Rannaliiv on iseenesestmõistetav nagu õhk, päike, elu, armastus. Jäljed trükivad liivale oma lõputuid lugusid, mis küsivad: kas oskame väärtustada neid asju ka enne, kui need äkitselt kaovad? Kui liiv ja Liivamees on lahkunud ja Kivimees silmad avanud, kas ta jääb, või lahkub samuti?