Jüri on mõisniku toapoiss, kes saab karistada selle eest, et varastab oma haigele isale paruni tagant süüa. Kättemaksu vandudes lahkub ta mõisast varastatud hobusel, lipsates tagaajajate käest ikka ja jälle üha uusi maskeeringuid kandes. Seikluslikku liini vürtsitab Jüri armulugu samuti mõisas teeniva Madliga, mis osutub osavale põgenejale lõpuks saatuslikuks.
„Jüri Rumm“ on satiiriline seiklusfilm 19. sajandil teisel poolel tegutsenud legendaarsest Eesti vargapoisist, kes oma vägitükkidega teenis rahvasuus omamoodi Robin Hoodi kuulsuse: varastab rikastelt ja jagab noosi vaestele. Tema värvikas figuur inspireeris terve rea 20. sajandi alguses ilmunud näidendeid ja jutustusi. Filmi stsenaarium, mille mõningatel andmetel kirjutas väidetavalt esimese eestlasena 1920. aastate esimeses pooles Georg Wilhelm Pabsti juures õppinud ja Fritz Langi juurest töötanud, hiljem Rootsi emigreerununa fotoreporterina tegutsenud Mihhail Lepper, ammutab ainest peaasjalikult Hans Varessoo (pseudonüüm) 1908. aastal kirja pandud üllitisest „Jüri Rumm. Algupäraline roman Eestimaalt“ ja mingil määral ka Jaan Metua rahvatükkide triloogia 1921. aastal trükivalgust näinud esimesest jaost.
„Jüri Rumm“ digiteeriti 6K ja restaureeriti 4K resolutsioonis 2023. aastal Rahvusarhiivi filmiarhiivis, kasutades nitropõhimikul originaalnegatiivi ning kolme esilinastusaegset nitro- ja ühte hilisema põlvkonna atsetaatpõhimikul positiivrulli. Neljas rull puudub.
„Jüri Rumm“ linastus tummfilmina, saateks elav muusika, 1929. aasta detsembris kahes jaos: 11. detsembril tuli Tallinna kinodes Grand-Marina ja Rekord seitsmeks päevaks ekraanile esimene jagu; teine jagu püsis kinokavas 18. detsembrist kuus päeva. Edaspidisteks linastusteks nii Tallinnas kui ka alevikinodes monteeriti kaks jagu kokku.
Filmi saatva muusika lõid ja esitasid 2023. aastal Stephen Horne (Suurbritannia) klaveril ja Frank Bockius (Saksamaa) löökpillidel. Horne ja Bockius on rahvusvaheliselt tunnustatud tummfilmimuusikud, kes esinevad regulaarselt filmipärandifestivalidel üle kogu maailma. Muusika loomist ja salvestamist toetas Eesti Kultuurkapital.
„Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.
1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.
„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.
Tegemist on tsenseeritud negatiivilt 2019. aastal digiteeritud versiooniga.