Antarktika joonistub filmis välja kui esteetiline fenomen — igavese vaikuse ja tardumuse maa ja selle mandriosa lühike suvi, mil suletud manner paljastab oma kaunimad aarded. Pikad kaadrid muinasjutulistest jäädüünidest, imepeened valguspeegeldused ning lustlikult kihav looduskeskkond loovad nauditava loodusfilmi, mis vaba liigsest populaarteaduslikust ballastist. Film on üles võetud XIII Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni ajal 1968. aasta novembrist kuni 1969. aasta mais.