Võtteid alustatud 1912. aasta varakevadel, millele viitab aastaajale kohane maastik - kõikjal laiub suurvesi ning puud pole veel täies lehes. Tegemist on vaatepiltidega kõige otsesemas tähenduses - filmitud kaadrites, mõne üksiku erandiga, puudub pea täielikult inimene oma argises tegevuses. Puuduvad ka kariloomad ja juhuslikud koerad, kes Pääsukese filmides ikka siin-seal ajuti vilksatavad. See, mis kaadrit hingestab, on kevadine Haanjamaa loodus ja tajutav vändaga ringiaetava filmikaamera lõtkumine. Alguskaadrites Vällamägi, misjärel libiseb kaamera üle Haanjale iseloomulike hoonegruppide. Munamäe tol ajal 12 meetri kõrgusest vaatetornist on tabatud sopiline Vaskna järv, samuti näeb Võhandu vooglemist maastikul ning Vastseliina ordulossi suursuguseid varemeid. Filmi keskosas on üks natuke kontekstiväline plaan Räpina kirikust ja teisal kündjamees hobusega kulgemas üle kevadise põllu.