Jüri on mõisniku toapoiss, kes saab karistada selle eest, et varastab oma haigele isale paruni tagant süüa. Kättemaksu vandudes lahkub ta mõisast varastatud hobusel, lipsates tagaajajate käest ikka ja jälle üha uusi maskeeringuid kandes. Seikluslikku liini vürtsitab Jüri armulugu samuti mõisas teeniva Madliga, mis osutub osavale põgenejale lõpuks saatuslikuks.
„Jüri Rumm“ on satiiriline seiklusfilm 19. sajandil teisel poolel tegutsenud legendaarsest Eesti vargapoisist, kes oma vägitükkidega teenis rahvasuus omamoodi Robin Hoodi kuulsuse: varastab rikastelt ja jagab noosi vaestele. Tema värvikas figuur inspireeris terve rea 20. sajandi alguses ilmunud näidendeid ja jutustusi. Filmi stsenaarium, mille mõningatel andmetel kirjutas väidetavalt esimese eestlasena 1920. aastate esimeses pooles Georg Wilhelm Pabsti juures õppinud ja Fritz Langi juurest töötanud, hiljem Rootsi emigreerununa fotoreporterina tegutsenud Mihhail Lepper, ammutab ainest peaasjalikult Hans Varessoo (pseudonüüm) 1908. aastal kirja pandud üllitisest „Jüri Rumm. Algupäraline roman Eestimaalt“ ja mingil määral ka Jaan Metua rahvatükkide triloogia 1921. aastal trükivalgust näinud esimesest jaost.
„Jüri Rumm“ digiteeriti 6K ja restaureeriti 4K resolutsioonis 2023. aastal Rahvusarhiivi filmiarhiivis, kasutades nitropõhimikul originaalnegatiivi ning kolme esilinastusaegset nitro- ja ühte hilisema põlvkonna atsetaatpõhimikul positiivrulli. Neljas rull puudub.
„Jüri Rumm“ linastus tummfilmina, saateks elav muusika, 1929. aasta detsembris kahes jaos: 11. detsembril tuli Tallinna kinodes Grand-Marina ja Rekord seitsmeks päevaks ekraanile esimene jagu; teine jagu püsis kinokavas 18. detsembrist kuus päeva. Edaspidisteks linastusteks nii Tallinnas kui ka alevikinodes monteeriti kaks jagu kokku.
Filmi saatva muusika lõid ja esitasid 2023. aastal Stephen Horne (Suurbritannia) klaveril ja Frank Bockius (Saksamaa) löökpillidel. Horne ja Bockius on rahvusvaheliselt tunnustatud tummfilmimuusikud, kes esinevad regulaarselt filmipärandifestivalidel üle kogu maailma. Muusika loomist ja salvestamist toetas Eesti Kultuurkapital.
Ühel hommikul leiab Peetrike, et ta on maailmas täiesti üksi. Ta hakkab vallatusi tegema ja satub pööraste tempude tõttu väga täbarasse olukorda. Viimaks selgub, et see kõik oli üksnes halb unenägu.
Kui tudeng ja motosportlane Vaike Tartust Tallinna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale jõuab, kihutavad siin juba mootorrattad peadpööritava kiirusega. Sama peadpööritavatesse seiklustesse satub Vaike, tutvudes mitmekordse tšempioni Raivoga, kellel on tekkinud peapööritus edusammudest nii spordis kui ka neidude seas, ja meistrikandidaadi Heinoga, kes pakub Vaikele abi võistlusteks valmistumisel. Üksinda Vaike sellel karussellil püsida ei suuda, kuid ta loodab õe Mareti peale, kes on varemgi Vaiket keerulistest olukordadest välja aidanud. Ainult et nüüd tuleb mängu ka Mareti värske abikaasa Ants, kes on veendunud, et enam ta kaksikõdesid segi ei aja.
Vapper noormees läheb otsima imesõrmust. Ta leiab sõrmuse, võidab selle abil metsalise ja päästab rahva hukatusest.
Üleannetu poiss Ott, kes veedab oma koolitunde laiseldes ja sodides, satub startivasse kosmoselaeva ja lendab maailmaruumi. Nii algavad põnevad ja isegi hädaohtlikud seiklused, mille jooksul Ott kogeb ammutuntud tõde: ilma koolitarkuseta elus läbi ei saa.
Tudengi ja mootorisportlase Marika ja temaga äravahetamiseni sarnase kaksikõe baleriin Elleni lõbusad ja dramaatilised seiklused Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal toimuvate võistluste taustal. Marikal on võimalus teha oma valik erineva eetilise tasemega sportlaste, oma treeningukaaslaste seas. Senistest saavutustest upsakaks muutunud Rauli liigne enekindlus saab ränga hoobi, kui oma järjekordses võidus kindel olles, osutub ta hoopis kaksikõdede poolt ninapidiveetuks.
Kuna Kamtšatka paikneb tulerõngas – Vaikset ookeani ääristavas seismiliselt aktiivses vööndis –, on sellel 30 tegutsevat vulkaani. Selline piirkond annab teadlastele küllaga uurimismaterjali. Ekspeditsiooni juht on kirjanik Lennart Meri, rühma kuulusid geoloogid Kaarel Orviku ja Anto Raukas, klimatoloog Ants Raik, bioloogid Hans Trass ja Erast Parmasto ja teised. Ekspeditsiooni liikmed Kamtšatka rannikul, Kljutši vulkanoloogiajaamas, tõus Euraasia suurima tegevvulkaani Klutševskaja tippu. Teadlased Kamtšatka metsas ja Geisrite orus.
Autost, mille koormaks on mänguasjad, kukub maha väike motoroller. Pärast mitmeid seiklusi leiab tubli motoroller tee lasteaeda, kus ta mudilastele palju rõõmu valmistab.
Esimene lugu jutustab tüdrukust, kes aina jonnib ja nutab, kuni ta suurest niiskusest hallitama läheb. Teine lugu räägib lõbusast rongisõidust, mis lõpeb uperpalliga kraavis, sest vedurijuht Piilupart jääb tukkuma.
Väikesel Viirelaiu saarel elab kaks uhket kalurisuguvõsa, kelle perekonnapeade vahel valitseb ammune vimm. Meeste isepäisus ja allumatus Saksa okupantidele viib dramaatiliste sündmusteni, kus ellujäämine on halvem kui surm. Paindumatu loomuga Laas Lautrikivi kogeb, et kogukonna põlu alt pole võimalik pääseda, jääb ainult otsustada, kuidas end lunastada.
Leida Laiuse lühimängufilmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Eesti väikelinnas ajal, mil vene sõjaväelastele abi osutamist karistati surmanuhtlusega. Noor pereema leiab laudas heinte seest saksa vangilaagrist põgenenud punaarmeelase. Hirmunud naine näitab üles tõelist mehisust, käitumaks ekstreemses olukorras inimlikult.
Heino Raagen ja tema rindekaaslased alustavad kodukülla jõudes uut võitlust - kolhoosi asutamist. Sõjaaja kannatused ja hirmud on inimesi räsinud, kuid nad hoiavad kokku ja kaitsevad omasid. Heino kallim Valve ei räägi talle oma metsas varjunud venna Roberti plaanidest ja tagajärjeks on nende armastuse purunemine. Elu läheb edasi, kuid pettumus ja viha nõuavad oma ohvreid veel aastategi pärast.
Eesti põhjapoolseimal Vaindloo saarel Soome lahes elab kaks majakavahtide abielupaari lastega, kokku kuus hinge. Filmitegijad jälgivad saareelanike igapäevaelu, nende töid ja tegemisi.
See on lõbus lugu korstnapühkijast, kes jäi tööta, sest linna vanad majad asendusid uute kõrghoonetega. Korstnapühkijal tuli leida uus amet. Ta hakkas tänavaid pühkima, kuid peagi kutsuti ta katustele televiisoriantenne paigaldama. Nii sai mees taas turnida kõrgetel katustel, just seal, kus tema ja ta kass end hästi tundsid.
Naabri-Muri tuleb õuele kutsikatempe tegema. Kanad põgenevad paanikas, kuid väike kassike võtab julguse kokku ja ajab rahurikkuja ära. Kahjuks teevad puuriidast kukkuvad halud kiisu käpale haiget ja kiiresti on vaja minna arsti järele. Teele asub vapper kukk. Metsas varitsevad aga hädaohud, kuid metsloomade abiga saab kukk neist võitu. Hea arst jõuab lõpuks õuele ja kassike saab terveks. Naabri-Murigi tuleb ja palub andeks.
Operaator Kõps saabub seenespetsialistist professori juurde, kes viib operaatori seeneriiki ekskursioonile ja peab talle loengu. Seeneriiki jõudnud, näitab Kõps oma filmikaamera abil suures plaanis ja ebatavalise nurga alt selle mitmekesiseid asukaid – kännuseeni, pilvikuid, puravikke, šampinjone. Kiirenduse abil näidatakse seente tormilist kasvamist. Eraldi jagatakse teavet mürgistest seentest ja õpetussõnu nende äratundmiseks. Lahkudes saab operaator Kõps kingituseks korvitäie häid söögiseeni, et neist maitsev roog valmistada.
Kunstiline dokumentaalfilm raudbetoonplaatide tootmisest Tallinna tehases.
„Lapsed ja puu” peegeldab usku loodushoiu kasvatuslikku mõjusse, kus monotoonsete kortermajade vahel lööb haljendama puu. Elusa taime eest hoolitsemine liidab ühte hoovi peal toimetavad jõnglased ja toob igaühes esile tema parimad omadused.
Jaak meisterdab roboti, kes saab kõigi koduste töödega hakkama. Lõpuks muutub Jaak nii laisaks, et saadab roboti enda asemel ka kooli. Seepeale saab robot väga pahaseks ning karistab Jaaku.
Hiiri pole näha ja kassid jäävad magama. Salamahti tulevad hiired, seovad laisad kassid sabapidi hiirelõksu külge ja teevad nõnda lustaka sõidu.
Kui Mäeküla vana mõisnik parun von Kremer heidab silma Tõnu Prillupi nägusale noorikule Marile, ei taha Prillup sellest esiotsa midagi kuulda. Ent parun pakub välja ahvatleva tehingu. Kehvast Prillupist saab mõisa piimarentnik tingimusel, et noorik tuleb mõisa, kui härra kutsub. Prillupi õnnelootused aga ei täitu. Uue Mäeküla piimamehe äri ei õitse ja naise jagamine mõisnikuga on talle üha enam vastumeelt. Mari peaks tema meelest oma kaksikelu põlgama, kuid naine, kes on alistunud meeste tehingule, ei võta selle häbi oma hinge peale.
Pärast juunipööret jaguneb vastandlikeks leerideks ühe Eesti väikelinna gümnaasiumi seni üksmeelne lõpuklass ja poliitika lahutab ka noored armunud Elmari ja Virve. Kehvast perest noormees leiab end kommunistide seas, haritlasperest neiu aga tahab jääda truuks eestluse vaadetele. Siiski kogevad nad, et tunded ei olene ainult ideedest. Ajastu on aga karm ja nõuab otsustavaid valikuid.
Supernoova avastamisest unistavad nii noor andekas diplomand kui ka kogemustega range professor. Kui õnn naeratab uljale alustajale, on elevil kogu uurimisrühm. Siis aga põrkuvad vastandlikud arusaamad teadustööst ja tuleb langetada otsuseid, mis näitavad teadlase hingesuurust.
Mida kõike saab teha Narva jõel? Seda teavad nii Narva pioneeride palee laevamudelite ringi liikmed, kalamehed kui ka hüdroelektrijaama töötajad.
Kõpsu ja Metsatarga helikopter puruneb äikesetormis, kuid õnneks kukuvad hädalised üksikule saarele. Kõps õpib, missuguseid metsaande ellujäämiseks kasutada – osad kõlbavad söögitegemiseks, teistest saab materjali riieteks ja tekkideks. Haiguse puhul aitavad ravimtaimed. Kõps sõbruneb vesiämblikuga, kes näitab talle veealust maailma. Kui jälle puhkeb äike, aitavad Kõps ja Metsatark hätta sattunud sipelgaid, kes seda heategu ei unusta. Heino Parsi operaator Kõpsu sarja kolmas film.
Kui Andres Lapeteus haiglas teadvusele tuleb, on tal seljataga pikk öö vanade rindesõpradega, kuid märksa pikem on lugu sellest, kuidas kunagi üheskoos verd valanud meeste vahele tekkis mõistmatus ja võõrdumus. Kas oli see stalinistliku režiimi esilekutsutud paratamatus, tõusikliku naise mõju või isikliku arguse ja konformismi tagajärg? Kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus?
Nooruke Saale tuleb oma tädi juurde rannakülla, üleni mustas, näpus väike kohver. Selles on tema ainus kallisvara, valgust murdev klaaskuul - mälestus emast, kelle surma järel on tütarlaps jäänud maailma üksinda. Talle on saanud osaks tõrjumine ja alatus ning ta ei ootagi enam inimestelt midagi head. Tema üllatuseks on noor kalur Tanel valmis temaga rannas kõndima kasvõi vaikides, võõristamata ja naeruvääristamata Saale usku Jumalasse. Pikkamööda avaneb Saale hing ka maise elu värvidele.
„Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.
"Sent surmaga võlgu ja koperdab merel!" kuuleb Martin Puri ühel ilusal kalapüügipäeval oma paatkonna juhi Augusti suust. Paadikaaslased on vanale mehele tõesti aeg-ajalt hõlpu andnud, kuid Sõgedate külas aastasadu elanud ja meretööd teinud põlvkondade järeltulijad teavad, et kedagi, kes merd armastab, ei saa sellest vägisi lahutada. Merel ei ole füüsiline jõud mehe ainus mõõdupuu. Kui on vaja päästa inimesed sügistormis hukkuvalt purjekalt, näeb Martin, et tuleb tegutseda mitte mere vastu, vaid temaga koos.
Jussikesele meeldib üle kõige pühapäev. Siis on kogu pere kodus, kõik saavad puhata ja teha seda, mis kõige rohkem meeldib. Teised päevad Jussikesele niiväga ei meeldi, sest siis peab tema lasteaias ja vanemad tööl olema. Jussike otsustab pühapäeva üles otsida ja paluda, et pühapäev talle tihedamini külla tuleks. Jussikese tee pühapäeva juurde kujuneb päris pikaks, aga ootamatult vahvaks ja huvitavaks. Ta kohtab oma teekonnal ka teisi nädalapäevi ja saab kõigiga suureks sõbraks.
Nukufilm väikese kurepoja rohketest seiklustest lennul lõunamaale. Lendamise kergendamiseks endale mootori laenanud kurepoeg satub teel liivatormi, avastab vaarao hauakambri rüüstaja, saab sõbraks kohaliku neegripoisiga ning üheskoos õnnestub neil paljastada ahne varas ja iidsed aarded hauakambrisse tagasi viia.
Enne sõjakate vuntsidega sõnakas mees, nüüd vaikides kõike taluv lössis pastlanahk - sellist iseloomustust peab Martin Roll kuulma oma rindesõbra Tõnis Uppi suust. Asjade seis nii tööl kastivabrikus kui kodus häirib teda tõesti, kuid ta ei võta midagi ette, süüvib vaid oma postmargikogusse. Ent kuuldud kibe tõde sunnib Martinit Tõnisega kihla vedama oma suurima aarde - Austria WIPA margiploki peale. Plokk jääb tema kogusse ainult sel juhul, kui ta ühe päeva jooksul ütleb selgelt välja, mida mõtleb.
Jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill.
1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.
„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.
Operaator Kõps satub Kiviriiki, kaaslaseks veidi üleannetu harakas. Kivikuningas ei luba neil oma riigist enne lahkuda, kui Kõps on ühe kivi valmis teinud. See on väga raske ülesanne, kuid appi tuleb tuleleek Ulli. Ulli tutvustab alguses maa-aluseid varakambreid, mis on täis imelisi kristalle ning räägib nende kohta palju huvitavat. Koos rännatakse ühest kaunist saalist teise, mängitakse kiviviskemängu. Kuna Kõps ja harakas soovivad siiski maa peale tagasi minna, otsustab Ulli ise ühe kivi valmis teha. Heino Parsi operaator Kõpsu sarja neljas film.
Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.
