2025. aastal tähistame ühe Eesti filmikunsti suurkuju – režissööri, näitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Kiisa loominguline pärand on Eesti kultuuris väga mitmekülgne: ta alustas oma loomingulist teed teatris näitleja ja lavastajana, kasvas seejärel tunnustatud filmirežissööriks ning kujunes kümnendite jooksul üheks Eesti audiovisuaalse kultuuri nähtavamaks ja mõjukamaks kujuks.
Kaljo Kiisk sündis 1925. aastal ning kuulus põlvkonda, kelle noorust mõjutasid sõjakatkestused ja ühiskondlik segadus. Kunsti juurde jõudis ta pärast sõda, kui Eesti teatri- ja filmielu seisis okupatsioonivõimu täieliku ümberkorraldamise ees. Lõpetanud 1946. aastal Rakvere 1. keskkooli, astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti ning aasta hiljem ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. Sealt suundus Kiisk 1948. aastal edasi õppima Moskvasse Riiklikku Teatriinstituuti ehk GITISesse, mis oli ka teatud mõttes pagemine sõjaaja mineviku varjude eest. Pärast Eestisse naasmist asus ta 1953. aastal tööle Tallinna Riiklikku Draamateatrisse, kus lavastas koos Kulno Süvalepaga “Kevade”, mis sa kiiresti populaarseks ning mida etendati üle 250 korra. Kiisk kehastas rahutu vaimu ja erksa mõtlemisega Joosep Tootsi. Näitlejana tõi ta endaga kaasa psühholoogilise täpsuse ja lavalise kohalolu ning oskuse näha rolli kui terviklikku karakterit, mitte pelgalt teksti esitajat. See sai hiljem ka tema lavastuste üheks alustalaks.
Filmi juurde jõudis Kiisk 1950ndatel aastatel, mil Eesti filmiinstitutsioon oli alles kujunemas ning noorte loojate roll eriti oluline. Talle avanes võimalus asuda tööle Tallinna Kinostuudios ning 1955. aastaks oli Kiisk teatrist lahkunud ja filmimaailmas elu alustanud. Esmalt kutsuti ta Moskva režissööridele tõlgiks ning sellise vahemehena õppis ta ka filmirežissööri ameti selgeks. 1950ndate aastate lõpus ja 1960. aastate alguses alustas Kiisk oma esimeste filmidega, liikudes samm-sammult režissööri assistendi ja kaaslavastaja rollidest filmirežissööri positsioonile. Tema varased lavastajatööd näitavad selgelt teatritausta mõju: karakterikesksus, täpne rütmitaju ja näitlejate juhendamise meisterlikkus. Kiisk oli lavastaja, kes uskus, et filmi süda peitub inimeses – tema otsustes, sisemistes konfliktides ja eetilistes valikutes. Ta oskas näha inimest tema argises hapruses ja kangelaslikkuses, ning tuua ekraanile karakterid, kelle sisemine konflikt ja eetilised otsingud on kõnekad ka tänapäeval.
Kiisa loomingulisest pärandist võiks esile tõsta kolm olulisemat ja eripalgelisemat filmi. Esiteks “Hullumeelsus” (1968), tragikoomiline film fašismihullusest, mis ähvardab inimkonna hävimiseni viia. Tegevus toimub hullumajas, kuhu marsib sisse erikomando, eesotsas Jüri Järveti kehastatud ohvitser Windischiga, et patsiendid likvideerida. Windischi ülesandeks on leida vaimuhaigete seast simulant. Aega jääb järjest vähemaks ning pingeline olukord muutub kassi-hiire mänguks. Seejärel “Nipernaadi” (1983), mille nimiosalist, luiskelugude jutustajat ja naistehullutajat Toomas Nipernaadit kehastab Tõnu Kark. Teos on tekitanud kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas ka vaidlusi ja diskussioone, kuna erineb paljuski August Gailiti teosest. Siiski kujunes Kiisa nägemusest tuntud ja rahva poolt armastatud film. Kolmandaks “Keskpäevane praam” (1967), kus on kasutatud dramaturgia üht põhivõtet ning tegelased on asetatud piirisituatsiooni tulekahju puhkemisega jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu reisipraamil. Kuigi kriitikud ei ole filmi suhtes just leebed olnud, kuulub see peaaegu-katastroofifilm siiski meie filmiklassikasse oma hoogsa tempo, Juhan Smuuli vaimuka dialoogi ning julgete situatsioonidega, mis toovad esile tegelaste tegeliku olemuse.
