1989-01-02T12:00:00Z
Portreefilm Ljubov Hermannist, Miss Saaremaast 1931, kes tähistas 1988. aastal oma kaheksakümmendat juubelit. Tema meenutused pika elu keerdkäikudest põimuvad eesti rahva saatusega ja arhiivkaadritega Eestimaa pöördelistest ajaloosündmustest, täiendades teineteist. Ljuba meenutab ja kroonikakaadrid näitavad: Nõukogude baasid Eestis 1939, okupatsioon 1940, massimõrv Kuressaare linnas enne sakslaste tulekut 1941, sõjaaegne Kirovi vangla, sõjajärgne Livadia palee Krimmis. Vitaalsus, optimism ja kergelt irooniline suhtumine ümbritsevasse, aga ka iseendasse on aidanud Ljubal elus püsida.
Märksõnad: genre:Portreefilm
Mark Soosaar käis Torontos 1981. aastal filmile jäädvustamas Kihnust pärit meremeest ja harrastusmaalijat Jaan Oadi (1899 – 1984). Oad alustas oma maalimist alles peale Eestist põgenemist. Ta maalib mälestusi Kihnu saarest. Kihnu ajalugu on vaja üles tähendada, ütleb Oad. Naivistlikel piltidel ärkab ellu Kihnu argipäev: kala- ja hülgepüük, laevaehitus ja kivivedu, sepatöö ja salapiirituse vedu. Jutuajamine Oadi Kanada kodus vaheldub kaadritega talvisest Kihnust, kus Oadi eakaaslane, meremees ja hülgekütt Juhan Vesik meenutab nooruspõlve ja kunagist eluolu.
Mark Soosaar pani elupildid filmikiirendusega liikuma. Kiirluubis inimeste sebimine vaheldub samuti kiirluubis, ent tunduvalt rahulikumate ja hästi jälgitavate loodusvõtetega. Sellise vastandamisega saab inimest ja igikestvat loodust lahutav kuristik selgelt tajutavaks. Loodus muutub ülevaks, inimene sipelgaks. Inimene sipelgaks, ent tema looming monumentaalseks. Aeg seisab ja jääb. Aeg kiirustab meist mööda, meie kiirustame ajast läbi.
Dokumentaalfilm vabariigi ühe väikseima asustatud saare - Manilaiu - elust ja inimestest. Filmis on kasutatud lavastuslikke elemente.
Mark Soosaare ja arhitekt Malle Meelaku telefonikõneluse taustal kulgevad olupildid Tallinna uuest linnajaost Lasnamäest. Paneelelamurajooni peaarhitekt Malle Meelak räägib Soosaarele avameelselt linnajao ehitamisega seotud raskustest ja probleemidest, suurlinna magala voorustest ja puudustest. Meelak usub, et viieteist aasta pärast võib Lasnamäe juba inimsõbralik olla.
Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?
Soomaal Tipu külas elav vana paadimeister Jaan Rahumaa teeb haavapuust ühepuulootsikut, asendamatut sõiduvahendit kevadise suurvee ajal. Jäädvustatud on ühepuulootsiku valmimise lugu, mis saab alguse haavapuu langetamisest metsas ja järgnevad muud tööd: tahumine, paadi parraste kuumutamine lõkke ja kuuma vee abil, parraste lahti painutamine ja paadile kuju andmine. Suurvee aegu läheb Jaan külla Karuskose talu perenaisele Lilli Liinsonile, kes soovib, et paadimeister talle ühepuulootsiku ehitaks.
Eestlased olevat enesetappude poolest maailmas esikohal. Kuigi statistika pole lõpuni avalikustatud, püüab autor ühe koolipoisi enesetapuloo jälgedes jõuda traagiliste juhtumite sotsiaalsete põhjusteni. Elades sisse keskkonda, mis osutus alaealisele eluks kõlbmatuks, mõistame paremini lagunenud perekonna olmeprobleeme, lootusetust paremasse homsesse, mis kokkuvõttes viibki inimese enesetapuni.
Portreefilm Ljubov Hermannist, Miss Saaremaast 1931, kes tähistas 1988. aastal oma kaheksakümmendat juubelit. Tema meenutused pika elu keerdkäikudest põimuvad eesti rahva saatusega ja arhiivkaadritega Eestimaa pöördelistest ajaloosündmustest, täiendades teineteist. Ljuba meenutab ja kroonikakaadrid näitavad: Nõukogude baasid Eestis 1939, okupatsioon 1940, massimõrv Kuressaare linnas enne sakslaste tulekut 1941, sõjaaegne Kirovi vangla, sõjajärgne Livadia palee Krimmis. Vitaalsus, optimism ja kergelt irooniline suhtumine ümbritsevasse, aga ka iseendasse on aidanud Ljubal elus püsida.
Konstantin Pätsi vangla- ja haigla-aastatest kõnelevas filmis kasutatakse arhiivikaadreid aastast 1939, mälestusi presidendist ja Eesti okupeerimisele järgnenud sündmustest. Räägitakse ka presidendi perekonna saatusest. Kaadrites ka Konstantin Pätsi hauakoha tuvastamine Buraševos ja tema põrmu ümbermatmine 21. oktoobril 1990 Tallinna Metsakalmistul. Järg filmile "Riigivanem I".
Konstantin Pätsi elu oli eesti rahva ja tema tuleviku teenistuses. Olles Päästekomitee esimees, Ajutise Valitsuse pea- ja sõjaminister, riigivanem, riigihoidja ja lõpuks president, suutis ta lepitada erimeelsusi ja tasandada kirgi ühtse Eesti nimel. Filmis on kasutatud ohtralt arhiivimaterjali ja ajaloolisi dokumente, mis annavad ettekujutuse esimese iseseisvusaja paljudest sündmustest ja ka argielust.
1905. aasta jõulud Vigalas on kõike muud kui rahupühad. Mõis on talurahva mässus rüüstatud, õhus on tulekahju vingu ja vältimatu karistuse eelaimust. Talurentnik Bernhard Laipmanni naine palub teda ära sõita, sest rahva seas autoriteetne mees on võimudele nagunii pinnuks silmas. Laipmann kõhkleb. Teda innustavad vabaduse ja võrdsuse aated, kuid ta võõristab revolutsiooni vägivaldsust. Mõisa rüüstamisel ta ei osalenud, seega pole tal ju süüd. Ometi ta vangistatakse valekaebuse alusel. Ta on valmis halvimaks. Siiski tuleb tal veel kord valida ja selle otsustava valiku hetkel ta enam ei kõhkle.
Vaatamiseks palun logi sisse
Logi sisse