Teise maailmasõja lõpu eel marsib kaunis mõisahoones paiknevasse vaimuhaiglasse sisse erikomando, et patsiendid likvideerida. Kuid gestaapo on saanud anonüümkirja teatega, et hullude seas varjab end vaenlase agent. Ohvitser Windischil tuleb mitmesaja vaimuhaige seast loetud päevadega leida simulant. Algab kassi-hiire mäng.
Kui Punaarmeesse mobiliseeritud eesti meestest pärast raskeid katsumusi tööpataljonides formeeritakse Eesti Laskurkorpus, on paljudel neist raske leida õiget võitlusvaimu - nii ka Enn Kalmul. Alles pikal teel Eestimaa poole ja ränkades lahingutes Velikije Luki all selgineb sõdimise mõte ja siht. Kodusel pinnal, Emajõe kallastel aga tuleb temal ja ta relvavendadel minna vastamisi rahvuskaaslastega, kes kannavad vaenlase mundrit. Mida tundsid ja kuidas käitusid inimesed, keda aeg sundis sõdurisinelisse? Paatosevabas ja ilustamata sõjafilmis kujutatakse sõja argist palet, sõda kui rasket tööd, mida laskurkorpuse võitlejad eesti meestele omase visadusega päevast päeva teevad, eesmärgiga jõuda tagasi koju.
ENSV põllumajandusministeeriumi tellimusel valminud film sordiaretusest ja seemnekasvatusest. Tutvustatakse Jõgeva Sordiaretusjaama ja Saku Maaviljeluse Instituudi teadlaste tegemisi katsepõldudel ja laboratooriumis. Tähelepanu all on vilja- ja kartuliaretus.
Antarktika-filmi tegemisel käisid režissöör Andres Sööt ja operaator Mati Kask Antarktise kõrgplatool, kõige külmemas punktis maakeral. Nad viibisid seal lõunapoolkera suvel detsembrist veebruarini 1968–1969. Neutraalsed, pealtnäha olustikulised kaadrid polaaruurijate elust ja hingematvad loodusvaated annavad edasi valge lumepõrgu mõõtmatut ükskõiksust. Inimese kasvavat ängi külmal ja elutul jäämandril aitab leevendada teine elusolend, olgu inimene või loom. Inimene tavapäratutes tingimustes, üksildus, inimliku läheduse vajadus ja mõistmine, taustaks igipõline loodus. Filmi muusikaline kujundus helilooja Arvo Pärdilt.
Meeskoorid laulavad Mart Saare laulu Leelo, juhatab Gustav Ernesaks. Laulupeotule süütamine Tartus ja selle teekond läbi suvise Eestimaa Tallinnasse. Laulupeorongkäik ja tule süütamine Tallinnas. Esinevad ühendkoorid ja naiskoorid. Ekraanil Gustav Ernesaks, Arvo Ratassepp, Heino Kaljuste. Vaateid Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Carl Robert Jakobsoni, Miina Härma jt mälestussammastele. Laulupeo üldjuhtide austamine.
Tegemist on tsenseeritud negatiivilt 2019. aastal digiteeritud versiooniga.
Esimese maailmasõja ajal läheb saarlastel Joonasel ja Tiidrikul korda hulljulge põgenemine Saksa sõjavangist. Kodumaal aga ei oota neid rahulik elu. Sõda käib endiselt, kuid veel raskemad katsumused seisavad Joonasel ees kodus. Tema ponnistused paremale elujärjele ja jõukamate inimeste sekka tõusmise nimel nurjuvad. Joonase lähedased ja kogukond reedavad ta ning Joonasel tuleb käia läbi tõeline gladiaatoriheitlus, mõistmaks, mis on elus tegelikult tähtis.
Paunvere kihelkonnakooli õpilased Arno ja Teele, Toots ja Kiir, Tõnisson ja Imelik kogevad ühe koolitalve jooksul tundeid, mille jälgi nad kannavad terve oma edaspidise elu - tõelisest sõprusest ja esimesest armastusest kuni eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni. Lugu täis kirevaid juhtumusi, värvikaid karaktereid, lopsakat huumorit ja peeni tundevarjundeid jutustab noorte inimeste kujunemisest nende elukevadel.
Kaasaegne muinasjutt Teadlasest, kes arendab välja tuumaenergia - tillukese aatomipoisi Aatomiku näol. Väike Aatomik õpib oma vägevat jõudu inimeste heaks kasutama. Alul juhtub head tehes ka äpardusi ja Teadlasel tuleb taastada kontroll ülemeeliku aatomipoisi üle.
Jõmmid varastavad Aatomiku, et teda kasutada sõja vallapäästmiseks. Aatomipoisile ja Teadlasele tuleb appi robotkoer. Jõmmide kurjad kavatsused nurjatakse ja nad hukkuvad iseenda tigeduse läbi.
Antarktika joonistub filmis välja kui esteetiline fenomen — igavese vaikuse ja tardumuse maa ja selle mandriosa lühike suvi, mil suletud manner paljastab oma kaunimad aarded. Pikad kaadrid muinasjutulistest jäädüünidest, imepeened valguspeegeldused ning lustlikult kihav looduskeskkond loovad nauditava loodusfilmi, mis vaba liigsest populaarteaduslikust ballastist. Film on üles võetud XIII Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni ajal 1968. aasta novembrist kuni 1969. aasta mais.
Tuisu Taavi on kimpus tuulevaikusega, mis ei lase teha tavapärast kalamehetööd. Ei talle ega ega kellelegi teisele kaluritest meeldi kalakaitseinspektor Olevi keeld mootorpaatidega järvele minna – kalamaimud saavat kannatada. Taavile teeb muret ka see, et Olevit nähakse sageli medõe Leili seltsis, sest neiu on Taavile armas. Ent Taavi pole see tüüp, kes ummikseisu vaikselt välja kannataks.
Keskaegse Tallinna apteekri õpipoiss Mart valmistab sapihaigele raehärrale kibeda ravimi asemel magusa mardileiva, martsipani. Haige terveneb, imerohi saab tuntuks ja linnale martsipaniga kuulsust toonud Mart kosib raehärra kauni tütre.
Putukatel algavad järjekordsed suvemängud, lausa omamoodi olümpia, kus osalevad kõikvõimalikud põrnikad, liblikad ja päevakoerad, kiilid ja sipelgad, rohutirtsud ja ämblikud. Võistluskavas on 100 cm jooks, ronimine ja maadlus. Putukate sportlikke jõukatsumisi vahendab Ervin Abeli häälega spordikommentaator Siki-Triki, kes muhedal moel parodeerib omaaegset telestaari Gunnar Hololeid.
Vanasse heasse Tallinna linna, mille kodanikud edvistavad üksteise ees 1960-70ndate stiilis moerõivaste ja meelelahutusega, saabub ühel ilusal päeval elegantne noor mõõgakandja. Ei möödu kaua, kui linna naissoo seas levib kumu, et tegemist on kuulsa südametevallutaja Don Juaniga. Naiste voorus pannakse proovile ja kohalikud noormehed peavad haarama oma relvad, et end tõestada. Tallinnasse ilmunud Don Juan pole aga see, kelleks teda peetakse.
Kaasaegne muinaslugu räägib laste fantaasiamaailmas elutsevast lahutamatust tegelasest, koerusloomast Krõllist. Ühel päeval saabub muidu vikside laste hulka väike pahandusetegija ja nüüd pole ulakustel enam otsa ega äärt. Krõll kipub nii väikeste kui suurte sisse, toob kaasa palju naeru ja kihinat, aga ka lõhutud nõusid ja pahandusi. Kui täiskasvanud Krõlli minema peletavad, jäävad lapsed täitsa haigeks. Krõllipuuduse vastu aitab aga ainult üks rohi – Krõll!
Heino Parsi satiiriline, eksperimentaalses vormis ühiskonda käsitlev nukufilm naeltest koosneb mõtteliselt neljast novelletist: „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja „Tsirkus“. Tabavalt ja humoorikalt näidatakse inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid, olgu selleks siis kavaleri ja tema daami armuafäär, pugejaliku tallalakkuja ponnistused, nokastunud huligaani tülinorimine ning edeva loomataltsutaja suhted tsirkuselõviga.
Töölisneiu Minna valib rikka kosilase asemel pillimees Aksli, kelle ainus vara on lõõts ja armastus Minna vastu. Kehvad olud ja raske töö ei tumesta noore naise elurõõmu ega murra tema meelekindlust. Talle on tähtis rajada oma kodu, kus jookseksid lapsed ja mängiks lõõts. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid, kuid ühte ta ei suuda - hoida suure maailma hullust ohutus kauguses.
Väikese Kati mängukaaslasteks maal vanaema juures on nii külapoisid kui kogu loodus - loomad ja lilled, tuul ja kivid. Kati loitsib välja päikese ja hõljub lilleväljade ja kogu ilmamaa kohal. Tegelikkuse ja võlumaailma vahel ei ole siin piire. Kas sama mäng on ka linnakodus võimalik?
"Värvilised unenäod"restaureerimine sai teoks Euroopa filmiarhiivide ühenduse ACE (Association des Cinémathèques Européennes) programmi “A Season of Classic Films” toel, mis kuulub Euroopa Komisjoni Loov Euroopa MEDIA programmi.
Portreefilm Enn Griffelist. Vormelisõitja Enn Griffel (1935–2007) hakkas autosporti harrastama 1960. aastal. Ta tuli 1963 vormel Juniori klassis ning 1968–69, 1971–72 ja 1975 vormel 3 klassis ringrajasõidus Nõukogude Liidu meistriks, võitis Juniori klassis 1967 hõbeda, vormel 3 klassis 1974 ja 1976 hõbeda ning 1960 pronksi. Tulnud neli korda vormelite ringrajasõidus Eesti meistriks: 1963 vormel 1 ning 1971–72 ja 1975 vormel 3 klassis. Osalenud Estonia võidusõiduautode väljatöötamises ja katsetamises. Enn Griffel sõidurajal, Estonia võidusõiduautode väljatöötamisel ja katsetamisel ning rääkimas oma sporditeest.
Eesti NSV 35. aastapäeval toimunud XVIII üldlaulupidu Tallinna Lauluväljakul kujutatakse inspiratsiooni allikana, selle mõjul sünnib vaataja silme all maal. Filmis on ühendatud dokumentaalsed kaadrid ja joonistatud multiplikatsioon.
Krutskimees Joosep Toots ja hädavares Jorh Adniel Kiir püüavad võita Raja Teele südant ja kätt, ent tujukas peretütar hoiab ise oma saatuse ohje. Armsaks saanud tegelaste rollides on taas „Kevade“ osatäitjad. „Suves“ kangastub humoorikas võtmes möödunud sajandi alguskümnendite elu ja olu, lüürilise alatooni annab kaunis loodus ja "Kevadest" tuttav muusika.
Väikesel meresaarel elab oma majakeses Kunksmoor. Ta tunneb hästi ravimtaimi ja oskab nende abil haigeid ja hädasolijaid aidata. Kunksmoor tunneb ette ka õnnetusi ning suudab neid õhupalliga kohale lennates ära hoida. Ometi ei saa tormituulte vastu ka tema ning nii päästab ta ühel tormisel päeval uppumissurmast laevakapteni. Merekaru ravitsedes tärkab vastastikuna sümpaatia, mis toob Kunksmoori ellu põnevaid pöördeid.
Kultuurantropoloogiline dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast ja etnogeneesist on järg Lennart Meri filmile „Veelinnurahvas“ (1970). Meri interpreteerib soome-ugri hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Soomlased, vepslased, vadjalased, setud, ersamordvalased, mansid, ungarlased, saamid, nganassaanid ja eestlased on üles võetud 1977. aastal Põhja-Soomes, Lapimaal, Vepsamaal, Vadjamaal, Mordvas, Handi-Mansimaal, Ungaris, Taimõri poolsaarel, Setumaal, Saare-ja Muhumaal ning 1970. aastal Neenetsi ringkonnas. Koostöös Soome Mainos TV ja Ungari Televisiooniga toodetud film oli esimene Tallinnfilmi rahvusvaheline koostööprojekt.
Pärast 1924. aasta detsembrimässu tegutsevad kommunistid põranda all. Üks nende juhtidest, Anton Sommer, intelligentne ja põhimõttekindel mees ning aateline kommunist, võetakse kinni ja antakse sõjakohtu alla. Ta vaikib ülekuulamistel, sest leiab, et ennast süüdistuste eest kaitsta on ebaväärikas. Võimukandjad püüavad teda sundida tunnistama revolutsionääride kaotust, kuid Sommerile on au tähtsam elust. Tema eest maksab kätte võitluskaaslane Ester, kes aga nii arvatavale reeturile kui Sommeri abikaasale ja laste emale näkku vaadates tajub, et lähedase inimese kaotust ei heasta miski.
Kosmoselaevakomandör Pirxile antakse ülesanne lennata Saturni rõngaste juurde ettekäändega katsetada kaht kosmosesondi, aga tegelikult tahetakse hoopis proovile panna „uut tüüpi meeskonda“, mille viiest liikmest on osa inimesed, teised aga robotid. Pirxi ülesandeks on välja selgitada, kes on kes ning kas robotid saavad oma ülesandega sama hästi hakkama kui inimesed. Meeskonda kuuluvad peale Pirxi veel esimene piloot John Calder, teine piloot Harry Brown, insener-tuumafüüsik Kurt Weber, elektroonik Jan Otis ja neuroloog-küberneetik Tom Nowak. Õige pea hakkab aset leidma kummalisi rikkeid ja intsidente, mis panevad Pirxi kahtlustama, et keegi üritab laeva saboteerida.
Poeetiline portreefilm eesti kirjanikust Anton Hansen Tammsaarest. Režissöör Peep Puks jutustab kirjaniku lugu. Kaadri taga kõlavaid eluloolisi saatetekste ja tsitaate kirjaniku loomingust ilmestab rikas ja kujundlik pildikeel. Kasutatud on ka arhiivikaadreid ja -fotosid.
Üksikul saarel elav Kunksmoor ja tema kaaslane Kapten Trumm saavad sõbralikult ja rahumeelselt läbi päevani, mil nad hakkavad mängima reisi ümber maailma. Kunksmoor ei suuda taluda, et kapten teda võidab ning ta võtab appi nõiatembud. Selle peale solvub muidu alati leplik Trumm ja tüli ongi majas. Lapselikust solvumisest alguse saav sündmusteahel toob kaasa muret ja sekeldusi. Häda peab enne ikka suureks minema, et leppimine aset leiaks.
Film põllumehe raskest tööst ja vaevanägemisest maaharimisel on samas ka metafoorne lugu motivatsiooni kaotamisest ja taasleidmisest.
Sõbralik šarž Eesti NSV Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist ja selle rajajast ning peadirigendist NSVL rahvakunstnikust professor Gustav Ernesaksast.
Film mütsikaupmehest, kes kaotab oma kauba ja selle ootamatult jälle tagasi saab.
Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi lõpetaja Elo Tusti diplomitöö Eesti rahvaluule ainetel. Seitse korda seitse surma saabub maa peale, et täita oma ülesanne - viia kaasa neile määratud inimeste hinged. Üks algaja Surmadest ei saa ülesandega hakkama, sest muutub iga kohatud inimesega vestlemise järel aina inimlikumaks.
Filmitegijad jälgivad kaht pulmamelu, milles segunevad rahvalikud tantsud ja 1970ndate popp diskomuusika, nõukogulik abieluregistreerimine, kohustuslik viinavõtt ja pulmaisa ponnistused vanu pulmatavasid elus hoida. Uue põlvkonna pulmajuhi formaalne lõbustamisviis, aga ka südamega tööd tegeva pulmaisa peokorraldus sulavad kokku absurdihõnguliseks ajastuportreeks, millelt on raske ära tunda kunagisi eestlasi pulmapiltidelt, mis üles võetud pool sajandit tagasi.
Pildikesi linnamelust ja inimestest seal sees. Varjatud kaamera jälgib suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.
Kõrboja peretütar Anna kuuleb oma vanalt isalt, et kui tema kodutalu endale ei võta, läheb see võõrastele. Kuid perenaisest üksi on vähe, talu vajab ka peremeest, seda enam, et Anna on aastaid linnas elanud. Siin saab ta uuesti kokku Katku Villuga. Nende teed on omal ajal lahku läinud siis, kui lapsemängud otsa said. Villu on endiselt äkilise loomuga ja Anna endiselt isepäine. Kuid nüüd on nad täiskasvanud, ja mida enam võõristab neid külarahvas, seda enam tõmbab neid teineteise poole.
