Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel. Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.