Pole selles pildireas süžeelist arengut, intriigi ega kulminatsiooni, algust ega lõppu. Sestap polekski ta nagu film, vaid tõesti ainult üksikute pildikeste kogum inimestest, kes meist kaugenevad ja lahkuvad jäädavalt. Nii arvab Andres Sööt, kes on tundliku kaameraga dokumenteerinud erineva põlvkonna Tartu kunstnikke looduses ja ateljees, näitustel, koosolekutel ja koosviibimistel.