Saladusliku ja müstilise õhustikuga lühimängufilm parvevahist, kes kohtub jõe ääres kummalise seltskonnaga. Kaks meest ja naine koos GAZ-69 autoga soovivad üle jõe saada. Veidrad on ka suhted endise parvevahi ja tema naise vahel. Eriti kummaliseks läheb asi siis, kui parvevaht teisele kaldale saladuslikke asju uurima läheb.
Joonisfilm täiskasvanuile, mille aluseks on eesti rahva muistendid Suurest Tõllust. Huvitavas vormis elustab film vägilase kuju, kelles kehastub rahva tööarmastus, tugevus ja elujõud.
Pildi kvaliteet SD-s.
Peamiselt täiskasvanud vaatajale mõeldud film kõrvutab lapse ja täiskasvanu maailma.
1905. aasta jõulud Vigalas on kõike muud kui rahupühad. Mõis on talurahva mässus rüüstatud, õhus on tulekahju vingu ja vältimatu karistuse eelaimust. Talurentnik Bernhard Laipmanni naine palub teda ära sõita, sest rahva seas autoriteetne mees on võimudele nagunii pinnuks silmas. Laipmann kõhkleb. Teda innustavad vabaduse ja võrdsuse aated, kuid ta võõristab revolutsiooni vägivaldsust. Mõisa rüüstamisel ta ei osalenud, seega pole tal ju süüd. Ometi ta vangistatakse valekaebuse alusel. Ta on valmis halvimaks. Siiski tuleb tal veel kord valida ja selle otsustava valiku hetkel ta enam ei kõhkle.
1950ndate algus. Komsomoliaktivist Mait Kukemeri lähetatakse maale kevadkülvi tempot tõstma. Kolhoosnikud eesotsas esimees Tuvikesega ei kiirusta põllule, sest madalad maad on liiga märjad. Ka seemnevilja ei jätku, ülemused linnas aga nõuavad tulemusi. Noorel külvivolinikul tuleb leida lahendus, olgu hea või kurjaga, ja sel helgel ja hullul kevadel saab ta mõndagi teada nii elust kui enesest.
Kinomehaanik Jaan Vihm on Puka kandis lugupeetud mees. Ta on ENSV teeneline kultuuritegelane, Tööpunalipu ordeni kavaler ja rahvasaadik. Jaan on sealkandi rahvale kino näidanud 28 aastat ja on valmis seda tegema veel teist samapalju.
Kui Katrinale tuleb ehitud paadiga järele mees mere tagant, keda ta vaevu tunneb, läheb tal endas selgusele jõudmiseks natuke aega. Kuid veel enne päikeseloojangut asuvad nad koos teele Matt Ruhve kodusaarele, kus kehtivad omad seadused, kus võõrad pole oodatud ja kus isegi armastusel on meresoolane maik.
Aimée Beekmani muinasjutu "Kurb hobune" järgi loodud stereoskoopiline ümarnukufilm "Õunkimmel" jutustab varsast, kes paratamatuse läbi satub võõrasse keskkonda, linna, kuid leiab siiski lõpuks oma kutsumuse ja ameti.
Laanehurtsikus elutseva kollipere pesamuna Nukitsamees saab endale ühel ilusal hommikul hoidja. See on väike tüdruk Iti, kelle nõiamoor on koos venna Kustiga metsa meelitanud, et lapsed oma majapidamises tööle panna. Iti näeb kiusliku jõmpsikaga palju vaeva, kuid tal jätkub kannatust ja tasapisi taltub Nukitsamees - nii kutsub Iti teda tema sarvemuksude pärast. Kui õde ja vend nõiamajast põgenema pääsevad, ei taha väike poisipõnn Itist maha jääda. Kuid Iti ja Kusti kodu on hoopis teistsugune kui metsas ja Nukitsamees peab otsustama, kuhu ta õieti kuulub.
Eesti muinasjutu "Ahjualune" motiividel valminud täiskasvanutele mõeldud multifilm abieluprobleemidest ja soorollidest, rutiini survest ja lähedusenäljast modernses linnaperes. Nõukogude naise Julia nobedate näppude all valmib töölt koju tulevale abikaasale Viktorile igal õhtul mitmekäiguline pidusöök. Kuniks elektripliidi alt ilmub ahjualune Eduard ja oma osa aplalt nõutama hakkab.
ETV noortesaadete algatusel tekkis Eestimaa ellu 1975. aasta oktoobris nähtus Kodulinn. Kümneid, sadu ja tuhandeid koolipoisse ja tüdrukuid tuli pühapäeviti Tallinna vanalinna, et siin mõned tunnid jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada, üksteist ja iseennast paremini tundma õppida. Leida Laius uurib, kuidas läheb Kodulinna noortel ja liikumise eestvedajal Tiina Mägil nüüd, 80ndate alguses. Kodulinna tegevusest räägivad Tiina Mägi, Raivo. E Tamm, Hannes Astok, Epp Alatalu, Ulvi Pihel, Madis Jürgen, Mart Kalm jt.
Lõbus ja õpetlik lugu sellest, mis on headus. See ei ole lihtsalt meie elu loomulik ja enesestmõistetav osa, vaid jõud, mis aitab ületada mitmeid elus ette tulevaid takistusi.
Usinad mesilased elavad oma imepärases maailmas töökat ja harmoonilist elu. Vaataja ees on mesilaste kõik elutsüklid. Ühe mesilasepõnni vastupunnimine kindlakskujunenud elurütmile teeb vaadeldava taruelu põnevamaks. Saab teada, mida mesilased söövad, kuidas nad järglasi hooldavad, palju õienektarit oma elu jooksul korjata jõuavad, milline on elukorraldus mesitarus ja kuidas nad oma ühist kodu vaenlaste eest kaitsevad. Väikeste meemeistrite töökus, vaprus ja ennastohverdavus on imetlusväärne.
Toomas Nipernaadil ei ole põhjamaises suves rännates sihti, ta läheb, kuhu tee viib. Kõik teed viivad teda inimeste juurde, kellele tundub, et nende elu on ette määratud ja et seda tuleb võtta kui paratamatust - kuni kohtavad Nipernaadit, seda luiskelugude jutustajat ja inimeste hullutajat. Ta lubab igaühele õnne, armastust ja iseennast, ja ainus, mida keegi ei saa, on just tema ise, Nipernaadi.
Peeter Toominga dokumentaalfilmis tutvustatakse põhjalikult nõukogudemaa esimest rahvusparki - Lahemaa Rahvusparki.
Jäädvustatud on Eestile iseloomulikku - looduslikke pinnavorme, taimestikku. Filmi eesmärgiks on rõhutada looduse ja inimtegevuse optimaalse vahekorra olulisust unikaalse looduskeskkonna säilitamise nimel.
Võlupall hüpleb mööda linna ringi ning lohutab ja rõõmustab kõiki oma teekonnal. Naerupall teeb tuju heaks nii noortel kui vanadel, nii hädasolijatel kui tülitsejatel. Lõpuks saab ka palli väike omanik aru, et tema pall toob rõõmu kõigile ning poiss on õnnelik.
1944. aasta suvel, kui rinne veereb üle Eesti, paluvad Meelaku talu peremehelt, orelimeister Jaan Priilt abi allatulistatud Nõukogude lendurid. Jaan ja tema lapsed Johann, Sebastian ja väike Mari on sõjas kaotanud pereema ega taha tegemist teha ei sakslaste ega venelastega. Kuid üks lendur vajab operatsiooni ja Jaan kutsub kohale lähikonna ainukese arsti, Saksa sõjaväearsti Evelyn Ewersi. Sündmuste käik sunnib kõiki osapooli jääma tallu kuni hetkeni, mil tuleb teha lõplik valik.
Hellitatud ja isekas kuningatütar Karoliine satub rännuteel kokku sookollide ja unehaldjatega, näki ja libahundiga ning röövlikamp tassib ta oma koopasse. Tal on küll osav ja abivalmis kaaslane Kaspar, kuid eelkõige peab ta vabanema isepäisusest ja hoolimatusest. Tasapisi kogub neiu vaprust ja südametarkust, mis seiklusrikka teekonna lõpul viib ta selguse ja armastuseni.
Lugu napsivennast ja seitsmest kuradist, kellest filmi peategelane kõiksugu kavalusi appi võttes vabaneda püüab.
Kammerlikus portreevisandis saadab kaamera heliloojat ja dirigenti Gustav Ernesaksa XX üldlaulupeo lõppkontserdi eel ja finaalis. Ernesaks ja tema abikaasa teevad ettevalmistusi kontserdile minekuks. Taustal kõlavad Ernesaksa koorilaulud.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu tellitud dokumentaalfilm Eesti NSV 45. ja Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevale pühendatud XX üldlaulu- ja tantsupeost. Emotsionaalsed hetked laulupeo ettevalmistustest üle kogu maa, värvikast rongkäigust ja peost endast, koori-ja tantsujuhtide austamistseremooniast jpm. Ekraanil mõtiskleb maestro Gustav Ernesaks meie laulupeo fenomenist.
Muinasjutt kooliealistele Nurili maailmareisist, õnne otsimisest ja selle leidmisest elus.
Muinasjutt Kohmitsast, kes päästab oma rahva kurja nõiduse kütkest, aga ise hukkub. Ümarnukufilmis on kasutatud tšuktši muinasjutu motiive.
Lamenukufilm kooliea nooremale astmele Fr. R. Kreutzwaldi samanimelise muinasjutu alusel, milles naeruvääristatakse ahnust.
Mari ema on surnud ja isa joob. Elu lastekodus tundub talle võimatu, kuid minna pole kuhugi. Tal tuleb harjuda elama kodusoojuseta, jõhkravõitu kaaskasvandike seas. Õnneks on seal Tauri, kes käitub hästi, kuid keda miskipärast eriti ei armastata. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Õppetund sellest, kuidas näha enda ümber teisi inimesi ja kuidas näha nende välise koore alla, on tütarlapsele peaaegu talumatu, kuid sellest sõltub tema saatus.
Loomaaias elab üksainuke loom – kaelkirjak. Keegi peale väikese tüdruku ei käi teda vaatamas. Külastajate meelitamiseks tellib loomaaia direktor reklaamkaelkirjaku. Siis aga selgub, et inimesed vaimustuvadki vaid tehiskaelkirjakust, elav loom neid ei huvita. Algab üldine “kaelkirjakubuum”. Filmis naeruvääristatakse “massikultuurile” omast vaimustumist mitte tõelisest ja elavast, vaid järeletehtust ja tehislikust.
Satiiriline novellidest koosnev joonisfilm, mille teravik on suunatud negatiivsete ilmingute vastu ühiskonnas, kus võtmepositsioonil on bürokraatia.
Kuningatütar Elisel on üksteist venda, kelle kuri võõrasema on moondanud luikedeks. Nõidusest vabastamiseks tuleb Elisel kududa igaühele neist nõgesesärk, lausumata kogu selle töö tegemise jooksul ainsatki sõna, muidu vennad hukkuvad. Elise mõistatuslik vaikimine ja kummaline töö annavad aga võimaluse kurjadele jõududele, mis püüavad hävitada usaldust ja armastust.
Valentina vabaneb vanglast, sõidab tagasi Eestisse ja hakkab otsima oma poega Jürit. Ta on temast aastaid tagasi loobunud ja poiss on lapsendatud. Naine aga usub kindlalt, et koos pojaga muutuks tema elu täielikult. Ta ise on kasvanud lastekodus ega tea oma vanematest midagi. Oma saatuse keerdkäigud paneb ta selle arvele ja pojale, keda südamest armastab, soovib paremat. Kui ta poja lõpuks Tartust, heal järjel ja kultuursest eesti kasuperest leiab, kerkib ta ette aga küsimus, mida ta ei osanud oodata.
"Varastatud kohtumine" restaureerimine sai teoks Euroopa filmiarhiivide ühenduse ACE (Association des Cinémathèques Européennes) programmi “A Season of Classic Films” toel, mis kuulub Euroopa Komisjoni Loov Euroopa MEDIA programmi.
Roman Baskini debüütfilm "Vernanda" on totalitaarse ühiskonna kunstiline karikatuur, mis lahendatud läbi peategelase sattumise suletud linna. Võttekohana kasutati Sillamäe linna, kuhu nõukogude ajal pääses vaid erilubadega, sest seal tegeldigi nö pommide valmistamisega, st Sillamäel asus uraani rikastamise tehas. Linna nimega Vernanda üldistusena kasutades näidati totalitaarse ühiskonnamudeli toimimist ja mõju nõukogude süsteemis elavatele inimestele.
Kohalik diktaator - nukujuht marionetiteatris, kes surub maha igasuguse vaba tahte avalduse oma näitlejatel ja terroriseerib publikut, on ise samuti ainult marionett võimsamate ja anonüümseks jäävate jõudude käes.
1949. aasta 25. märtsi öö, täiskuu Eestimaa kohal. Tuhandeid veel oma kodudes magavaid peresid ootavad jaamades pikad loomavagunite ešelonid. Stalinliku režiimi masinavärk on valmis töötlema inimesi nagu loomakarja, neid vägivallale allutades. Kuid inimesed pole loomad. Nagu ütleb kellamees Mõistuse Jaan - neil on hing ja see saab haiget. Millised jõud vallanduvad sel ööl, ei loe küüditajad oma nimekirjadest välja. Seal ei seisa Väärikus ja Alistumatus, mida linnast tulnud, Meheks ja Naiseks maskeerunud uue inimese konstrueerijad ei oska oodata. Seal ei seisa ka Hirm ja Hullus, mis ei jäta puutuma nende kannupoisse ega neid endidki.
Probleemfilm nõukogude naise olukorrast ja lootustest paremale tulevikule. Meeskineastide Heini Drui ja Edvard Oja poolt naiste suhtes mõistvust näidata püüdev eksperimentaalhõnguline dokfilm sellest, kuidas töötaval ja tublil nõukogude naisel võivad saavutamata jääda nii-öelda boonuspunktid suguelus.
"Kevadest" ja "Suvest" tuttavatest noortest on Vabadussõja-järgses iseseisvas Eestis saanud soliidsed taluperemehed ja perenaised, mõjukad ühiskonnategelased, kellel endal juba kooliealised lapsed. Ainult rätsepmeister Kiir ei ole ikka veel kaasat leidnud. Õnneks tulevad Paunverre kaks parajas pruudieas neiut, kes Jorh Adnieli naisevõtuhoole tuure lisavad. Kosja- ning abielutee on kurviline, jagub koomikat, intriige ja õnne.
Väikelinna haigla traumaosakonda tuuakse enesetappu üritanud noormees, kelle eest hoolitseb kaunis venelannast õde Rita. Et taastada noormehe elurõõm ja usk oma mehelikkusesse, kingib õde talle ühe öö täis õrnust ja armastust. Kolleegid vaid tögavad Ritat. Leidub aga keegi, kes halastajaões näeb kõigi pahede algallikat. Kättemaksja asub tegutsema, ja mida rahulikumalt talub saatuselööke Rita, seda jõhkramaks muutuvad tema teod.
Aimée Beekmani kultusromaani „Valikuvõimalus“ (1978) ekraniseeringu „Regina“ nimikangelanna on köitvalt vastuokslik karakter, kelle elegantses kujus põimuvad femme fatale’i ja sooja emafiguuri jooned. Saanud pärast pika suhte purunemist päranduseks maja ühes väikelinnas, haarab Regina oma edasise elu korraldamise enda kätte ning asub peret looma. Tema ratsionaalne lähenemine sellele eesmärgile – omamoodi low tech biohäkk – tekitas üksjagu poleemikat nii sügaval stagnaajal kui ka laulva revolutsiooni päevil, andes nõnda tunnistust siinse ühiskonna jätkuvalt patriarhaalsetest allhoovustest.
Jõulude eel ärkab unest omalaadne päkapikkude maailm. Lumivalged päkapikud valmistavad lumest ja jääst kingitusi. Töö käigus muutuvad päkapikud ise värvilisteks – nende maailm saab ilu ja olemasolu mõtte.
Nukufilm „Vennad ja õed“ kujutatab primitiivsete inimeste elu groteskselt ning absurdse elukooli võtmes. Filmi keskmes on arenemisvõimetud tegelased, kes suhtlevad, vananevad ja surevad klassiruumis. Paraleelsena on filmi toodud poisike, kes ainukesena ei vanane, vaid jälgib koolitundi kõrvalruumist.
