultusfilmiks, mille mõju Eesti kultuurimälule on erakordne. Grigori Kromanovi looming ühendab teatri ja kino traditsioonid ning tema filmid kuuluvad Eesti audiovisuaalse pärandi mõjukamate teoste hulka.
Grigori Kromanovi täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
