Käesolev kogu võtab fookusesse Filmiarhiivi ühe vastuolulisema allikakorpuse. Need on filmi-, foto- ja helimaterjalid, mis loodi ja koguti seoses 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel
korraldatud näidiskohtuprotsessidega Saksa okupatsiooni aegsete koonduslaagrite valvurite üle. Siin kohtuvad ühelt poolt Nõukogude võimu külma sõja propaganda ja võitlus Eesti pagulusaktivismiga ning teiselt poolt reaalse Saksa okupatsiooni aegne massivägivald nõukogude võimuga koostöös süüdistatud inimeste ja kohalike juutide, romade ja mujalt Euroopast toodud juudi sunnitööliste vastu.
Filmivalikust leiame mitu propagandistlikku dokumentaalfilmi, nagu “Seda ei saa andestada” (1959) ja “Kalevi-Liiva süüdistab!” (1961). Oleme lisanud ka ringvaatelõigud “Kalevi-Liiva süüdistab” (Nõukogude Eesti nr. 39, 1960), “Kalevi-Liival avati mälestuskivi” (Nõukogude Eesti nr. 46, 1960), “Kohus timukate üle” (Nõukogude Eesti nr 8, 1961), “Kohus timukate üle” (Nõukogude Eesti nr. 3, 1962). Filmimaterjal näitlikustab neid retoorilisi viise, millega Nõukogude võim pööras selle vägivalla enda kasuks. Samas näeme ka säilinud filmikaadreid hukkamispaikadest, kohtuprotsessidest ning napilt intervjuusid reaalsete ohvritega.
Olgugi et Nõukogude võim rõhutas ohvrite kannatusi, pidas ta vajalikuks nende tunnistusi jõuliselt tsenseerida. Seetõttu täiendame filmimaterjali kolme näitega Tartu sõjakurjategijate protsessi haruldastest lõikamata helisalvestistest. Siin kuuleme märksa vahetumaidhetki – emotsioonidest tulvil tunnistusi, mis laiema avalikkuseni ei jõudnud. Kommunistlik aktivist Pulheria Tsakuhhina jutustab Tartu koonduslaagris toimunud seksuaalsest vägivallast. Tsakuhhina vaidlus kohtualusega viib planeerimata vastasseisuni, kus naine ei suuda end kontrollida ja väljub ametliku sangar-kannataja rollist. Endine vangivalvur Karl Mart Elk jutustab kummalisel moel Tartu portselanipoe omaniku Adolf Mirwitza naise Emilie Mirwitza ning nende kolme lapse hukkamisteekonnast. Tegu pole üksnes vahetu kirjeldusega holokaustist, vaid avab meile ka laiema tausta vägivalla kogukondlikust iseloomust. Viimasest annab aimu ka vangivalvur Hans Laats. Mees jutustab kommunistide püüdmisest 1941. aasta suvel, mil nende vastu pöördus terve Tartu linn, “[m]eie oma kodulinna Tartu rahvas”. Prokurör kutsub Laatsi kohe korrale. Selline tunnistus võimudele ei sobinud: Nõukogude võimu vastu said olla vaid üksikud “fašistlikud bandiidid”!
Filmi, heli ja pildimaterjali sünteesib Kevin Loigu videoessee “Protsess ja arhiiv”. Essee analüüsib laiemalt Saksa okupatsiooni aegse massivägivalla ajaloolist reaalsust ja selle ideoloogilist raamistamist, küsides: kas propagandistlikul eesmärgil loodud arhiivid saavad olla väärtuslikud allikad tänapäeval? Essees esinevad ajaloolane Kristo Nurmis ning mälu-uurijad Eneken Laanes ja Hanna Maria Aunin.
Saksa okupatsiooni ajal hukkasid Saksa julgeolekuüksused ja kohalikud politseinikud ning Omakaitse liikmed Eestis ligi 6000–7800 Eesti kodanikku ja umbes 10 000 siia toodud inimest. See genotsiid ja kättemaksuvägivald on jäänud tänase Eesti mälukultuuris suuresti tahaplaanile. Seda väärtuslikumad on Filmiarhiivis säilinud audiovisuaalsed minevikujäljed, mis on huvitavad just allikakriitilisest vaatenurgast. Neid saab edukalt kasutada gümnaasiumiastme õppetöös, et rääkida kohalike allikate najal natsionaalsotsialistlikust vägivallast ja kohalike koostööst autoritaarsete režiimidega.
Kogu ja filmiessee on valminud Kultuuriministeeriumi grandi “Mineviku (audio)visuaalsed jäljed Eesti filmiarhiivis 1940–1965” (KUM-TA88) toel.