Kurb lugu inimese unistusest elada keset visuaalset atraktiivsust ja säravat vahtu. Prügiämbrit tühjendama läinud pereisa satub hoopis isevärki maailma, kus temaga eriskummalisi asju sünnib. Samas on see maailm tegelikult lõputu tarbimisühiskonna ja massimeediumite poolt süstitava elukäsitluse grotskne kokkuvõte. Kas ei tee see uus elu filmi peategelast hoopiski passiivseks nukuks? Film on lahendatud piksallatsioonitehnikas ühendades näitlejaid ja nukke.
Rahvakirjanik Oskar Lutsu populaarsete näidendite "Kapsapea" ja "Kalevi kojutulek" ainetel loodud nukufilm-paroodia, kus lisaks teada-tuntud tegelastele on saunanaise kapsapea himustajaid nii Ameerikast, Hiinast kui ka Nõukogude Venemaalt. Ehtfilmilike tagaajamiste ja muude seikluste taustal leiab aset samavõrd ehtfilmilik noorte love story. Filmi lõputiitreid saadab katke Artur Kapi laulust "Üles, üles hellad vennad".
Aasta 1991. Pariisist saadetakse taasiseseisvunud Eestisse vabariigi sõjaeelne kuld - miljardite väärtuses kullakange, mis pärast 50 aastat kestnud varjamist rahva rõõmuhõisete saatel Eesti Panka toimetatakse. Kohalik maffia plaanitseb kullaröövi. Ulatuslik elektrikatkestus peab rivist välja viima kõik turvasüsteemid. Noorele elektrikule Toivole pakutakse suur summa Tallinna pimendamise eest. Tema lapseootel naine Maria õhutab meest töö vastu võtma, kuid samal õhtul sünnitab ta enneaegu ja voolukatkestus seab ohtu lapse ja ema elu. Ainus, kes neid päästa suudab, on Toivo.
Joonisfilm „Sünnipäev“ räägib väikesest Leost, kellel on jõululaupäeval sünnipäev ning sel päeval aset leidvatest pöördelistest sündmustest. Film on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele. „Sünnipäev“ on õpetlik animafilm, kuna kujundusvõtmena kasutatud lastejoonistused peaksid panema inimesi nägema sageli hoolimatut ja vägivaldset täiskasvanute maailma harjumuspärasest erineva pilguga.
Kui Eerik koos oma kaaslastega järjekordsele öisele mereretkele asub, teab ta muidugi, et võib piirivalvele vahele jääda. Piiritusevedu kuiva seadusega Soome aga on nii tasuv, et risk tuleb võtta. On ju vaja oma maja, kuhu Hildaga elama asuda, ja paati, et meretööd teha. Kui juhtubki äpardus, aitab papa Nymann, tema rahaga võib ükskõik kelle ära osta. Kuid Aleks, uus ülem piirivalvekordonis, mõtleb teisiti. Mitte selleks pole ta Vabadussõjas võidelnud, et võim Eesti Vabariigis raha kätte läheks. Ta tahab seda ka Hildale tõestada. Tulivee smugeldajaid püüdes aga satub ta suurde ja halastamatusse mängu, kus sõbrad võivad osutuda vaenlasteks ja vastupidi.
Kino sajandale aastapäevale pühendatud “1895” räägib vendade August ja Louis Lumière'i elust, esitades üldsusele seni tundmata fakte ja sündmusi - kuulsad vennad on ju läinud ajalukku kinematograafia leiutajatena.
Film on illusioon. Kas illusioon on tõde? See väide ja küsimus olid aluseks filmi autoritele, kui nad võtsid endale õiguse kinnitada, et just nende versioon vendade Lumière'ide elust ja kino sünnist on kõigist seni teadaolevatest kõige originaalsem ja ainulaadsem.
Väike küla suure mere ääres. Kaks noort koera, Tom ja Fluffy, on armunud teineteisesse. Nende sõber, leiutajast koer Oskar, on äsja leiutanud suhkrumasina. Külla pöördub tagasi ümbermaailmareisilt vana koer Klaus. Nemad neli, lisaks veel kass Julius ja tiigis elunev ärahellitatud lohe Otto; rott Leo ja väike valge hiireneiu Julia; jänes James, kes ei ole sugugi veendunud, et ta on ikka jänes; väikesed salapärased mehikesed ja helesinised liblikad; putukaema Anna oma kolme vallatu putukalapsega – kõik nad kokku ongi tegelasteks lastele mõeldud humoorikas joonisfilmis “Tom ja Fluffy”.
Vaevalt et keegi aimab lähenevat katastroofi. Kõige vähem ehk Diego, mees kelle nime võib lugeda tema näost. Aga äkki on kingad vett täis. Koridoris kaigub Julia kontsade klõbin. Underground ei räägi enam sosinal. Nii see tavaliselt algab…
Ning mingil hetkel on jäänud vaid ainuke lootus – Porgandite Öö.
1998. aasta sügisel toimus Eesti esimene Himaalaja Ekspeditsioon maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. Esmakordselt alistus eestlastele 8000 meetri piir. Võit ei tulnud siiski esimesel katsel, loodus pani mägironijad proovile. Rünnak Cho-Oyule võeti ette Tiibeti poolelt, see andis võimaluse pisut tutvuda ka tiibetlaste elukommetega. Riho Västriku filmirännaku kangelasteks on eelkõige 10 Eesti alpinisti, kes osalesid ekspeditsioonis, kuid oma osa on ka tiibetlastel ja nende põhilistel kaaslastel jakkidel. Ja muidugi – mägede ilu.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
1997. aastal lehvis sini-must-valge kahel korral Ameerika kontinendi kõrgeimal tipul Aconcagual. Täpselt 100 aastat pärast mäe vallutamist kordasid sama teekonda kaks alpinistide rühma Eestis lumeleopardide Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi juhtimisel. Eestlased Ameerika katusel on meeleolukas lugu Künnapi rühma läbielamistest.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.
Väikeses külas mere ääres elavad juba tuttavad koerad seriaalist "Tom and Fluffy" – Oskar, Klaus, Tom, Fluffy ja teised. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Näiteks Oskar on pärast aastatepikkust poissmehepõlve abiellunud. Nüüd on Oskaril väike tütar Lotte. Ühel päeval, kui rändlinnud lendavad üle küla Lõunamaa poole, väsib väike linnupoeg Pippo ja teeb siin hädamaandumise. Oskar, vana rännumees Klaus ja väike Lotte asuvad koeratüdruku eestvõtmisel Oskari lennumasinaga teele Lõunamaale, et linnulaps Pippo oma sugulaste juurde aidata. Teekond Lõunamaale on täis huvitavaid ja naljakaid seiklusi.
Arvo Pärdi teos "Orient & Occident" telliti Berliini pidunädalate puhuks ja selle maailma esiettekanne toimus 30. septembril 2000 Berliinis. Dorian Supini film jäädvustab hetki helitöö proovidelt Tallinnas Estonia kontserdisaalis koos helilooja Arvo Pärdiga enne esiettekannet Eestis 7. aprillil 2001. Teose esitab Tallinna kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel.
Kuidas sünnib helilooming? Dorian Supini heidab valgust muusikasõpradele suhteliselt varjatuks jäänud poolele loomeprotsessis, näidates harukordseid kaadreid helilooja Arvo Pärdist tema teose esituse viimistlemisel koos dirigent Myung-Whun Chungi ja Santa Cecilia Rahvusakadeemia muusikutega. Peenetundeline sissevaade muusikute tööprotsessi ja heliloome detailidesse, helilooja ja interpreedi omavahelisse suhtlemisse, mis samas aitab tabatud ilmete, kehakeele ja emotsioonide kaudu avada ka asjaosaliste isiksusjooni. Arvo Pärdi uudisteose „Cecilia, vergine romana“ esiettekanne Roomas 19. novembril 2000.
Arvo Pärdi kooriteos „...which was the son of...“ telliti spetsiaalselt Euroopa kultuuripealinnade kontserditurneeks 2000. aastal. Dorian Supini film jäädvustab kirkaid hetki teose proovidest Islandil Euroopa kultuuripealinnade noortekoori Voices of Europe ja heliloojaga ning teose esiettekandest Reykjavikis 26. augustil 2000. Noortekoori koosseisu kuulus 90 lauljat vanuses 16 – 23 kaheksast riigist, dirigeeris Thorgerdur Ingólfsdóttir.
Häbelik lepatriinupoiss Tim läheb jõululaupäeva hommikul külla lepatriinutüdruk Miale, kelle väike majake ripub metsas kuuse otsas. Ootamatult tuleb metsa inimene, saeb kuuse Mia majakesega maha ja viib koju jõulupuuks. Nii satuvad ka lepatriinud inimese majja. Otsides tagasiteed metsa, kohtavad Tim ja Mia mitmesuguseid toaputukaid, kes ei ole metsast midagi kuulnud. Siis aga tuleb inimestele külla Jõuluvana, kelle taskust ronib välja päkapikk-putukas väikese kingikotiga, et jagada toaputukatele kingitusi. Kui kõik toaputukad on kingitused saanud ja kingikott tühi, märkab päkapikk üksikuna seisvaid Timi ja Miat. Jõululaupäeval võivad aga teoks saada nii mõnedki unistused.
Mees unistab naisest, naist huvitab teine. Mees loobub naise tähelepanu püüdmisest, sest on avastanud uue ihaldatava. Naisel tekib omakorda huvi mehe vastu. Ent meest huvitab ainult uus lemmik, kelle tõttu mees satub varsti hädaohtu. Mees pääseb napilt – hukkuvad hoopis mõlema ihaldatud. Mees ja naine leiavad taas teineteise…
Kasside orkester esitab "Kontserdi Porgandipirukale". Vanaema otsustab küpsetada porgandipiruka ja saadab vanaisa ja lapselapse põllule porgandit tooma. Üritades puhtaks pesta üleannetuid porikärbseid, satub vanaema järve keskel loksuvasse kasti. Vanaisa ja lapselaps asuvad vanaema otsima. Pimeda Jänese abil jõutakse järveni. Järves ujuv kala teatab tähtsalt: lõpp hea, kõik hea.
Portreefilm helilooja Arvo Pärdist sisaldab hetki tema elust ja loomingust, mis filmiprelüüdidena moodustavad koos heliseva maestro-nimelise fuuga. Huvitava kompositsiooniga filmimosaiigis näeb heliloojat tema teoste proovides, interpreetidega suhtlemas, esiettekannetel, seminaridel ja kohtumistel ning kuuleb tema mõtteid muusikast, mälestusi, paeluvaid lugusid lapsepõlvest ja teoste katkendeid. Paatosevaba film avab nüüdisaja ühe hingeliselt intensiivsema helilooja siseilma ja muusikalist mõtlemist, kutsudes vaatajat tunnetama seda maailma, milles elab ja loob Arvo Pärt.
Mis juhtub siis, kui looming väljub looja kontrolli alt ja hakkab omatahtsi toimima. Soovitan lugu tähelepanelikult jälgida igal kloonijal, tehisintellekti loojal ja muidu targal inimesel.
Mõne tuhande aasta eest kukkus Saaremaale suur raudmeteoriit, mis oli atmosfääris tükkideks lagunenud ja maapinnaga kokkupõrkel tekitasid tükid Kaali kraatrivälja. Erinevad meetodid annavad kraatrite vanuseks 7000 – 2400 aastat. Teadlased püüavad Kaali meteoriidikraatri saladust lahendada nii geoloogilisest, etnomütoloogilisest kui ka populistlik-hoiatavast küljest.
Sõja jalust põgenenud rannarootslaste külla on paigale jäänud ainult majakavaht Gottfried. Tema tütar, nooruke Eetla loobub viimasel hetkel paadiga üle mere põgenemast ja naaseb koju. Nüüd on ta koos isaga silmitsi iseenda painete ja küla hõivanud Nõukogude sõduritega. Hirm võõra ja tundmatu ees sunnib Eetlat põgenema unenägudesse. Taeva, maa ja vee piiril seistes heitleb ta reaalsuse ja ulma, elu ja surma vahel. Majakasse varjunud arst Kasper püüab tüdrukut toetada, kuid temagi ei suuda tuua tasakaalu Eetla vankumalöönud maailma.
Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Üks võimalus eestluse juurte otsimiseks on minna sajanditetagusesse aega ja samastuda muistsete esivanematega. Peategelane Lennart Mänd, 37-aastane Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna dotsent on edukas kahel rindel: oma töös ja võitluses muinaseestlaste laagris. 1990. aastate lõpul sai Männist muinasaegse sõjasalga vanem. Oma kahestumist 21. ja 11. sajandi vahel põhjendab mees identiteediotsingutega. Käsitledes ajastukohaseid relvi, tööriistu, kandes vanu rõivaid ja ehteid, aduvad Võitlusklubi Reas liikmed tuhande aasta taguste esivanemate elu ja olemust.
Kaks Ameerika salateenistuse agenti Frank ja Wendy on saadetud maailma ohukoldesse nimega Estonia. Estonia on jabur koht, võib-olla isegi veel jaburam kui agendid ise. Frank ja Wendy, kellele maailma päästmine on igapäevane töö, saadavad mängleva kergusega korda nii mentaalseid kui ka manuaalseid vägitegusid. Näib, et lõplikust võidust lahutab neid eimiski, aga võta näpust. Kurjuse telg ei kuiva kokku ja ründab superagente sealt, kust nad seda oodatagi ei oska...
Päris Eesti lõunapiiril, eemal suurtest linnadest, asub Karula rahvuspark. Valga- ja Võrumaa piiril Antsla, Karula, Mõniste ja Varstu valla maadel 1979. aastal asutatud maastikukaitseala sai rahvuspargiks 1993. Ümmarguselt 12 000 hektaril kaitstakse seal nii ürgloodust kui ka pärandmaastikke. Üks reljeefikompleks, üks metsamassiiv, üks kihelkond – üks väike maailm. Ehkki elamiseks karune ja karm kant, on inimene siia paigale jäänud ja maastikku kujundanud ammustest aegadest. Ülevaade rahvuspargi loodusest, lindudest, loomadest ja inimestest.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Majakavaht Avo Piisk on kümme aastat Vilsandi saare tuletornis leiba teeninud. 2004. aasta suvel Avo koondatakse, sest tuletorni hakkab hooldama arvutiprogramm. Kuigi Piisk on end viimased aastad lahkumismõttega harjutanud, ei taha ta majakat jätta. Ta on kindel, et ilma temata Vilsandi majakas hävib, esmalt turistide rohkuse, seejärel tormide ja vihmade tõttu.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Ruudi elab Saaremaal kahekesi oma ema, konstaabel Karmeniga. Isa pole nende majas kunagi olnud. Ruudi suur kirg on viikingid, ja tema rõõmuks korraldatakse Kuressaare laadal lõbusõit päris tõelise viikingilaevaga. Paraku selgub, et temavanused poisid ilma isata lõbusõidule ei pääse. Nii ei jää Ruudil hädaga muud üle kui asuda sõbratar Vika abiga endale isa otsima.
Tark rahvajuht suudab oma kultuuri hoida pikalt puutumata, kuid geenivahetuse vastu ei saa temagi.
Väikelinnas valitseb elevus – oodatakse iga-aastase maratonijooksu algust. Stardipaugu asemel plahvatab pomm. Vallandub tegevusteahel, mille lõppu ei oska keegi aimata. Politseiinspektor, skulptor, avaliku käimla ümbruses tegutsev sulikamp – kõigil neil tuleb läbida oma maraton. Vaid juhuslikult lahti pääsenud õhupall liugleb asjade algust ja lõppu tundmata omasoodu.
Kusagil Euroopas, suure mere ääres, asub Leiutajateküla, kus au sees on igasuguste majapidamises kasulike vigurite meisterdamine. Igal aastal korraldavad külaelanikud uute leiutiste võistluse. Üks kuulsamaid leiutajaid külas on energilise koeratüdruk Lotte isa Oskar. Tema peamiseks rivaaliks on jänes Adalbert, kelle abikaasagi kogu hingest võistlusest osa võtab. Võit oleks oluline suguvõsale ja teeks au kogu jäneste klannile. Järjekordse leiutiste võistluse eelõhtul leiavad Lotte ja tema sõber, kassipoeg Bruno, merest vettinud raamatu. Raamatu vahelt ronib välja mesilane Susumu, aednik kaugest Jaapanist.