Käesolevast kogust leiab ka värskelt restaureeritud “Regina” (1990), mis jäi Kiisa eelviimaseks lavastajatööks. See räägib Ülle Kaljuste kehastatud haritud ja iseseisvast naisest, kes otsustab oma elu üle kontrolli võtta ning asub omaenda tingimustel peret looma. Laulva revolutsiooni päevil tekitas film üksjagu poleemikat oma provokatiivse teemakäsitluse pärast.
Õnneks ei jätnud Kiisk unarusse ka oma näitlejatalenti. Teatrilava Tootsist sai kõigile tuntud kellamees Lible Eesti ühes tuntumas filmis “Kevade” (1969) ning sellele järgnenud “Suves” (1976) ja “Sügises” (1990). Teiseks ikooniliseks rolliks sai Johannes Saarepera tegelaskuju teleseriaalis “Õnne 13”, milles Kiisk tegi kaasa suisa 14 hooaega. Samuti mängis ta mitmetes filmides nagu “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (rež. Grigori Kromanov, 1966), kus tegi rolli Pajuviidikuna, ja “Äratus” (rež. Jüri Sillart, 1989), kus kehastas Mõistuse Jaani. Tore pisiroll oli Kiisal ka Roman Baskini totalitaarset ühiskonda kujutavas karikatuurses lühifilmis “Vernanda” (1988), kus ta kehastab reibast vanahärrat, kes selgitab hämmingus peategelasele, mis teema nende veidrate suveniir-leibadega siis ikkagi on.
Lisaks loometööle oli Kaljo Kiisk aastakümneid üks Eesti filmivaldkonna nähtavamaid ja mõjukamaid esindajaid. Ta tegutses mitte ainult lavastaja ja näitlejana, vaid ka filmipoliitika suunajana. Kiisk oli Eesti Kinoliidu pikaaegne juht, kelle eestvedamisel kujundati nii filmitegijate kutseline identiteet kui ka loomekeskkond, milles Eesti mängufilm 1960–1980ndatel aastatel arenes. Ta esindas filmikunsti ja filmiloojaid nii erialasel tasandil kui ka laiemates kultuurielu aruteludes, olles sageli vahendajaks loovinimeste ja institutsioonide vahel.
Nõukogude ajastu keerukates tingimustes tähendas see roll tihti tasakaaluotsimist – vajadust hoida avatuna võimalusi loomevabadusele ja teha ruumi mitmekesisematele filmiprojektidele, samal ajal navigeerides ametlike piirangute ja ideoloogiliste nõuete vahel. Kiisa autoriteet, diplomaatiline meel ja põhjalik teadmistepagas tegid temast mehe, keda kuulati ning kelle sõna kaalus palju nii stuudiotes kui kultuuripoliitikas laiemalt. Hilisematel aastatel jätkas ta aktiivset panustamist avalikku ellu, töötades nii kultuuriinstitutsioonides kui ka poliitilistes ametites, kus ta seisis järjekindlalt Eesti audiovisuaalse kultuuri arengu eest. Ta oli Riigikogu liige aastatel 1995-2003.
Käesolev filmikogu on pühendatud Kiisa loomingu taasavastamisele. Siia on koondatud teosed, mis avavad tema kunstilist kujunemisteed näitlejana ja juba küpse režissöörina. Need filmid ei ole üksnes oma aja peegeldused, vaid ka elavad kultuuritekstid, mis aitavad mõtestada nii meie lähiajalugu kui ka inimlikke valikuid laiemalt. Tema sajanda sünniaastapäeva puhul on eriti tähenduslik võtta need teosed taas vaatluse alla, et näha, kuidas need kõnetavad meid täna.
