Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinn

Tallinna keskaegne vanalinn mängib Eesti kultuurikontekstis ja ajaloos erilist rolli. Tänapäeval ei sea keegi kahtluse alla, et see UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnaruum on märgiline osa Eesti (ja ka eesti) kultuurist. Kuid veel sadakond aastat tagasi polnud see sugugi nii iseenesest mõistetav ning noores Eesti vabariigis tuli Taani, Saksa ja Rootsi vallutajate ehitatud pärandi kodustamisega näha teadlikku vaeva, nagu näitab nimeka kunstiajaloolase Voldemar Vaga stsenaariumi põhjal vändatud dokumentaalfilm „Rootsiaja mälestisi Tallinnas“ (1937).

Nõukogude okupatsioon lisas identiteetide võitluse tallermaale uue kihistuse. Ühelt poolt püüdis ametlik diskursus painutada kommunistliku ideoloogiaga mitte just eriti hästi sobiva keskkonna tähendusi omale sobivas suunas, nagu võib näha 1950. aastail valminud ringvaatepalades. Ent kui 1963. aastal plaaniti murda läbi vanalinna magistraal Balti jaama ja vastvalminud kaubamaja vahele, hakkas vanalinn aegamööda muutuma nõukogude võimule vastupanu osutamise ja eesti identiteedi säilitamise vahendiks, päädides 1980. aastail laulva revolutsioonini viinud laiapõhjalise muinsuskaitseliikumisega. Seda mälupoliitilist protsessi illustreerivad hästi siinses kogus leiduvad ringvaatepalad ja dokumentaalfilmid, kusjuures võimukriitika ning ametlike mälutekstide ja nõukoguliku ajaloonarratiivi õõnestamine võis avalduda nii sisus kui ka rõhutatult eksperimentaalses vormis, nagu demonstreerivad linnasümfooniate paradigmale toetuvad „Pikk tänav“ (1966) ja „Tallinna saladused“.

Lisaks kollektiivses identiteediloomes osalemisele on vanalinn 20. sajandi jooksul olnud ka oluline turismiatraktsioon. 1960. aastate teisest poolest lülitati Tallinna vanalinn Nõukogude välismajanduse mehhanismidesse turismitootena, mis tõi sisse rahvusvahelises majanduses osalemiseks hädavajalikku välisvaluutat. Turismitööstuse tähtsuse enneolematu tõusu välismaailma ja -külaliste suhtes muidu paranoiliselt ettevaatlikus Nõukogude Liidus tingis üha kasvav valuutavõlg lääne finantsinstitutsioonide ees, mis oli võetud lääne tehnoloogiate sisseostmiseks ning pidi tagasi makstama nende tehnoloogiate baasil saadud toodangu tuludest, mida aga teha ei suudetud. Kõrvuti Kiievi, Lvivi, Riia, Vilniuse, Minski, Taškendi, Alma-Ata, Buhhaara, Samarkandi, Tbilsi, Jerevani jpt linnadega lülitati ka Tallinn nende atraktsioonide ketti, mida riiklik turismiagentuur Inturist välisturistidele turustas. Siin peitub osaliselt ka põhjus, miks leidub Tallinna vanalinnast kui Eesti põhilisest turismiobjektist alates 1960. aastate lõpust nii erakordselt palju kinematograafilist materjali. Turismi edendamise eesmärki teenivad nii spetsiaalselt välismaale levitamiseks mõeldud vaatefilmid kui ka arvukad Tallinna vanalinnas vändatud mängufilmid. Lisaks välisturistidele meelitas Tallinna vanalinn nõukogude perioodil ka teiste liiduvabariikide filmitegijaid, kes otsisid siit läänelikke võttepaiku ajal, mil päriselt läände sõitmine oli enamasti võimatu.

    Filmid