Susumu õpetab külaelanikele võistluste eel mõned judoheiteid, mida viimased hakkavad agaralt kasutama oma igapäevaelu hõlbustamiseks. Külaelanike arvates on judost isegi enam abi majapidamisetöödes kui keerulistest ja tõrksatest masinatest.
Eesti tuntuima laulja Georg Otsa (1920 –1975) saatuse kujundasid keerulised ja muutlikud aastad. Valinud noorena inseneri eriala, avastas ta end muusikuna sõjapäevil Jaroslavlis. Erakordne anne ja pühendumus kutsumusele tegid temast üleliiduliselt tuntud tähe, kuid populaarsuse sädeleval medalil oli ka teine pool. See on väga isiklik lugu armastusest ja abielust, kuulsusest ja kiivusest, eneseteostusest ja enesehävitusest.
Tänapäeva reality-ühiskonda pilav animafilm võiks olla meie lähituleviku kunstiline käsitlus. Meedia mängib üha suuremat rolli ühiskondliku elu korraldamises. Üha täpsemaid tulemusi saadaks arvamusuuringutes. Üha kiiremini suudavad ülisuured kompaniid laia tarbijaskonna soovidele vastu tulla ja ennast selle järgi muuta. Tulemuseks on labane ja jõhker "moodne maailm".
Andrus Elbing ehk BeebiLõust on 28-aastane Saaremaalt pärit luuletaja, räppar, hiphoppar ja endine vang. Läbi meenutuste ja luuletuste jutustab ta oma kujunemisloo riskilapsest kuritegelikuks noorukiks ning vangist poeediks ja muusikuks. Oma kunstis otsib ta väljapääsu „enese vangistusest“, kuid sisemise vangla lukud ja riivid on rasked avanema. Film jälgib, kuidas Andrus oma taasleitud vabaduses kohaneb, kas sellisest minevikust on võimalik puhta nahaga välja tulla, kas tema sisemine lõke põleb vabaduses ikka sama eredalt kui askeetlikus vangikambris.
Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.
Pastacas alias Ramo Teder on müstiline poiss, kes teeb ilusat ja veidrat folktroonilist muusikat ning joonistab oma maalide peale pastakaga. Tema muusika on tuntuks saanud Helsingist Tokioni. Ta on pärit Mulgimaa metsadest. Praegu elab ta väikeses Edela-Soome külas koos oma soomlasest naise Piia ja 7-aastase tütre Pihlaga. Pastacas paneb oma muusika kokku miniatuursetest osadest, mis moodustavad lüürilis-kummastava terviku. Ramo on rännumees ja muusik, eesti kunstnik välismaal.
Lugu kahest vennast, 9-aastasest Samulist ja 5-aastasest Siimust ning 21 745 mesilasest. Mesilastest vaimustunud Samulil tekib mõte hakata maal vanavanemate juures mesilasi pidama. Kevadeks on linnapoiss raamatutest ja internetist piisavalt teadmisi kogunud ning kahe taru omanikuks saanud. Suvevaheajal vanavanemate juures algab tõsine mesinikuelu. Onu Helmuti abiga saadakse tarudesse mesilased ja suvelõpul kätte ka esimene oma mesi. Samuli asjatundlike toimetuste ja väikevenna mõtiskluste vahele näeb suvist loodust, kus loomulikult on peategelasteks õielt õiele lendavad töökad mesilased.
Ida-Euroopa, uus sajand. Hundiseadused ja hundiisu. Mõni on veel alles, kes otsib hea ja kurja tundmise puud, tõenäoliselt eesmärgiga sellest valmistada kvaliteetset kontorimööblit ... Keskikka jõudnud Tõnu leiab end just sellisest hämarduvast metsast, nagu Dante kirjeldab. Tema mõõdukalt jõukasse ja rahulikku ellu sugeneb tavatu küsimus - kas on võimalik olla hea inimene? Mida see tähendab üleüldse? ja talle endale? Tõnu on teel selgemasse äratundmisse; aina pöörasemaks muutuvas reaalsuses puutub ta kokku mitmete tänase Eesti ühiskonna näidisisenditega ja olukordadega, milles ei puudu põnevus ja must huumor. Näib, et pikkamööda, kuid vältimatult kaotab ta töö, pere ja lõpuks ka iseenda.
Harri Põldsam (77) on vana jahimees ja loodusesõber, kes on üle 30 aasta uurinud põtru ja nende hingeelu. Käia koos põtradega luhal ringi ja nendega “põdrakeeles” vestelda on Harri jaoks omamoodi rituaal. Kõrvaltvaatajale võib tunduda üsna jabur, kui mees “teeb loomale kõrvu” ja matkib ohkivat häält, kuid Harrile on see tema elu muinasjutt, unistus ümber kehastuda põdraks. Indiaanlased usuvad, et põdrad on head luhavaimud. Kõik loomad, keda on filmitud, on olnud täiesti vabad tulema ja minema, millal tahavad ja kuhu tahavad. Metsaveeres luusiv hundikari kaamera ees on suur haruldus, nii nagu ka põtrade paaritumine, mille vahetuks tunnistajaks sattus Harri esimest korda elus.
Lugu endisest ooperitähest, kes on saatuse tahtel sunnitud töötama kaubanduskeskuse lastenurgas poroloonkostüümis Krokodillina. Selline elu tundub endisele esitenorile rõõmutu, isegi tülgastav, ja ta elab oma frustratsiooni välja ebatsensuurse käitumisega. Kuni ühel päeval astub tema ellu saatuslik naine ja… krokodill.
Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.
Vanglaväravad avanevad ja saatus pakub rusikakangelasele Madisele uue võimaluse. Ootav kirjapruut ja rahulik seaduskuulekas elu maal on nii käegakatsutavad - seekord ei saa miski viltu minna. Teekaaslaseks saab ta õepoja, kohmetu teismelise Hannese, kelle suurim soov on Madise omale risti vastupidine. Algab mäng, kus nii tugev kui nõrk saavad üha uusi võimalusi ja võitja pole lõpuni selge.
Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.
Ideaalne õpetaja on süsteemne, omab autoriteeti, valdab ja õpetab õpilastele ainet aursaadavalt, vaimustunult ja kirglikult, tekitab õpilastes huvi aine vastu ning muudab tunnid sisukaks ja huvitavaks, on erapooletu, tolerantne, sõbralik ja suhtub toetavalt erinevate võimetega õpilastesse, tegeleb pidevalt enesetäiendusega, teeb koostööd kolleegidega ning jälgib euroopalike kultuuritavade põhimõtteid. Nii seisab ühe eliitkooli füüsikaõpetaja konkrusi kuulutusel.
Aga kui sa oled 22-aastane ja seisad esimest korda ühe maakooli klassi ees? Kust pihta hakata? Mille vahel tuleb valida, et saada heaks õpetajaks?
Sülekoerte glamuurses maailmas pole Nufi ja Višenka koerad, vaid staarid. Nende perenaised Nele ja Marina on sajaprotsendiliselt pühendunud oma lemmikute staatusekohasele elule kõigi selle rõõmude ja raskustega, olgu siis edukas esinemine moešõul või sobiva peigmehe valimine. Omapärasel ja ootamatul moel räägib see film eelkõige armastusest ja sõprusest.
Kas olla vanamehe või väikse poisi kiusaja? Painata lammast või teha midagi sootuks muud – selles on küsimus.
Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.
Akadeemilise karjääriga Kaie jõuab läbi kriisi tervises ja isiklikus elus tõdemuseni, et rollid ja staatus, mida ta edule suunatud tarbimisühiskonnas kandis, ei rahulda teda enam. Kolme töökoha ja välise tunnustuse hinnaks on sisemine rahulolematus – kas see ongi normaalne? Kaie otsustab oravarattast välja astuda, et leida ennast ja oma kutsumus. Tuge leiab ta Lilleoru ökokogukonnast ja sealselt joogaõpetajalt Ingvar Villidolt. Praktiseerides krija joogat, püüab Kaie oma sisemaailma korrastada ja teadlikult ümber kujundada. Kaie loodab saada normaalseks, loomulikuks inimeseks, et olla ja elada iseendana.
Suures tehases töötavad koos eestlased, venelased, ukrainlased ja hiinlased. Eri rahvustest ja erineva kultuurilise taustaga inimesed on töökeskkonnas sarnased, ometi on neist igaühel oma lugu. Ka Viktor Bazarov ja Pjotr Mjagkov on sattunud töökoha otsingutel Eestisse, aga mõlema mehe hing igatseb kodumaale tagasi.
Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.
Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mida Klaus oma viimaselt matkalt mägedes leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi.
Inimene on oma kujutlusvõime ori. Väljapääsu leidmine sellest orjusest on pikk ja vaevaline tee, ning see nõuab head mälu.
Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, seega tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. Lühikesel püügihooajal rügavad kalurid päeval ja ööl. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.
Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.
See oli aeg, mil joodi Žiguli õlut ja läbi segajate kuulati Ameerika Häält ning muusikat Radio Luxembourgist. Kohale jõudsid hullutavad hitid biitlitelt ja rollingutelt, mida jäljendades tekkis uusi eriilmelisi bände. Toimus esimene rokkfestival kinos Kosmos, Prahas lõid korda nõukogude tankid, kuskil Ameerikas tõstsid hipid armastuse ja rahu oma lipukirjaks. Nõukogude Liidus sulas ja läänes kääris. Ajastu vaim peegeldub ka praeguste rääkijate Ivo Linna, Jüri Lina, Aleksander Mülleri ja teiste jutus. Peeter Brambati filmjutustus neist, kes esindasid tollast kontrakultuuri. Põimuvad katked tolle aja amatöörfilmidest, vanad fotod ja helisalvestused.
Endise krossimehe Aivar Korjuse ja tema poja Kevini ühine unistus on jõuda Vormel 1 rooli. Aivar oli pühendanud oma senise elu ja tegemised pojale. Nüüd, mil 18-aastane Kevin on jõudnud suurde sporti, kus isa enam aidata ei saa, on isa ja poja teed läinud lahku. Tühjaks jäänud koha on võtnud endale noorem poeg, 11-aastane Kaspar, kes unistab vennast kaugemalegi jõuda. Aivar jätkab oma unistuste teekonda. Tema unistus on viia ellu unistusi.
Lucia elu ühes Eesti alevikus on lõbus ja vaba, kuid koolis on õpetajad mures, sest hinded on tal halvad. Tema isa, surnuaiavaht Kaido putitab autosid ja teeb muid juhutöid, ema Maria peab töö kaotamisest saadik teiste omasugustega pidu. Lucia kooliasjade jaoks pole kummalgi aega. Juba on asi lastekaitseinspektori laual, kui pere ootamatult kutsutakse Soome külla. Nädal aega elavad nad kirikuõpetaja Sirpa juures, ja Lucia ettekujutus kodust muutub põhjalikult. Tagasi Eestisse jõudes võtavad sündmused sellise pöörde, et tüdruk peab valima, millises kodus elada.
Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.
Siberis, oma vanemate kodukülas Ülem-Suetukis perega puhkust veetes tunneb noor eestlanna Anne endas ära midagi, mida ta ei oodanud – oma juured. Mida teha, kui süda on siin, elu aga Eestis?
Ootamatult merele laskunud udus hulbib sihitult üksik paat. Mootor ei tööta ja nähtavus on sama halb kui paadis istuva isa ja poja suhted. Mehi halvav hirm jätab nad maailmaruumi kõiksusesse üksi, vastamisi tundmatu ohuga. Kas nad pääsevad udust välja ja saavad oma suhetes puhtalt lehelt alustada? Või on juba lootusetult hilja...
Iga suurlinn on nagu sümfooniaorkester, mis esineb partituurita. Ometi võib sellest pealtnäha isevoolavast kaosest leida lummava teose, tuleb ainult osata näha ja kuulda. “Tallinna sümfoonia” on eksperimentaalne dokumentaalfilm Eesti Vabariigi pealinnast anno 2010. Vaatajale luuakse ettekujutus selle kompleksse organismi toimimisest, mis balansseerib reaalsuse ja sürrealismi piiril. Kuigi vaadeldav kui kunstiteos, fikseerib film ühe linna lugu käesoleval ajahetkel, olles seega ka kroonika.
Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.
Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Ajal, mil kümned tuhanded eestlased Soomes parema elu nimel tööd teevad, elavad paljud neist pidevas ooteseisundis. Alati pakitud kott, voodi kuskil anonüümses toas, köök, mida kasutab loendamatu arv inimesi - oma elu omas kodus saab elada vaid loetud tunde.
Film räägib loo ühest majast Helsingi lähedal, mille allkorrusel elavad 10 eestlast ja ülakorrusel soomlane Tomi, kes neile tööd pakub. Estofiilist ülemus tunneb muret, miks eestlased oma vaba ajaga midagi ette ei võta. Eestlastel on aga hoopis teised mured.
Ebatavaline armastuslugu portreteerib ühe pere ja väikese külakogukonna varjatud suhteid. Tasase loomuga 30-aastane Kertu elu on kulgenud isa hirmuvalitsuse all. Noor naine teeb argliku katse oma elus midagi muuta ja saadab postkaardi Villule, kena välimusega allakäinud külajoodikule. Peale jaaniõhtut Kertu kaob. Perekond satub paanikasse, sest Kertut peetakse kinnise loomuse tõttu ullikeseks. Lõpuks leitakse ta Villu kodust voodi all hirmunult värisemas. Eelarvamuste küüsis külarahvas süüdistab Villut naise ärakasutamises. Mis toimus sel öösel aga tegelikult? Tasapisi lahtirulluv tõde on jahmatavam, kui keegi arvata oskab.
Alam-Pedja on üks Eesti suurimaid looduskaitsealasid, kus voolavate jõgede kallastel on avarad luhad, haruldased lammimetsad ning jõgede vahel asuvad sood. Siinne loodus käib ürgses rütmis nagu ta on seda teinud viimastel aastatuhandetel ning inimmõju on selles ürglooduses just nii palju kui vaja, et säilitada suuri inimese kaasabil tekkinud kooslusi, lamminiite. Ometi asub läheduses Eesti suuruselt teine linn, kust üha rohkem ja rohkem inimesi liigub paatidega mööda jõgesid Alam-Pedjale ning ala piiravad ka suured maanteed, kus autode vool ei peatu iial. Alam-Pedja näol on tegu millegi ürgse ja puutumatuga, mis meenutab meile, kust me oleme tulnud ja milline on keskkond, kuhu me kuulume.
Pererestoran ettevõttena on Eestis tasapisi arenemas. Tippkokk Roman Zaštšerinski koos abikaasa Jana ja tädipoeg Igoriga on Tallinnas avanud juba kaks söögikohta: kohviku Moon ja restorani Kolm Sibulat, kuhu sööma pääsemiseks tuleb koht aegsasti kinni panna – Eesti restoranimaailmas on see harv nähtus. Roman hindab kõrgelt loomingulisust, täpsust, sõbralikkust ja meeskonnatööd. Köök on söögikoha süda ja hea restorani saladus on hästi toimiv meeskond. Roman oskab olla nii looja, õpetaja, hooliv kolleeg kui ka kindlakäeline omanik. Roman tahab oma restorani külastajatele pakkuda parimat – head kõutäit koos hõrkude maitseelamustega.
Eesti ainsad elukutselised lambapügajad Mehis ja Raivo võrdlevad oma elustiili Soomes ehitustöödel käijatega, pügamistööd viivad neid tihti pikaks ajaks kodust eemale. Füüsikatudeng Aadama jaoks on lammaste pügamine hästitasuv rahateenimisvõimalus, mis võimaldab teha suhteliselt vähe tööd ja keskenduda õpingutele ülikoolis. 2013. aasta suvel otsustavad Mehis, Raivo ja Aadam sõita Šotimaale, et võtta osa Euroopa meistrivõistlustest lambapügamises.
Lugu kahe kunagise armsama ja ekstravagantse väliseestlase vahelisest armukolmnurgast. Koos luuakse lämbes Tallinna öös plaan seilata hommikul Peterburi, kuid hommik on aeglane tulema.
Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.
Näitleja ja koomik Henrik teeb laval suurepäraseid rolle. Eraelus on ta aga keskmisest madalama enesehinnanguga üksildane noormees, kes tahab kõigile meeldida ja üritab käituda nii, nagu temalt oodatakse. Häda on aga selles, et inimesed ootavad Henrikult väga erinevaid asju. Ühel päeval vigastab Henrik õlga ja sõber Sander soovitab tal minna joogatrenni. Seal kohtab Henrik meeldivat Keni-nimelist kutti, kellega neil tekib hea klapp, mis ei kao isegi siis, kui selgub, et Ken on gei. Õnnetuseks saab Keni ja Henriku süütust sõprusest teada Henriku poolvend Lauri, kes on korraga nii jõmm kui ka homofoob. Siit saavad alguse segadused, mille tõttu Henrik kaotab sõbra, jääb ilma tasuvast tööst ning satub geikogukonna põlu alla.
Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.
Loodusfilmi kaamera liigub Eestis läbi nelja aastaaja ja nelja võtmemaastiku: soo, metsa, ranniku ja puisniidu. Kõik, mis kaamera objektiivi ette jääb, muutub osaks maastiku mustrist – ka inimesed. Eesti aladel on inimesed elanud üle 10 tuhande aasta. Mandrijää taganemine tekitas elupaiga, mida tuhandete aastate jooksul on oma vajadustele kohandatud. Rajatud on põlde, karja- ja heinamaid. Raadatud ja istutatud metsa. Välditud tarbetut omakasu. Nii on Eestile iseloomulik maastike mosaiiksus, kus omavahel vahelduvad kultuur-, poollooduslikud ja looduslikud kooslused.
Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?
Pärnumaalt, Läti piiri lähedasest Jäärja külast pärit vennad Mihkel ja Madis osalevad juba kuuendat aastat eurorahade toel toimuva „Karuputke võõrliikide ohjamiskava“ hangetel ja teevad järjest suuremates piirkondades ohtliku karuputke tõrjet. 2014. aasta jooksul jälgitakse loodusliku võõrliigi tõrjumisega elatist teenivate vendade tegemisi. Fookuses on peategelaste värvikad karakterid ja omavahelised suhted. Ühe putkehooaja vältel, kevadest sügiseni, teevad vennad äärmiselt rasket ja spetsiifilist tööd. Lugu meestest ja taimedest, tööst ja armastusest.
Mida üks inimene tegelikult vajab? Juba aastaid on verise kodusõja eest naaberriiki Jordaaniasse pagenud üle poole miljoni süürlase. Kristi on araabia juurtega Eesti moslem, kes töötab humanitaartöötajana sealses ühes suuremas süürlaste pagulaslaagris. Tema ülesandeks on koostada raport kohalike õpetajate olukorrast ja vahendada abi. Kodust ja lähedastest ilma jäänud inimeste olukord paneb Kristit mõistma ka oma elu haprust ja selle põhiväärtusi. Samal ajal kui maailmapäästmine hakkab üle pea kasvama, tiksub elu paralleelses Eesti argipäevas omasoodu edasi. Inimeseks olemine esitab seal hoopis teistsuguseid väljakutseid.
Anja on edukas noor õppejõud, kes loeb loenguid Byronist ja on romantilises suhtes professorist kolleegiga. Lastekodust pärit Anja igatseb, et teda armastataks, kuid ei leia endas võimet armastada teisi. Kohtumine minevikuga keerab ühe hetkega tema elu pea peale. Pärast valesüüdistust kuriteos peidab Anja end kodutute laste varjupaigas. Varjupaigas kohtub Anja 13-aastase Kristinaga. Pealtnäha kokkusobimatu paar võtab ette ohtliku teekonna pöidlaküüdiga läbi Venemaa avaruste, et leida üles Kristina Kasahstanis elav vanaema. Teismelise mask ja tutvus hulljulge tüdruku Kristinaga annab Anjale võimaluse alustada uut elu.
Jaan Toomik tegeleb oma esimeses täispikas mängufilmis samade küsimustega, mis on teda huvitanud kogu tema kunstnikukarjääri vältel: surma ja seksuaalsuse teemad, kehalised moondumised, reaalse ja unenäolise vahekorrad, inimese põhihirmud, võõrandumine maailmast ja iseendast. Keskealise mehe korralik abielu on jõudnud tupikusse, ta heitleb endiste ja praeguste suhete vahel, teadmata, mida nendega peale hakata. Piiripeal elu hakkab mehe närvisüsteemi üle koormama, reaalsus ja unenäoline sulavad kokku, üha raskem on vahet teha, mis on tegelik ja mis luul. Toomik portreteerib hullumise-eelset plahvatuslikku seisundit, kus inimene ei leia enam vahendeid eluga kontakti saamiseks.
Marta tassib klaverit kasutatud muusikariistade ärist koju. See peaaegu et õnnestub. Albert üritab juba kolmekümnendat aastat Paulale armastust avaldada. See peaaegu et õnnestub. Paula tahab Albertile samaga vastata. See peaaegu et õnnestub. Politseikomissar Kits on elu aeg unistanud langevarjuhüppest. See peaaegu et õnnestub. Mirjam tahab saada tsirkuseartistiks. Peaaegu et õnnestub. Mesilane üritab suletud aknast välja saada. Peaaegu õnnestub.
Portreefilm kahest tegelasest – Tallinna Linnahallist ja selle valvurist Peetrist.
Kunagi Tallinna uhkuseks olnud Linnahall on trööstitus seisus, kuid tal on omad truud poolehoidjad. Peeter tuleb iga kolme päeva tagant 24-tunnisesse vahetusse valvama mahajäetud Linnahalli. 1980. aasta suveolümpiamängudeks ehitatud suurejooneline kultuuri- ja spordipalee mõjub kui tondiloss. Peeter armastab nukrat maja, mille suurejoonelisus meenutab veel praegugi hoone hiilgeaegu. Majavalvur teab, kui maja jääb hingeta, siis see hävib nagu hingeta inimenegi. Praegu on eraklik Peeter üksindusse jäetud maja hing.
Suur-Emajõgi moodustab võimsa veemaailma, mis varjab endas ürgset elu. Väike Aleksander Remek avastab koos filmimehest isaga selle lummava maailma saladusi. Vaataja saab isa ja poja vahendusel osa kotkaste ja kobraste, saarmaste ja siidisabade, rohunepi ja ronkade varjatud elust.
Maarjamaa tuntuim youtuber on HDTanel, kelle videopostitusi ootavad kümned tuhanded Eesti noored. Milline on Eesti youtuber’i elu, millised on tema unistused ja miks on 30-aastane noormees endale valinud sellise ameti? Kas ta on eluaegne laps või on ta hakkama saanud tõelise julgustükiga, millest paljud mõeldagi ei oska: teha oma unistuste tööd? HDTanel (Tanel Lepp) on tuntuim youtuber ehk elukutseline Youtube'i videote postitaja Eestis.
Tartu on eriline linn, mille tänavaseinad, elektrikapid ja sillaalused on kaetud erksavärviliste joonistuste ja sõnumitega. Linn, kus igaüks võib joonistada, mida iganes soovib. Linn, kus ametlik linnavõim tolereerib tänavakunsti. Linn, kus korraldatakse tänavakunsti ekskursioone ja toimub Eesti ainuke tänavakunstifestival. Ent kes on need salapärased pihustipurkidega öö varjus liikuvad kunstnikud ja miks nad seda teevad? Film heidab pilgu Tartu tänavakunstile läbi kunstnike MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse.
Teise maailmasõja otsustavad sõjasündmused Eestis 1944. Tegevus hargneb alates Sinimägede lahingutest juulis kuni Sõrve sääre langemiseni Punaarmee kätte novembri lõpus. Sõda näidatakse mõlema osapoole, nii Saksa kui Nõukogude armees sõdivate eestlaste silme läbi. Valikuid tuleb langetada mitte ainult sõduritel, vaid ka nende lähedastel. Teine maailmasõda oli eestlastele ka vennatapusõda. Süütud tunnevad ennast süüdi, suured süüdlased ei tunne midagi.
Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?
1952. aastal saabub Haapsallu meistersportlane Endel ja asub tööle kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Õpilastega kontakti saavutamine on introvertsele mehele esiotsa raske. Lisaks on sõjajärgsete katkiste perekondade lapsed talle harjumatud kaaslased. Hoolimata kooli direktori vastuseisust õnnestub Endlil saada luba hakata neile vehklemist õpetama. Pikapeale saab vehklemisest eneseväljendamise vahend nii lastele kui ka nende õpetajale, vastastikune teekond, mille käigus kosuvad ja tervenevad mõlemad osapooled. Lüüasaanud koolidirektor hakkab Endli minevikus sorima, et selgitada välja, miks ikkagi on Nõukogude Liidu meistersportlane väikelinna tulnud.
Kuressaares sündinud sõjapõgenik Edgar Väär, vabakutseline operaator, sai hüüdnime Fast Eddy kuna jõudis sündmuskohale enne politseid. Sajad tunnid filmilinti, mida tal telekanalitele maha müüa ei õnnestunud, on hunnikutes Eddy Toronto kesklinna penthausi tubades ja keldris.
Kas vanu uudiseid saab müüa? Mida mäletab Ed veel ise ja mida räägivad ta vanad filmirullid sellest, mis teda huvitas? Millal lõppevad inimese enese juhitavad surma ettevalmistused ja millal muutud sa eestkostetavaks lapseks, lilleks, mööbliks?
Nõukogude ajal aset leidnud sündmustel põhinevas õudussugemetega mängufilmis satuvad eesti tudengid Siberis burjaatide külas hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele. Matkal oma kaaslastes pettunud kinnine grupijuht Olle jääb retke viimasel päeval mägedes kadunuks. Vabameelne ja seiklusi hindav Eero ning ülejäänud matkajad on silmitsi ülesandega, mida nad esialgu ei taha, kuid hiljem enam ei oska lahendada. Keegi aga pole valmis nendeks vapustusteks, mida näib dirigeerivat kadunud Olle. Võõral maal ja võõra rahva hulgas kogeb matkagrupp, et tehtud teod ja kättemaks ei tunne surma piiri.
Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake. Filmis on kasutatud palju niinimetatud koduvideoid. Arvo Pärt on heasüdamlik ja töökas, heatujuline ja hooliv inimene, helilooja, abikaasa, isa, vanaisa. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ kirjutas Arvo Pärt ühte oma vihikutest. Millest ta räägib? Kas see tähendab, et sellel „kõigel“ pole tema jaoks enam mingit väärtust? Kas see tähendab, et leidub midagi hoopis muud, mingi aare, mille eest võib selle „kõige“ ära anda? Mis aare see niisugune on? Sellest film räägibki.
19. augustil 2015. aastal läks meie hulgast ära ravitseja ja šamaan Vigala Sass, päris nimega Aleksander Heintalu. Olles ligi pool sajandit aidanud oma teadmistega ravimtaimedest ja meditsiinist tuhandeid inimesi, kirjutanud hulga raamatuid ning andnud sadu pikki intervjuusid, jäi tema päris olemus ometi pea kõigi eest varjatuks. Pärast 11 aasta pikkust võitlust vähiga ehk aasta enne surma otsustas ta kaamera ees ära rääkida kõik selle, mis tal seni ütlemata jäänud. Teise inimese elu saladuseni ei jõua kunagi, kuid iga katse on tegemist väärt.
Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu.
Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.
Anna ja Juhan loodavad rikaste sõprade maamajas puhates oma suhteid parandada. Nad pakuvad öömaja tormi kätte jäänud paarile, kes peab neid maja omanikeks. Anna ja Juhan haaravad kinni uutest rollidest ning alustavad mängu, mis viib neid hävingu äärele.
Sven Grünberg on helilooja, muusik, budistlik mõtleja, Dalai-laama maaletooja, isa – kui nimetada mõnd rolli tema elus. Muidugi on ta ka poeg, abikaasa, vend, õppejõud, inimene. Ta on isiksus, oma väljakujunenud maailmavaatega. Vaatamata kokkupuudetele budismiga on ta karmi ütlemisega mees, kes samas on oma seisukoha või hinnangu eest valmis ka vastutama.
Mõne aasta eest elas Grünberg üle raske südameoperatsiooni ja hakkas elule teise pilguga vaatama. „Bonus track” portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu.
Provintsilinna professionaalse sümfooniaorkestri eesotsas seisab autoritaarne ja kindla käega dirigent Paul Levald, kes on juba aastaid ohjanud nii orkestrit kui ka suhteid peres. Dramaatiliste sündmuste tõttu tuleb Pauli väimehel Egon Reil ootamatult üle võtta nii orkestri juhtimine kui ka keerukate suhete korraldamine pereringis. Lisaks orkestrisisestele pingetele pärandab äi Egonile koos dirigendikepi, võimu ja vastutusega ka oma keerulise minevikuga seotud saladused ja kohustused. Vanadest valedest kasvavad välja uued ja ühel hetkel mõistab Egon, et tõe väljatulek tooks kaasa tõelise kaose.
Väike Kristo õpib Kasari algkooli esimeses klassis. Nädala sees elab ta sealses juba koduseks saanud õpilaskodus koos kahe õe ja vennaga. Laste ja õpetajate-kasvatajate vahel on tekkinud soojad suhted. Koolis õpib ainult üheksa last, seepärast on otsustatud kevadeks see Lihula vallas asuv väike kool ja õpilaskodu sulgeda.
2015. aasta riigikogu valimistel osalesid ka sõltumatud üksikkandidaadid. Tõeliste eluekspertidena avastavad nad, et sotsiaalne ebaõiglus ja poliitiline ebavõrdsus on liiga kaugele arenenud ning poliitmaastiku künkad tuleb ümber jagada.
Käsitööõlu, microbrewery, väikepruulikoda, IPA, IBU, mustlaspruul, pinna- ja järelkääritus – see on vaid väike valik märksõnasid, mida viimase paari aasta jooksul tõsisemate õllehuviliste hulgas üha sagedamini kuulda võib. Täna veel alla paari protsendi koguturust hõlmavad uued väikepruulikojad ning nendega seonduv on huviliste keelel ning ka laiemas meedias sedavõrd sagedased teemad, et tekib õigustatud küsimus: millega on tegemist? „Õllerevolutsioon“ ei anna küll otseseid vastused, ent pakub kaleidoskoopilist ülevaadet käsitööõlle tootjatest, müüjatest ja tarbijatest Eestis aastal 2015.
Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav Estonian Church Road, mille lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud torniga 100-aastane puukirik, mis ootab oma päästjaid... Kohalike eestlaste ja vabatahtlike abiga otsustatakse taastada vanim eesti kirik Ameerikas, et luua sellest mälestuspaik 19. sajandi lõpul saabunud immigrantide asundusele Gleasonis. Taastustööde põhitegijad on puhtas eesti keeles kõnelevad uue laine sisserändajad Jaan ja Peeter Karukäpp. Jaan korraldab kiriku toetuskontserdi, kuhu kutsub esinema Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni. Pühapaiga taasäratamise üritusel annetatakse 16 000 dollarit ja renoveerimistööd saavad jätkuda.
“Oh, keeruta-lennuta linalakk neidu…” Eesti inimene peab Jaanipäevaks Saaremaale sõitma! Jaanipäevale vahetult eelnevatel päevadel ootavad kümned tuhanded inimesed Virtsus kilomeetrite pikkuses järjekorras tunde ja tunde, et pääseda Saaremaa praamile. Nii moodustavad need täiesti võõrad inimesed ühise hiigelsaba.
Meie filmi tegelasteks on nii jaanipäevaks Saaremaale ruttajad kui põlised virtsulased, kes ei kujuta ette elu ilma praamisabata. Sellega koos on kasvatud üles, sellega on teenitud varandusi ja see pakub ka praegu pinget. Ainuke huvitav asi Virtsus, kus rahvast liigub! Kõik on ju siin! Kogu rahvas korraks koos. Et järgmisel hetkel purjetada laiali erinevatesse Saarema otstesse erinevate jaanitulede juurde. Tegelikult on Saaremaa praamijärjekord kui üks suur organism, mille soontes tuksub Eesti veri.
Andrus Kivirähki romaani "Rehepapp ehk November” ainetel valminud filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus liiguvad ringi libahundid, katk ja vaimud. Külainimeste peamine mure on, kuidas elada üle külm ja pime talv. Miski pole tabu. Varastatakse üksteise, saksa mõisnike, vaimude, kuradi ja Kristuse tagant. Et endal elu sees hoida, antakse hing kratile – puust ja rauast olendile, kes aitab peremehel rohkem varastada. Varastamine on muutunud ainsaks kinnisideeks ja külainimesed ise hingetuteks olenditeks. Loo peategelane, noor talutüdruk Liina on lootusetult armunud külapoiss Hansu, kellele on silma jäänud hoopis imekaunis mõisapreili. Liina isa nõuab aga, et neiu läheks naiseks ropu suuvärgiga Endlile.
Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal tegutses Pähkla külas Saaremaal kolhoos, mis andis tööd pea kõigile külaelanikele. Kolhoosis töötas traktoristina ka Lembri Uudu. Pärast kolhoosi lagunemist kaotas suurem osa külaelanikest oma töö ja Uudu suri. Vahel aga juhtub nii, et inimese tegelik elujõud tuleb välja alles pärast tema surma. Lembri Uudu suri ära nii õigel ajal, et temast sai kangelane, kes hoiab siiani külaelul hinge sees ja kolhoosi koos.
Paavo Piigi auhinnatud näidendil põhineva Priit Pääsukese nüansirikka ja peenekoelise situatsioonikoomikaga vürtsitatud debüütmängufilmi "Keti lõpp" tegevus hargneb linna serval asuvas viimast päeva avatud burgerirestoranis Kett, mis toimib minimudelina maailmast. Üksteise järel ilmuvad Ketti viimase päeva värvikad külastajad. Tuleb lihtsat tööd otsiv tippülikoolides üleharitud noormees, tuleb omavahelistes suhetes väljakannatamatu aususeni jõudnud abielupaar, tulevad kaks jänkut, et enne tüdrukuteõhtule suundumist korralik põhi laduda - tulevad ja lähevad. Kõik justkui omas mullis, mis Ketis plahvatab - lootuses leida mõistmist ja lähedust. Peategelane, Ettekandja, on selle kõige tunnistajaks.
Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on Tuhamägede elanikkond vähenenud enam kui poole võrra ning kasvu või leevendust ei ole kusagilt paista. Koht, mida tunti kunagi proletariaadi Eldoraado nime all, on saanud surma ja laostumise sünonüümiks. Ent siiski, legendid püsivad: päkapikkudest poolkoksimägede otsas, pagulastest maapõues andestust otsimas, öös luusivatest Mercedese-Kauboidest ja imelinnust, kes peab ära põlema, et uuesti tõusta.
Portreefilm Pallase koolkonda kuuluvast Heldur Viiresest jälgib vanamoelist kunstnikku toimetamas oma Tartu ateljees ja koos õpilastega vabariigi aastapäeva tähistamas, nii ateljees kui ka Võrumaa looduses maaliõpilasi juhendamas ning galeriis näitust avamas. Filmi täidavad kunstniku ja tema kaaslaste meenutused oma eluteest, vangistamisest ja armastusloo algusest, pallaslastest ja vabaateljee taasavamisest. Vanameister avaldab ka mõtteid kunsti loomisest ja oma kunstnikupositsioonist ühiskonnas. Lugu õpetajast, õpilastest ja neid ühendavast kunstiarmastusest.
Ema ootab koju poega. Poega, kellelt võeti segastel põhjustel vabadus India ookeani vetes ja kes ootab juba mitmendat aastat kohaliku kohtu otsust Lõuna-India vanglas, saatusekaaslasteks brittidest, ukrainlastest, hindudest ja kaasmaalastest laeva meeskonnaliikmed. Kui pikaks kujuneb elu põrgulikuim võitlus mehel, keda Eesti kaitsevägi on autasustanud riigi kõrgeima teenetemärgiga lahinguliste teenete eest kaugetel maadel? Kas on kõik juhus või kellegi korraldatud? Uurime seda, rännates aja teel läbi India. Pužalist Paldiskisse.
Pagulaskeskus väikeses Vao külas. Keskuse juht, kohalik elanik Jana on kaksikrollis. Ta on äsja saabunud võõrkeelse pere vastuvõtja ja samas külaline nende ajutises kodus. Kui Eesti linnade väljakutel väljendavad sisserände vastased oma protesti immigrantide vastu, siis ühises eluruumis pagulaskeskuses on raske eristada eraelu avalikust ja isiklikku elu ametlikust. Rõõmude, murede ja kultuuriliste ebakõladega täidetud keskuse argipäevas hägustuvad piirid Jana ametlike ja isiklike, solidaarsusest kantud südamlike tegude vahel.
Dokumentaalfilm jutustab Käru vallas asuvast eeldatavalt vanimast tegutsevast eesti pereklubist, mis tähistab 2017. a. oma 40. sünnipäeva. Pereklubi on koht, kus viiakse läbi erinevad pidusid, kus enamasti saavad kokku lihtsad maainimesed. Klubis on hetkel viis laudkonda, kes järgemööda valmistavad ette ja viivad läbi Kerro pereklubi üritusi. Traditsiooniliselt koosnevad laudkonnad peredest ja peale kasvavatest põlvkondadest. Pereklubi tegevus peegeldab kaasaegset maaelu, selle rõõme ja ohte, argi- ning pidupäevi, suhteid erinevate vanusegruppide, vanemate ning nende laste ja lastelaste vahel. Filmis tutvume põhjalikumalt kolme peategelasega, kes esindavad erinevaid põlvkondi. Kuulame nende lugusid ja jälgime nende tegemisi pidude ajal. Läbi Kerro klubi kroonika näeme, milline on maaelu täna ning kuidas see on viimaste 40 aasta jooksul muutunud. Peategelased on karismaatilised ning samal ajal väga tüüpilised maakoha inimesed: vana puumeister, noor vabatahtlik päästja ja loomapidaja ning keskealine naine, kes olude sunnil töötab kokana Eesti Rootsi laeval. Nende silmade kaudu näeme ka Eesti ühiskonda. Kerro klubi on prisma, mille kaudu heidame pilgu tänapäeva ühiskonnale.
Eri Venemaa otstest Narva elama sattunud prouad kohtuvad iga päev Gerassimovi pargis. Park asub aga hoopis teises riigis ja režiimis kui see, mida nad kogu pika elu on tundnud ja ehitanud. Vaatamata kõrgele eale eeldab uus olukord naistelt kohanemist, ja seda on elu neile õpetanud. Lisaks on abiks hea seltskond, eluterve huumor ja Jumal taevas. Üheskoos piirilinna voolus ja pargipingil asju arutades seguneb minevik ja olevik, asine ja vaimne, kaks riiki ja režiimi fluidumiks nimega elu.
Portreefilm Eesti Vabariigi kohtutäiturist Risto Sepast. See on lugu meie praeguse ühiskonna ühest vihatuimast ametist ning inimesest, kes pealtnäha karmi fassaadi varjus teeb oma tööd suure südamega ning täidab ülesandeid, mis talle avaliku võimu esindajana on pandud. Mis imeloom see kohtutäitur küll on ja miks me teda üleüldse ei salli?
Kati, Triin ja Siiri kolisid Londonisse, et paar aastat keelt õppida ja kogemusi omandada. On möödunud juba üle kümne aasta, loodud pere ja sündinud lapsed ning tundub, et tulevik on nüüd seotud välismaaga. Igatsus kodumaa järele on jäänud, kuid tagasipöördumine hirmutab. Miks on kojutulek järsku nii keeruline?
On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel – kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema. „Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,” on ema viimased sõnad, kui ta püssimeeste vahel ära viiakse. Leelo püüabki kõigest väest hästi käituda, aga ema ei tule ikka koju. Nii sugeneb lapse hinge hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi. Mõistmatus aina süveneb, sest „heal” ja „halval” pole sellel segasel ajal justkui enam õiget tähendust. Miks on sinimustvalge ühtäkki keelatud? Kes on rahvavaenlane ja miks hirmus enkavedeelane ümber nende kodu luusib? Kas pioneer olla on au- või häbiasi? Selles kummalises kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ning aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab.
Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.
Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.
Morten on uudishimulik ja leidlik poiss. Saatuse tahtel on ta sunnitud elama koos kasuvanematega, kes ei näe tema loovas tegevuses muud kui pahatahtlikku huligaanitsemist. Emata Morten ei ole siiski orb. Ta isa on kapten, kes töö tõttu peab suurema osa ajast merel viibima. Morten soovib isa eeskujul samuti kapten olla. Ta ehitab endale mängulaeva, mille mehitab erinevate putukatega. Unenäoline paralleelmaailm kirjeldab Morteni elu groteskses võtmes. Mingil hetkel maailmad segunevad. Nii Morteni päris kui ka fantaasiamaailm ähvardavad kokku kukkuda. Mõlema maailma päästmiseks on vaja julgelt tegutseda. Morten võidab ohud kangelaslikult. Tema kindlameelse tegutsemise taga on põhimõte - kapten ei jäta kunagi oma laeva.
Meie Küla Eitede pildisari on Ave Nahkurist teinud kindlasti ühe tuntuma naivistliku kunstniku kodumaal. Ta on aastaid pidanud koos elukaaslase Imrega kunstikohvikut Raudoja kõrtis, tegelenud seal turismi ja loominguga. Elava ja otsekohese ütlemisega Ave ei salli aga külma ja pimedat talve ning sellega kaasnevat masendust. Ühel hetkel läks olukord aga nii kaugele, et ta otsustas elus kannapöörde teha ning koos perega Kanaaridel paiknevasse La Gomera mägikülla elama kolida. Uue kodu rajamine on pannud Ave silmad särama ja tegutsema tõeliselt uues elujõus. Film uurib, kuidas tema tegemised kulgevad, kas uued argimured troopilisel saarel seda suurt indu kärbivad ja kas kolimine on muutnud teda õnnelikumaks.
Peeter ja Berliin on üksteist toetavad partnerid. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju temasuguseid: Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. Ilma kahtlusteta on Berliin Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ka ikka veel bändi. Ta käib aegajalt Eestis, et salvestada oma muusikat sõpradega legendaarsest punkbändist Nyrok City. Vanadel semudel juttu jätkub, kuna urbankameeleonil ja linnamüstikul Peetril on ohtralt lugusid, mida vesta. See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.
"Tuulte tahutud maa" on eepiline loodusfilm Eestimaa metsikust loodusest, kus vaataja ees rulluvad lahti meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate linnuparvedega. Filmi peategelane on meie metsade suurim imetaja ja põliselanik põder. Läbi looduse avanevad meie mineviku püüdlused ja vajadused ning meie iseloom, mida maastikud on tuhandete aastate jooksul hoidnud ja kinnitanud.
See on film vanaks saamise ilust. Lugu ühest vanast ja targast mehest, kes teeb ettevalmistusi sellest maailmast lahkumiseks. Palju väga isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku. Miks just kõige suuremaid pannakse vaimses maailmas nõnda raskelt proovile? Vello Salo on inimlik vaimulik. Mees, kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud. Peale Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta õpetanud ja töötanud Itaalias, Iisraelis, Iraagis, Jordaanias, Kanadas, Rootsis ja mujalgi. Alates 1993. aastast on Salo tagasi Eestis, katoliku preestriks Pirita kloostris. Inimese vaimuelu tippvorm saabub ikka alles vanemas eas. Nii mõnedki olulised küsimused saavad selgeks, läbi valu ja vaeva, alles päris viimases peatükis. Olgu see rõõmuks ja lohutuseks meile kõigile.
Väike Tartu idufirma rakendab tehnoloogiat, et võita tagasi reklaami poolt reostatud linnaruum. SprayPrinter pole tavaline start-up, pigem meenutab see kirju seltskond metsikut rock-n-roll bändi. Nad ei järgi reegleid ja siiani on see toonud neile tähelepanu ja edu nii Eestis kui Räniorus. Kuid elu kahel kontinendil pole lihtne ja peagi põrkuvad nende suured unistused ja ambitsioonid vastu argielu reaalsust.
Süda Sõrve sääres on poeetiline dokumentaalfilm meestest, kellede hinged on täis ilu, tuld ja elujõudu aga ka ääretut üksindust. Need mehed elasid Sõrve sääres Põdra külas, kus nende ainukene mängukaaslane oli ei keegi muu, kui kaval viinakurat. Villi jutustab loo sellest, kuidas viinakurat tema sõbrad trikkidega ära meelitas. Aga kuidas siis Villi ikka veel elus on?
Venemaa Kaug-Põhja tööstuslinnas filmitud “Surematu” püüab mõista, mis ahvatleb inimesi vabatahtlikult maha salgama oma isiksust ja muutuma riiklikuks ressursiks.
Kas inimene saab üldse olla vaba totalitaarses ühiskonnas, kus keerukad ja hämarad struktuurid kontrollivad nende mõttemaailma juba varasest lapsepõlvest? Film vaatleb vene kodanike vormimist värske pilguga. Režissööri vaevu hoomatav, kuid väga nõudlik pilk paljastab “süsteemi” toimimist kõige süütumana tunduvates situatsioonides, igapäevaelu erinevatel hetkedel.
Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla tulevad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel. Võistluse peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata. Neid ootavad ees põnevad ja ootamatud seiklused.
Film on valminud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Vana Kosmonaut elab oma paneelmaja korteris samasugust elu nagu nooruspäevadel kosmosejaamas. Ta sooritab endiselt kangelaslikke missioone ja igatseb oma koduplaneedile jäänud lähedasi. Lähedastel on olukorrast teistsugune arusaam. Kas vanainimene on võimeline ühiskonnas kehtivate normidega toime tulema? Kosmonaut jääb kosmonaudiks. Lõpuni.
Kiilanemise tõttu komplekside küüsis vaevlev Leo võtab kasutusele müstilise juuksekasvuseerumi, mis põhjustab tema kehas groteskseid moondumisi. Nüüd tuleb tal kohutavad muutused peatada enne, kui kaotab oma viimsedki juuksekarvad... või midagi palju enamat.
Paarile andekale tüdrukule toetudes asub kunagine Epp Mäe treener ja olümpiasportlane Arvi Aavik looma Eesti esimest maadlusnaiskonda, kus sportlased ja ka treenerid töötavad tema kujundatud treeningkava järgi. „Hulluks treeneriks“ kutsutud kompromissitu ja kirglik Aavik ei piirdu aga ainult spordiga, ta tahab luua midagi, mis on suurem kui sport. Ta tahab kaotada piiri treeneri ja sportlase vahel, et kokku võiksid saada inimene ja inimene.
Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult," kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."
Mõnedest selle planeedi saladustest oleme aru saanud. See täidab meid suure uhkuse ja rahulolutundega. Ent kas me ikka oleme maailma ära seletajad, kui meil on endastki raske aru saada, rääkimata sääsest? Madis Ligema dokumentaalfilm on mõtterännak eesti loodusest ja selle niiskest pinnast sündinud väikeste ja suurte isendite maailma. Sääsk on positsioneerinud ennast kõige väiksemate elusolendite etaloniks, inimene aga kõige olulisemaks. Film vaatleb sääskede ja inimeste vahelist sümbioosi, arutledes meie rolli üle siin planeedil.
Juhusliku tööotsa tőttu saabuvad suure kiirtee lähedal asuvasse metsatallu vennad Tom ja Markus. Vana kuuri lammutamine vőtab aga veidra pöörde, kui tallu ilmub kummaliselt käituv Dora. Naine teatab, et on metsa kaotanud oma väikese lapse ning vajab nüüd kiiresti abi. Ootamatult käivitub aga jube vőitlus elu ja surma peale ning ilmsiks hakkab tulema ammune koletu kuritöö, mille osalised ei ole rahu saanud ka pärast surma.
Anton, Maria, Liina ja Liis rajasid Lasnamäe elamurajooni õitsva kogukonnaaia. Üheskoos kasvatavad paneelmajade elanikud omale maitsetaimi, köögivilju ja rohelist mõtteviisi. Kapsas, peet ja kõrvits on see, mis lähendab ning toidab inimesi.
Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.
Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see kõik on seda väärt, selgub laulupeol.
Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!
Hulkuv kass sõbruneb surnud mehega, aga kui kaua see sõprus võib kesta?
Ema ja tütar otsivad koos vastust küsimusele, mis võiks olla Eesti nafta. Üks neist kasvatab nõgeseid, teine on tuntud youtuber.
Filmi peategelasteks on „ekstrad“ ehk väiksemate episoodiliste rollide tegijad filmi- ja ka seriaali- või reklaamimaailmas. Tüübid, kes on alati kohal, kui toimub järjekordne näitlejate valimine mõne taustarolli või massistseeni jaoks. Töökohustused ja eraelu ei tohi saada taklistuseks osalemaks võttel! See on püha kohustus saada valituks ja olla kohal. Nad moodustavad omaette „vennaskonna“, olles juba mõnda aega tuttavad nii omavahel kui filmitegijatega, vaat et kuuludeski juba sellesse salapärasesse „filmitsunfti“. Filmi peategelased Toomas, Andres, Jürjo, Taavo ja Maarja on kõik kohalikud tunnustatud harrastusnäitlejad. Kõik tahavad hirmsasti näidelda. Mis vägi ajab inimest näitlema?