Kaljo Kiisa loomingu täieliku loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
Pärast 1924. aasta detsembrimässu tegutsevad kommunistid põranda all. Üks nende juhtidest, Anton Sommer, intelligentne ja põhimõttekindel mees ning aateline kommunist, võetakse kinni ja antakse sõjakohtu alla. Ta vaikib ülekuulamistel, sest leiab, et ennast süüdistuste eest kaitsta on ebaväärikas. Võimukandjad püüavad teda sundida tunnistama revolutsionääride kaotust, kuid Sommerile on au tähtsam elust. Tema eest maksab kätte võitluskaaslane Ester, kes aga nii arvatavale reeturile kui Sommeri abikaasale ja laste emale näkku vaadates tajub, et lähedase inimese kaotust ei heasta miski.
Pärast juunipööret jaguneb vastandlikeks leerideks ühe Eesti väikelinna gümnaasiumi seni üksmeelne lõpuklass ja poliitika lahutab ka noored armunud Elmari ja Virve. Kehvast perest noormees leiab end kommunistide seas, haritlasperest neiu aga tahab jääda truuks eestluse vaadetele. Siiski kogevad nad, et tunded ei olene ainult ideedest. Ajastu on aga karm ja nõuab otsustavaid valikuid.
"Kevadest" ja "Suvest" tuttavatest noortest on Vabadussõja-järgses iseseisvas Eestis saanud soliidsed taluperemehed ja perenaised, mõjukad ühiskonnategelased, kellel endal juba kooliealised lapsed. Ainult rätsepmeister Kiir ei ole ikka veel kaasat leidnud. Õnneks tulevad Paunverre kaks parajas pruudieas neiut, kes Jorh Adnieli naisevõtuhoole tuure lisavad. Kosja- ning abielutee on kurviline, jagub koomikat, intriige ja õnne.
Heino Raagen ja tema rindekaaslased alustavad kodukülla jõudes uut võitlust - kolhoosi asutamist. Sõjaaja kannatused ja hirmud on inimesi räsinud, kuid nad hoiavad kokku ja kaitsevad omasid. Heino kallim Valve ei räägi talle oma metsas varjunud venna Roberti plaanidest ja tagajärjeks on nende armastuse purunemine. Elu läheb edasi, kuid pettumus ja viha nõuavad oma ohvreid veel aastategi pärast.
Kui tudeng ja motosportlane Vaike Tartust Tallinna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale jõuab, kihutavad siin juba mootorrattad peadpööritava kiirusega. Sama peadpööritavatesse seiklustesse satub Vaike, tutvudes mitmekordse tšempioni Raivoga, kellel on tekkinud peapööritus edusammudest nii spordis kui ka neidude seas, ja meistrikandidaadi Heinoga, kes pakub Vaikele abi võistlusteks valmistumisel. Üksinda Vaike sellel karussellil püsida ei suuda, kuid ta loodab õe Mareti peale, kes on varemgi Vaiket keerulistest olukordadest välja aidanud. Ainult et nüüd tuleb mängu ka Mareti värske abikaasa Ants, kes on veendunud, et enam ta kaksikõdesid segi ei aja.
Toomas Nipernaadil ei ole põhjamaises suves rännates sihti, ta läheb, kuhu tee viib. Kõik teed viivad teda inimeste juurde, kellele tundub, et nende elu on ette määratud ja et seda tuleb võtta kui paratamatust - kuni kohtavad Nipernaadit, seda luiskelugude jutustajat ja inimeste hullutajat. Ta lubab igaühele õnne, armastust ja iseennast, ja ainus, mida keegi ei saa, on just tema ise, Nipernaadi.
Paunvere kihelkonnakooli õpilased Arno ja Teele, Toots ja Kiir, Tõnisson ja Imelik kogevad ühe koolitalve jooksul tundeid, mille jälgi nad kannavad terve oma edaspidise elu - tõelisest sõprusest ja esimesest armastusest kuni eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni. Lugu täis kirevaid juhtumusi, värvikaid karaktereid, lopsakat huumorit ja peeni tundevarjundeid jutustab noorte inimeste kujunemisest nende elukevadel.
Kui Andres Lapeteus haiglas teadvusele tuleb, on tal seljataga pikk öö vanade rindesõpradega, kuid märksa pikem on lugu sellest, kuidas kunagi üheskoos verd valanud meeste vahele tekkis mõistmatus ja võõrdumus. Kas oli see stalinistliku režiimi esilekutsutud paratamatus, tõusikliku naise mõju või isikliku arguse ja konformismi tagajärg? Kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus?
