2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telerežissöör ning lavapedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Ta kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.
Kromanov omandas erialase hariduse Moskvas, lõpetades kiitusega 1953. aastal A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio. Pärast õpinguid töötas ta aastaid V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana ning Tallinna Televisioonistuudios režissöörina. Hiljem tegutses ta teatris ka lavastajana ning pühendus lavapedagoogikale Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, pöörates suurt tähelepanu näitlejatööle ja dramaturgiale. Teatrikogemus mõjutas tugevalt ka tema filmirežii stiili, mida iseloomustab psühholoogiline täpsus ja tugev ansamblimäng.
1960. aastatel asus Kromanov tööle Tallinnfilmi stuudiosse, kust mängufilmirežissööre. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad Jüri Müüriga koos lavastatud „Põrgupõhja uus vanapagan” (1964), A. H. Tammsaare romaani põhjal valminud filosoofiline draama ja mõistulugu ühest Põrgupõhja talus elavast kalevipojalikult tugevast, ent üksjagu juhmist vägilasest; „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966), moraalsete kompromisside ja vastutuse teemat käsitlev psühholoogiline film; ning „Viimne reliikvia” (1969), Eesti filmiajaloo üks populaarsemaid ja vaadatumaid ajaloolisi seiklusfilme, mis on tänaseks saavutanud kultusfilmi staatuse ning linastunud rohkem kui 70 riigis. Tema hilisem looming hõlmab ka žanriliselt eripärast ulme- ja detektiivifilmi „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), mis põhineb vendade Strugatskite teadusliku fantastika romaanil. Lisaks mängufilmidele lavastas Kromanov dokumentaalfilmi „Meie Artur” (1968), mis portreteerib legendaarset lauljat Artur Rinnet ning mida võib pidada tema üheks julgemaks ja kompromissitumaks teoseks.
Kromanovi looming on eesti filmiloos oluline mitmel põhjusel. Ta suutis ühendada tugeva dramaturgia, visuaalse väljenduslaadi ja näitlejakeskse lavastuse, luues filme, mis on jäänud püsivalt Eesti kinoklassikasse. Tema filmograafia pole küll mahukas, ent mitmetest tema režissöörikäe all valminud filmidest said publikumagnetid. Samuti näitavad ta teosed eesti filmi žanrilist mitmekesisust – filosoofilisest kirjandusadaptatsioonist psühholoogilise draama ja ajaloolise seiklusfilmini. Eriti „Viimne reliikvia” on kujunenud kultusfilmiks, mille mõju Eesti kultuurimälule on erakordne. Grigori Kromanovi looming ühendab teatri ja kino traditsioonid ning tema filmid kuuluvad Eesti audiovisuaalse pärandi mõjukamate teoste hulka.
Grigori Kromanovi täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
Inimesena maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse - kuni päevani, kus Ants leiab, et enam pole tal Jürkast mingit kasu.
Kui Andres Lapeteus haiglas teadvusele tuleb, on tal seljataga pikk öö vanade rindesõpradega, kuid märksa pikem on lugu sellest, kuidas kunagi üheskoos verd valanud meeste vahele tekkis mõistmatus ja võõrdumus. Kas oli see stalinistliku režiimi esilekutsutud paratamatus, tõusikliku naise mõju või isikliku arguse ja konformismi tagajärg? Kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus?
Kui politseiinspektor Glebsky valmistub veetma meeldivat õhtut ja rahulikku ööd üksildases mägihotellis, ei tea ta veel, et seda kirkasse valgusesse ja puutumatusse lumme uppunud võõrastemaja asustavad nii ekstravagantsed külalised. Veelgi enam, mõni neist käitub lausa kahtlaselt ja nende teeseldud reipuse taga näib peituvat painajalik hirm. Tuberkuloosihaiget Hinckust võib mõista, kuid mis vaevab füüsik Simonet'd, soliidset härra ja proua Mosest ja mida jätab rääkimata hotelli peremees Alex? Pingest lausa kumisevas atmosfääris on mõrv ainult aja küsimus, kuid juurdluse käigus põrkub Glebsky reaalsusega, mis ei ole sellest maailmast.
Liivimaa, 16. sajand. Noor rüütel Hans von Risbieter saab isalt päranduseks reliikvialaeka Püha Brigitta säilmetega, mida ihaldab enda valdusse saada klooster. Risbieter on nõus loovutama reliikvia, kui saab naiseks abtissi ingelliku õetütre Agnes von Mönnikhuseni. Agnese süda tuksub aga robinhoodlikule vabale mehele Gabrielile, kes astub vapralt välja vabaduse ja õigluse eest. Romantiliste seikluste varjus on ridade vahele põimitud eestlaste vabadusvõitluse prahvatav vimm. Ajaloolise dekoratsiooni vormis ja varjus on legendaarne seiklusfilm suutnud kõnetada paljusid põlvkondi.
Tallinnfilmi mängufilmi "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" võtted toimuvad liikuval rongil. Tehakse viimaseid ettevalmistusi: sätitakse paika näitleja Einari Koppeli soeng, režissöör Grigori Kromanov arutleb näitleja Ita Everiga ning operaator Mihhail Dorovatovskiga. Stseeni filmitakse ruumikitsikuses rongikupees sõjaväevormides näitlejatega Uno Loit, Heino Mandri, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Einari Koppel ja Ita Ever.
Kabala metskonna Tõrvaaugu näidismetsa rajatud Põrgupõhja filmitalus toimuvad mängufilmi "Põrgupõhja uus Vanapagan" võtted. Filmi kunstnik Rein Raamat, režissöörid Jüri Müür ja Grigori Kromanov ning võttemeeskond on tööhoos. Näitlejad Elmar Salulaht ja Astrid Lepa kehastavad Põrgupõhja Jürkat ja tema naist Juulat. Operaator Mati Kask töötab Tallinna loomaaia karudega.
