Ajasööja

Vana naine avastab end pärast plahvatust keldrikorruse kingsepatöökojast. Ta alustab teekonda läbi korrustelabürindi, viibides korraga nii olevikus kui ka tolmukihtide alla mattunud minevikus. Rännakul tagasi lapsepõlve kohtub ta iseenda minevikukujudega ja läbib oma mälestustesse talletunud ruume. Väikese tüdrukuna neelas ta alla võtme, mis avas talle esimest korda ukse lõputuna näivasse koridorirägastikku. Ruumidesse lõksu jäädes tuli tal ikka ja jälle ette võtta seesama söömisrituaal, et taas kord toimuks ajanihe ja teekond läbi pikkade koridoride ning üha uute ruumide saaks jätkuda. Jõudes tagasi lapsepõlve, proovib naine end jällegi ajast läbi süüa, kuid nüüd tiksub elumasin omas vääramatus rütmis.