Teise maailmasõja lõpu eel marsib kaunis mõisahoones paiknevasse vaimuhaiglasse sisse erikomando, et patsiendid likvideerida. Kuid gestaapo on saanud anonüümkirja teatega, et hullude seas varjab end vaenlase agent. Ohvitser Windischil tuleb mitmesaja vaimuhaige seast loetud päevadega leida simulant. Algab kassi-hiire mäng.
Roman Baskini debüütfilm "Vernanda" on totalitaarse ühiskonna kunstiline karikatuur, mis lahendatud läbi peategelase sattumise suletud linna. Võttekohana kasutati Sillamäe linna, kuhu nõukogude ajal pääses vaid erilubadega, sest seal tegeldigi nö pommide valmistamisega, st Sillamäel asus uraani rikastamise tehas. Linna nimega Vernanda üldistusena kasutades näidati totalitaarse ühiskonnamudeli toimimist ja mõju nõukogude süsteemis elavatele inimestele.
Väikesel Viirelaiu saarel elab kaks uhket kalurisuguvõsa, kelle perekonnapeade vahel valitseb ammune vimm. Meeste isepäisus ja allumatus Saksa okupantidele viib dramaatiliste sündmusteni, kus ellujäämine on halvem kui surm. Paindumatu loomuga Laas Lautrikivi kogeb, et kogukonna põlu alt pole võimalik pääseda, jääb ainult otsustada, kuidas end lunastada.
Tudengi ja mootorisportlase Marika ja temaga äravahetamiseni sarnase kaksikõe baleriin Elleni lõbusad ja dramaatilised seiklused Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal toimuvate võistluste taustal. Marikal on võimalus teha oma valik erineva eetilise tasemega sportlaste, oma treeningukaaslaste seas. Senistest saavutustest upsakaks muutunud Rauli liigne enekindlus saab ränga hoobi, kui oma järjekordses võidus kindel olles, osutub ta hoopis kaksikõdede poolt ninapidiveetuks.
Aimée Beekmani kultusromaani „Valikuvõimalus“ (1978) ekraniseeringu „Regina“ nimikangelanna on köitvalt vastuokslik karakter, kelle elegantses kujus põimuvad femme fatale’i ja sooja emafiguuri jooned. Saanud pärast pika suhte purunemist päranduseks maja ühes väikelinnas, haarab Regina oma edasise elu korraldamise enda kätte ning asub peret looma. Tema ratsionaalne lähenemine sellele eesmärgile – omamoodi low tech biohäkk – tekitas üksjagu poleemikat nii sügaval stagnaajal kui ka laulva revolutsiooni päevil, andes nõnda tunnistust siinse ühiskonna jätkuvalt patriarhaalsetest allhoovustest.
1949. aasta 25. märtsi öö, täiskuu Eestimaa kohal. Tuhandeid veel oma kodudes magavaid peresid ootavad jaamades pikad loomavagunite ešelonid. Stalinliku režiimi masinavärk on valmis töötlema inimesi nagu loomakarja, neid vägivallale allutades. Kuid inimesed pole loomad. Nagu ütleb kellamees Mõistuse Jaan - neil on hing ja see saab haiget. Millised jõud vallanduvad sel ööl, ei loe küüditajad oma nimekirjadest välja. Seal ei seisa Väärikus ja Alistumatus, mida linnast tulnud, Meheks ja Naiseks maskeerunud uue inimese konstrueerijad ei oska oodata. Seal ei seisa ka Hirm ja Hullus, mis ei jäta puutuma nende kannupoisse ega neid endidki.
Krutskimees Joosep Toots ja hädavares Jorh Adniel Kiir püüavad võita Raja Teele südant ja kätt, ent tujukas peretütar hoiab ise oma saatuse ohje. Armsaks saanud tegelaste rollides on taas „Kevade“ osatäitjad. „Suves“ kangastub humoorikas võtmes möödunud sajandi alguskümnendite elu ja olu, lüürilise alatooni annab kaunis loodus ja "Kevadest" tuttav muusika.
Jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill.
