Alates 2005. aastast on 27. oktoober kuulutatud UNESCO rahvusvaheliseks audiovisuaalpärandi päevaks, juhtimaks tähelepanu audiovisuaalse ajaloo ehk heli-, foto- ja filmipärandi olulisusele. Rahvusarhiivi filmiarhiiv säilitab eestlaste kollektiivset audiovisuaalpärandit, mis on hindamatu teadmiste allikas meie ajaloo, kultuuri ja ühiskonna kohta. Filmipärand aitab meie maailma mõista ja mõtestada, mistõttu on selle säilitamine ja kättesaadavaks tegemine kriitiliselt oluline tänapäeva audiovisuaalainese ülekülluslikus ühiskonnas. Seejuures aitavad filmipärandit kaasaja vaatajani viia filmiloojad, kes taaskasutavad enda eellaste talletatud materjale.
Audiovisuaalpärandi päeva tähistamiseks koostatud kogu “Arhiivist kinolinale” hõlmab viimaste aastate silmapaistvamaid kodumaiseid dokumentaalfilme, mis portreteerivad oskusliku ja põneva arhiivimaterjalide kasutamise kaudu Eesti olulisi kultuurikandjaid ja ajajärke karikaturist Gorist ja maailmarändur Ahto Valterist kuni psühhiaatri ja näitekirjaniku Vaino Vahingu ja muusiku Uku Kuudini.
Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv
Tekst: Maarja Hindoalla, Rahvusarhiiv
Tõsielufilm purjetaja Ahto Valterist ja tema seiklustest keskendub mehe ümbermaailmareisile 1938–1940. Ainulaadse meresõidu filmijäädvustustele, Ahto Valteri ja tema isa Rudolfi päevikute tekstidele rajatud jutustus annab edasi kahe maailmasõja vahelisel ajal läänemaailmas valitsenud ajastu vaimu, kaasates arhiivikaadreid ja väljalõikeid ajalehtedest. Filmi avab ja lõpetab Ahto poeg Ewan Duff Walter, kes kuue nädala vanuselt koos vanematega ümbermaailmareisi alustas. Ahto Valter on inimene, kellest tänapäeval eriti palju ei teata. Poiss, mees ja meediasündmus, kellest rääkisid suure maailmasõja eelõhtul ajalehed mõlemal pool Atlandi ookeani ja kes seejärel unustati.
“Varblane, mitte kanaarilind” on Eestis 1960. aastatel tehtud filmidest kokku lõigatud luupainajalik melodraama koduperenaisest, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.
