Seal, kus pole enam rööpaid ja langenud puud kipuvad killustikku embama, istub keegi vananaiste suve krõbedas rohus ja ütleb endale: "Rahu. Olnud tundeid ei kustuta, kuid need tuhmuvad tarkuseks tulevikku. Ehk polegi maine see tee, mida pean käima. Aga kuidas ma seda tean, kui mind allutab gravitatsioon?"