Vaino Vahingu päevaraamat

Gorikaturist

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Varblane, mitte kanaarilind

“Varblane, mitte kanaarilind” on Eestis 1960. aastatel tehtud filmidest kokku lõigatud luupainajalik melodraama koduperenaisest, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub. Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.

Ahto. Unistuste jaht

Tõsielufilm purjetaja Ahto Valterist ja tema seiklustest keskendub mehe ümbermaailmareisile 1938–1940. Ainulaadse meresõidu filmijäädvustustele, Ahto Valteri ja tema isa Rudolfi päevikute tekstidele rajatud jutustus annab edasi kahe maailmasõja vahelisel ajal läänemaailmas valitsenud ajastu vaimu, kaasates arhiivikaadreid ja väljalõikeid ajalehtedest. Filmi avab ja lõpetab Ahto poeg Ewan Duff Walter, kes kuue nädala vanuselt koos vanematega ümbermaailmareisi alustas. Ahto Valter on inimene, kellest tänapäeval eriti palju ei teata. Poiss, mees ja meediasündmus, kellest rääkisid suure maailmasõja eelõhtul ajalehed mõlemal pool Atlandi ookeani ja kes seejärel unustati.

Nõukogude hipid

Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil KGB arreteeris tuhanded hipid.

Rodeo

Avameelselt ja eneseirooniaga jutustatud kaasaegse riigi loomise lugu noortest idealistidest, kellest said poliitikud. Taasiseisvunud Eesti esimeses põhiseaduslikus valitsuses saab 1992. aastal noore ja kogenematu peaministrina võimule Mart Laar. Isamaa partei eestvõttel moodustatud valitsusele ei ennustata paari kuudki. Ometi suudetakse võimul püsida kaks aastat ja viiakse ellu mitu radikaalset reformi. Riigi soov vabaneda okupatsiooniaja pärandist teeb Eestist välismaal eduka üleminekuriigi musternäidise. Ent kodumaal saadab Laari valitsust üks skandaal teise järel. Konfliktis aatemeeste ja pead tõstva uue majanduseliidi vahel jääb peaministril häid valikuid järjest vähemaks.

Vaino Vahingu päevaraamat

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, igapäev, jääb vaid puhas kunst. Kas on selline asi üldse võimalik, või tuleb meil ikkagi püüda kõigepealt armastada? Eksimine on inimlik ja sellest tulenevad kannatused samuti. Kuid kas inimene kannatab ainult see tõttu, et eksib, või on kannatus möödapääsmatu inimese osa, mille põhjused jäävad saladuseks? Filmi eesmärgiks pole anda hinnangut Vahingule, vaid valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb teda inimlikuks ja muudab ta loomingu siiani võluvaks.

u.Q.

Uku Kuudi lindistatud lugusid teatakse rohkem, kui me arvata oskame. Et mõista tema rahvusvahelist fenomeni, tähendab mõista eri niššide, alažanrite ja peidetud muusikaliste vaimuvapustuste võimet tänapäeval mitte ainult eksisteerida, vaid lausa õitseda iseseisvalt peavoolust. Maryn E. Coote´i (endise Marju Kuudi) poja Uku elu viis ta Nõukogude Liidust pagulusse Rootsi, sealt edasi Los Angelese muusikastuudiotesse, siis tagasi äsja taasiseseisvunud Eestisse ning hiljem amüotroofilise lateraalskleroosiga (ALS) võideldes kõlaritesse üle terve maailma. Kaasahaarav portreefilm varalahkunud muusikust ja tema kaasajast, mis on filmitud 8 mm filmilindile, VHS- ja BETA-kassettidele.

Kullaketrajad

Kummalise, hiiglasliku ja nähtamatu äriimpeeriumi, ilmselt läbi aegade suurima Eestist juhitud sõuäri, stuudio Eesti Reklaamfilm lugu. Hulljulge idee luua Nõukogude Liidus reklaame tootev stuudio sündis ühe mehe, Peedu Ojamaa peas. Sajad andekad nupumehed ja filmiloojad valmistasid tema juhtimisel tuhandeid reklaamfilme, mis vallutasid miljoneid südameid. Uskumatuna näiv lugu leidis aset “sotsialistlikus impeeriumis”, kus kaupa, mida reklaamida, õieti polnud ja turureeglid ei kehtinud. Üldise kaubapuuduse ja sotsialistliku käsumajanduse tingimustes reklaamiti vahel ka kogunisti olematuid asju ning loodi mulje petlikust kaubaküllusest Nõukogude Liidus.