Saarel mängivad kaks last, näeme avatud rannamaastsikku. Laste kujutlusvõime ulatub silmapiirini. Läbi laste silmade näeme looduse ilu, seda kõige väiksemast ämblikust kuni suurepärase päikeseloojanguni. Nende jaoks on kõik võrdselt tähtis.
Neil on lemmikmäng – nad otsivad surnud loomi. Lapsed vaatavad kivide alla, otsivad rannalt, mudaaukudest ja põldudelt. Kui nad on juba mitu looma leidnud, toovad nad need kokku oma enda väiksesse surnuaeda. Lapsed matavad loomad maha, kaunistavad nende hauad, laulavad laule ja loevad luuletusi. Loomad ärkavad taas elu – nad ärkavad ilusas loomade paradiisis, nn “igavestel jahimaadel”. Need rituaalsed matused aga ei puuduta ainult lapsi. Tseremoonial osalevad nii taimestik, meri kui ka linnud. Saarel elab ka Jahimees. Tema tapabki loomi, keda siis lapsed otsivad. Lapsed korjavad Jahimehe ohvreid kui aardeid. Nad muudavad Jahimehe julma tegevuse millekski heaks. Kui lapsed hakkavad end nägema moraalsest aspektist, muudab see aga midagi nende sees. Nad saavad aru, et ka jahimehel on õigus eksisteerida.
