Harri on lahutatud ja näeb oma 10-aastast poega vaid koolivaheaegadel. Harri tahab kaotatud aja tasa teha ja minna saarele põnevale isa-poja talvereisile. Olles harjunud kõike kontrollima, püüab ta kamandada introvertse poisi mõistust ja südant, et taas kokku tuua isa ja poega. Närvilise püüdlikkuse tagajärjed ähvardavad aga teineteise taasleidmise igaveseks katkestada. Ääretus lumises tühjuses põrkuvad mälestused olevikuga. Jäine teekond tuletab meelde, et jalgealune, millel astume, on täis paradokse: see on kindel ja habras ühtaegu. Iga teekonna lõpus loeb see, kui palju oleme mäletanud armastada.