Baltimaade dokumentalistikas tõusis poeetiline suund esile 1960ndate aastate alguses. Üheks põhjuseks meie VGIK-is õppinud filmitegijate kogemus, kes pärast lõpetamist oma oskusi kodumaal agaralt kasutama ja katsetama asusid. Siinne kollektsioon on üles ehitatud kronoloogiliselt, esimesed filmid pärinevadki 1960ndatest ning hilisemad jõuavad välja peaaegu tänasesse päeva. Kogus pole aga esindatud 1980ndate lõpu ja 1990ndate aastate filme, kuna tormiliste ühiskondlike muutuste peegeldamises dokumentalistikas jäi poeetiline käsitlusviis alla vahetumale poliitilisele käsitluslaadile.
Kollektsioon jaotub temaatiliselt kolmeks osaks. Esimese ja kõige laiema teema moodustab argipoeesia, igapäevaelu, inimene ja töö. Kollektsioonist leiab kunstilise tööstusdokumentaali ”Kivine hällilaul” (Valeria Anderson, 1964), millel on ka filosoofiline alltekst ning kus on kasutatud muusikat, “millel on tugevasti tajutav dramaturgiline tähendus” (Karl Tamberg, 1965). “511 parimat fotot Marsist” (Andres Sööt, 1968) vaatleb kohviku ja lokaali värvikaid külastajate tüüpe ning filmi iseloomustab unikaalne heliriba, mis kõrvutab argist inimeste sebimist täheteadustega. Leida Laiuse dokumentaal “Sündis inimene” (1975) kujutab poeetiliselt ja ehedalt emadust ja inimese sündi. Rongireisijaid jälgib lüüriline filmimõtisklus “Teel” (Valeria Anderson, 1977).
Teise jaotuse moodustavad (elu)filosoofilised ja sisekaemuslikud isikuportreed nagu “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (Vallo Toomla, 2019) nimitegelasest religiooniloolasest ja filoloogist ning “Pingeväljade aednik” (Joosep Matjus ja Katri Rannastu, 2021) kirjanikust Mehis Heinsaarest.
Kolmandaks alateemaks on loodus. “Mõõna aegu” (1974) on Arnold Altmäe VGIK-i diplomitöö Saare Kalur Nasva osakonna rannapüügi brigaadi kaluritest ja nende talveks valmistumisest. Ka meeleolufilmiks nimetatud “Ruhnu” (Andres Sööt, 1965) jälgib väikesaare tüünet loodust ja igapäevaelu. Eepiline loodusfilm “Tuulte tahutud maa” (Joosep Matjus, 2018), mis on vormiliselt küll klassikaline loodusdokumentaal, suudab luua visuaalselt ja tunnetuslikult lausa maagilise, poeetilise tasandi. Lisaks juba nimetatud filmidele leidub kollektsioonis samade teemavaldkondadega suhestuvaid teoseid veelgi.
Poeetiliste dokumentaalfilmide kollektsiooniga tähistame UNESCO rahvusvahelise audiovisuaalpärandi päeva 27. oktoobril. Samuti on käesolev kogu osa 2024. aastal toimuvast kultuuririkkuse teema-aasta programmist, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ning hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuurilist mitmekesisust.
