Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes

Lilija Vjugina film on läbi aegade ühest mõjukamast eesti kunstnikust Ülo Soosterist, keda ei võtnud omaks ei kodumaa ega ka kauge Venemaa, kuhu ta olude sunnil oma dramaatilisel eluteel sattus. Kes ei teaks Soosteri loomingust tuntud muna kujundit või kunstniku sünnipaigast Hiiumaast inspireeritud töid kadakate ja kala-motiiviga? Ja muidugi “Huuled”, mis küll kunstniku enda sõnul pidi algselt vihmausse kujutama.

Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema omapärases stiilis. Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas vaid 46-aastasena ning tema surma põhjus on senini jäänud mõistatuseks. Ta elu oli dramaatiline, intensiivne ja täis vastuolusid, tema mõju Eesti ja Vene kunstielule on märkimisväärne, tema kunstipärand intrigeeriv ja hindamatu.

Film on üles võetud neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Film on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno Sooster.