2025-01-02T12:00:00Z
Vennad Tarmo ja Toomas Urb on muusikud, kelle fenomeni 1980ndate aastate Eestis on raske üle hinnata. Kitarri saatel romantilisi ballaade esitades suutsid nad tuua täismaja mistahes kontserdisaali. Pärast seda, kui itaallannaga abiellunud Tarmo Urbi ei lastud kahe aasta jooksul naise juurde sõita, tekkis tal trots ja kinnisidee igal juhul minema putkata. Kõrvaltvaatajale tunduvad tema üritused donkihotlikena. Ta ei vaevunud märkimisväärselt konspireeruma. Tulemuseks olid vahistamised, kaks korda vangistust Patareis, skisofreenikuks kuulutamine ja sundravi psühhiaatriakliinikus. Mõjukate sõprade abiga õnnestus Tarmol 1987.a. lõpuks hullumajast välja saada ja ametlikult Filharmooniasse tööle asuda. Perestroika oli juba sedavõrd arenenud, et ”skisofreensele potentsiaalsele kodumaareeturile” ja tema vennale anti aasta hiljem väljasõiduluba Soome plaadistama. Kodumaale nad naasta ei kavatsenud. Soome kirjaniku Harri Sirola abiga sõitsid vennad edasi Rootsi ja tulid tagasi alles siis, kui Eesti sai vabaks. Dokumentaalfilm avab paljude tunnistuste ja dokumentide kaudu Nõukogude rusuvat olemust ja repressiivorganote toimimist. KGB oli teisitimõtlejate ja –käitujate ahistamise lipulaev, aga süsteem sundis ka teisi ameteid ja institutsioone tagakiusamises osalema. Vähesed läksid nendega avalikku vastasseisu. Tarmo Urb läks, sest trots oli kõva ja chi möllas. Film suumib Tarmo Urbi kaasusesse, kuid selle lahutamatuks osaks on ka vend Toomas, kellega elatakse aastakümneid täielikus sümbioosis.
Vaatamiseks palun logi sisse
Logi sisse