Kristlikus kultuuris on enesetapp tabu, sõduri enesetapp topelttabu. Kahel korral Afganistanis sõjalisel missioonil käinud Rivot vaevab psüühilise trauma järgne haigus, mis lõpeb suitsiidiga. Neli aastat püüab Rivo tüdruksõber Hanna võidelda mehe meelehaigusega, siis loobub, sõidab Eestist ära Austraaliasse. Pool aastat hiljem astub Rivo rongi ette. Tema viimane sõnum oma tuttavatele on, et andestage. Dino Buzzati „Tatarlaste kõrbes” ootavad nimetus maailmajaos nimetut imperaatorit teenivad nimetud sõjamehed nimetut vaenlast. ESTCOY-võitlejatel Afganistanis oli selgem pilt nii vaenlasest kui oma asukohast. Ometigi on mõned sõjamehed tagasi tulles vaimselt raskelt haavatud. Rivole määrati diagnoosiks – psühhopaat. Kes on tänases maailmas (palga)sõdur? Kuidas ta jõuab „üle surma silla”? Kas ta peab ohverdama iseenda, et alluda käsuliinile, et siseneda olukordadesse, milles kõik see, mis emapiimaga kaasa antakse, enam ei kehti? Kust tõmmata piir põhjendatud kannatuste ja põhjendamatute vahel? Eufemismid ei pruugi inimlikus plaanis toimida. Sõja glorifitseerimine pigem süvendab kui leevendab seda.