Jälgime meie peategelasi professionaalsetel võtteplatsidel. Saame aimu veidi filmi-reklaami-saate tegemiste telgitagustest. Tutvustame peategelasi lühidalt läbi nende igapäevatöö. Peagelased ostustavad teha oma filmi. Jälgime protsessi ideest esilinastuseni. Millised raskused ja/või kergused neid seda filmi tehes saadavad, kuidas nad avanevad inimestena, mida see neile pakub?
„Rauaniit” on vaatlev dokumentaalfilm endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Kunstiakadeemiaks. Hoone muundumise protsess sünnib ehitusmeeste isetu ja raske kehalise töö tulemusena. Värskelt valminud kaasaegses majas toimub glamuurne avapidu, ruumid täituvad uutmoodi rahvaga, ehitusmehi nende hulgas enam näha ei ole ‒ kas nad tunneksid end sinna enam sobivat?
Terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu on natuke julmavõitu lugu, kus "lapsepõlve lõpu" katsumuste eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond. Koomilise ja seiklusliku pealispinna alla on peidetud natuke julmavõitugi lugu, kus tulevad eredalt esile inimeste põhivajadused mõistmise, hoolivuse, inimlikkuse ja armastuse järele.
Vanemad viivad oma võsukesed maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Aga maal on samal ajal toimumas sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.
Elen Lotmani portreefilm David Vseviovist, ühest tuntuimast raadiohäälest, kes on suutnud rahvale kultuuriloo põnevaks rääkida. Film avab inimese, kes on müütilise raadiohääle taga. Teeb seda läbi isikliku sündmuse, sünnipäevapeo meeleolu ja külaliste.
Elu teispool ekraani ehk sisuloojate filosoofiast – pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Kas keegi veel mäletab elu ilma sotsiaalmeediata? Olgu see siis uudised, kommunikatsioon, mõne toote või teenuse reklaam - ühismeedia ehk sotsiaalmeedia on muutnud, kuidas ühiskond toimib. Madis Ligema dokumentaalfilm on pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Milline on elu teispool ekraani? Oma mõtteid ühismeedia olemuse kohta jagavad sisulooja Juhani Särglep, personaaltreener Erna Husko ja kirjasaatja ning tervitaja Hillar Kohv.
Rakkus jalad, päikesepõletus ja pidev eneseületus vaheldumas klišeelikult kaunite päikeseloojangute ja inspireerivate kohtumistega - see on ühe palveränduri argipäev. Rännakufilmis asub peategelane Keiu Virro teele kuuendat ja viimast korda. Oleme tunnistajaks sellele, mis juhtub ühe usuleige eestlasega ajaloolisel patukahetsuse teel.
Sügavate Eesti juurtega noormehest kujunes Allahi ustav teener, kes annab suuresti ateistlikus Eestis edasi koraani õpetusi. Kui raske on paljuski islamofoobses Eestis võõraste traditsioonidega hakkama saada?
Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused. Praeguses maailmas räägitakse nii palju edukusest ja töörabamisest. See film on viljakast mittemidagitegemisest. Laiskuse ja jõudeelu kiituseks. Hümn aeglasele elule. Kulgedes mööda looduse salaradu, vaadates tundide kaupa rändavaid pilvi ja vajudes lõkkesuitsu magusasse embusse, jäävad meist kaugele maha linnakära ja majanduskasv. Nagu mõtiskleb loodusfilosoof Fred Jüssi: vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.
Füüsikadoktor Sandra Mets (Mari Abel) kaotab ootamatult töö. Uue töökoha leidmine tundub esmapilgul lihtne, kuid kujuneb hoopis erinevateks tragikoomilisteks katsumusteks. Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab peategelane kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles kõiges iseendaks jääda.
Metsloomad on hädas. Aladel, kus on alati olnud mets, laiuvad nüüd uued elamurajoonid, lõputud magistraalid ja lagedad polügoonid. Inimtegevuse tagajärjel satuvad loomad üha sagedamini õnnetustesse. Vigastatud ja orvuks jäänud metsaelanikel on veel lootust, sest vabatahtlikud Metsloomaühingust võtavad nad oma hoole alla, ravivad terveks ning lasevad tagasi loodusesse.
Vinüülplaadi pöörlemises ja nõelaraginas on salapärast võlu ning nostalgiat kadunud aegade järele. Tänapäeva maailmas, kus pealtnäha kõik on juba avastatud ja läbi uuritud, kõnnib Tartu melomaan Ahto mööda unustatud radu ning täidab valgeid laike raudse eesriide taguse vinüülimuusika ajaloos.
Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel.
Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.
Noortekomöödia räägib kolmest õest, kes on jõudnud oma elus murdepunktini. Äsja gümnaasiumi lõpetanud Liis (Grete Konksi) avastab, et planeeritud tulevik poiss-sõbraga ei olegi nii kindel. Vanem õde Karin (Piret Krumm) on esimene pesast lahkunud pääsuke, kes püüab toime tulla tänapäeva seksistlikus ärikeskkonnas. Õdedest noorim, teismeline Jane (Alice Siil) püüab vastu hakata peoloomast sõbranna survele olla keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ühe saatusliku öö jooksul paljastuvad saladused ja tunded, mida ükski õdedest endale varem tunnistada pole tahtnud.
Moskva ülikooli tudeng Laura pageb oma ummikusse jooksnud suhte eest rongiga Murmanskisse, et viia täide ammune unistus. Puupüsti täis rongis peab ta jagama kupeed lihtsa kaevuri Ljohaga. Laura ettekujutus reisist kui rahulikust eneseotsingust puruneb juba esimesel õhtul, mil tahumatu kupeekaaslane end purju joob. Konfliktist pole pääsu, ent peagi avastavad kupee number kuus asukad, et on oma üksilduses sarnasemad kui nad oleksid arvata osanud.
Maailm vaevleb prügiuputuse käes. Et päästa keskkonda ja oma laste tulevikku, on noored emad otsustanud peredele toitu hankida kaubanduskeskuste prügikastidest.
Portreelugu Eesti tippskulptorist. Edith elab suviti Hiiumaal, sealt alustamegi temaga tutvumist. Ta töötab väga palju ja selle tõttu ka jõuab palju. Filmis näeme kaht erinevat maailma, kunstniku kinnist ja isegi üksildast elu, kunsti loomise protsessi, ja siis selle kunsti publikule tutvustamist maailma kunstipealinnas (Art Baselil Šveitsis), suuri näitusi, nende festivalide avamisi, kuhu skulptori teosed jõuavad. Edith on väikse poisi ema, indie-muusika skeenes legendaarse Raul Saaremetsa elukaaslane. Edith on Eesti publikule juba päris tuntud ja praegu on käes hetk, mil ta teeb esimesed iseseisvad sammud rahvusvahelisel areenil, seda strateegiliselt parimates kohtades. Mis on kunstniku vastutus? Kas kunst saab elu muuta?
Näib, nagu võiks suvi igavesti kesta. Õed Mia ja Liki võtavad suvest viimast, kuid märgid sellest, et nende vanematega on midagi pahasti, häirivad nende rõõmsat elu. Tüdrukud tajuvad enda ümber toimuvaid muutusi, ent ei suuda olukord mõista, mis omakorda tekitab neist seletamatut hirmu ja segadust.
Film jälgib 21-aastase puudega ujuja Matz Topkini teekonda läbi uskumatute pingutuste Tokio paraolümpiale. Kas ta osutub valituks või tema jaoks on olulisem leida õige tee tulevikku?
SoundCloudi ja raadio DJ Siim Nestori mahitusel on toimumas Eesti muusikas midagi sellist, mida ammu pole nähtud, ammugi mitte kuuldud. Uus laine. Uued karakterid. Uus Eesti. Lil Eesti!
Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus.
Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.
Endel Saarepuu on kunstnikuks sündinud. Ükski teine roll, mis elul on Endlile varuks olnud, pole lõplikult pidama jäänud. Maja, kuhu kunagi pidi elama tulema tema perekond, on nüüd koduks sadadele puuskulptuuridele, vitraažidele ja joonistustele. Mida vanemaks kunstnik saab, seda vabamaks ta muutub, seda lihtsamaks muutub ta elu ja kõnekamaks tema looming.
Paberile visandatud kavand või tellija soov on vaid impulss, lõpliku tulemuse dikteerib materjal ja tööprotsess. Loodusnähtused räsivad puuskulptuure ja inimeste mõtted muudavad loodud vormide tähendust. Kõik, mis tekib, on mõne aja pärast juba midagi muud.
Rohkem kui 70 000 eestlast elab või töötab Soomes, samal ajal kui nende pere - vanemad, lapsed ja kodu on Eestis. Dokumentaalfilm räägib võõrsil elades uute oludega kohanemisest, oma juurte hoidmisest ja kaotamisest, igatsusest ja õnne otsimisest. Humoorikalt ja natuke nukralt jälgitakse erinevaid peresid Lapimaa lumistel väljadel, Vantaa korterites, ostukeskuse treppidel, ehitusplatsil, hotelli fuajees, ja lapselapsi kaugelt koju ootava Eestimaa vanaema elutoas.
Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.
Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.
Lähitulevik, suur kaubanduskeskus, ootamatult ristuvad kahe mehe teed. Põrkuvad nooruse uljus ja eneseotsingud ning elukogemus ja igatsus kaaslase järele. Meestel tuleb langetada otsustav valik ja seista vastu neid ähvardavale ohule.
Filmi keskmes on põlvkond, kes astus ellu pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning otsustas minna välismaale tööle, õppima või maailma avastama. Ent aastaid hiljem pole pöördumine tagasi Eestisse sageli sama lihtne. Tihti terendavad uues elukohas atraktiivsed karjääriperspektiivid ja paremad elutingimused ning tekkinud on olulised lähedased suhted. Inimesed armuvad ja abielluvad, leiavad uusi mugavustsoone ning viise, kuidas neist jälle välja astuda. Film toob vaatajani loo värvikate elusaatustega maailma eri paigus elavatest eestlastest, kes ausalt ja avatult jagavad oma isiklikke lugusid, mõtteid ja tundeid seoses rände, kuuluvuse ja juurtega.
Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? Lugu Eesti vanimast Youtuberist, influencerist ja staarkokast, Onu Arvost. Lugu toidust ja elunäljast.
11-aastasel Erikul on kivist süda. Teda ei häiri, et ta vanematel pole tema jaoks aega, et tal pole ühtegi sõpra või et ta peab kolima vanatädi Brunhilda pärandatud majja, mis näeb välja nagu tondiloss. Uues majas avastab Erik, et seal elab veel üks perekond, temavanune Maria oma isaga, kelle Eriku vanemad kavatsevad välja visata. Maria teatab Erikule, et tal on salaplaan, kuidas Eriku perekonda majast minema ajada. Tegelikult soovib ta üles leida oma kadunud ema, kes neid väljatõstmise eest kaitseks. Kahekesi satuvad nad muinasjutulisele teekonnale Kahevahelmaailma ning Erik avastab, kui raske on kivist südamega tegelikult elada.
1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees - Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida...
Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk...
Naine kolib välja naimuhaiglast, kus ta on mõnda aega olnud. Majas, kuhu ta siis sisse, kolib elab kummitus, kellele ei meeldi, et keegi uus tema majja tuli. Kummitus võtab endale eesmärgiks naine majast välja hirmutada.
Ühel päeval hakkab filmi peategelane end halvasti tundma ja tema halvad mõtted iseenda kohta hakkavad kajastuma tema peegelpildis. Kui ta sööb krõpse, tunneb ja näeb ta end paksmaona. Kui ta ennast trenniga ära väsitab, tunneb ja näeb ta end peegelpidis nõrgana. Ta üritab ennast veel koos ja positiivsena hoida, kuid tema peegelpilt hakkab tema üle naerma ja teda mõnitama. Peategelane läheb endast nii välja, et virutab omeenda peegelpildile, lõhkudes selle käigus peegli ja lõigates endale kätte. Peategelane mõistab selle käigus, et peab oma elu korda saamiseks iseennast rohkem armastama hakkama. Kes muu sind hoiab kui sa ise seda ei tee?
2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai.
Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada?
Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade elu aitavad linnas kursil hoida koreograaf ja Kopli kanaaktivist Veronika, antropoloog Tanel ning noor ornitoloogiahuviline Mindi.
Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud justkui armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja nelja lapse isa, kõik tundub ilus, kuid ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul varsti kriips peal. Indrek on segaduses. Ta võtab sõbra Taavi kaameraga kaasa ja läheb Eestimaa peale uurima erineva sotsiaalse taustaga eestimaalastelt, mis asi on armastus ja abielu. Teemat laiendavad kolm isikliku puudutusega peategelast: Jarmo, kes on just armunud ja kolinud pruudiga kokku, Sveta, kes on hiljuti lõpetanud suhte ja eelistab elada üksi ning Alan, transsooline fotograaf, kes põleb ihast saada naiseks.
Dramaatiline saaga Tartu suurest võitlusest tänapäeva kõige vastuolulisemal teemal - loodus või kultuur? Sõda linna keskpargi ümber on kliimakriisi kontekstis omandanud globaalsed mõõtmed. Nii linnaplaneerijate kui ka keskkonnakaitsjate missioon on päästa maailm ja luua Tartusse parim elukeskkond. Kuid paraku ei ole ühiskondlikes otsustes ühte tõde.
Mary Õunapuu, 11-aastane ninatark tüdrukutirts, on löödud kui tema armas vanaema Emer satub haiglasse. Kurb ja murtud, külastab ta Emerit regulaarselt. Peale üht külaskäiku kohtab ta aga Tanseyt, üht uut naabrit. Ta on noor, sõbralik ja jutukas ja Mary on temast lummatud. Kuid Tansey kaob pidevalt ära.. ja mis veelgi kummalisem, ta käib peale, et tal on väga tähtis sõnum Mary vanaemale. Kui Mary ema kuuleb, et tütrel on uus sõber, on ta uudishimulik, kes see uus sõber on. Ta ei suuda ära imestada Tansey erilist nime, selgitades, et sama nimi oli ka tema vanaemal. Tasahaaval asetuvad selle pusle tükid omale kohale ning Mary ja tema ema saavad šoki, kui mõistavad, et Tansey on tegelikult...vaim! Olles koos selles sürreaalses olukorras sõidavad Mary, tema ema ja Tansey haiglasse Mary vanaemale järgi. Sealt suundub aga neli põlvkonda naisi koos viimasele ühisele reisile. Teel liigub naiste vestlus mööda mälestusi ja meenutusi, valmistades end nii ette viimaseks hüvastijätuks, mis on aga soe, sest selles on teadmine, et elu on kohe kindlasti imeline ja sageli ka tõeliselt salapärane – ja kui sul on vedanud – täis armastust.
Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Iga loll teab et maailm on lame. Ainult et see ei ole tõsi. Maailm on mull tahkes aines. See on lugu õõnsast maailmast. See on lugu Antipolisest.
“Varblane, mitte kanaarilind” on Eestis 1960. aastatel tehtud filmidest kokku lõigatud luupainajalik melodraama koduperenaisest, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.
Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.
Tema on jälgija. Temake mängib mängu. Miks? Kas veel on õhus ammuse armastuse hõngu? Ja Kuu? Kuu on vaid tumm tunnistaja. Seni veel kahvatu.
See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi eesti naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. Vangla asemel satuti aga paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba “siinse eluga ära harjunud”, kelle jaoks on aga sõja-eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.
Linateos tõlgib vanad Jaapani armastuslood Peipsi külakogukonna igatsuste ja ihade keelde. Filmi peategelaste hingeseisundit vaadatakse läbi kaheksa idamaise poeetilise motiivi: koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, templikell, ootamatu tuuleiil, metshanede äralend.
Film Petseri linnast ja sealsetest inimestest jutustatuna läbi minu vana-vanaema elusaatuse. Vana-vanaema isa, kes oli Petseri aselinnapea, tapeti bolševike poolt, kuna ta oli keeldunud revolutsionääridele andmast linnas asuva kloostri võtmeid. Eesti Vabadussõja soomusrongid jõuavad paar kuud hiljem Petserisse ja linn vabastatakse. Ühel soomusrongi sõduril, Taani vabatahtlikul, on kaasas filmikaamera ning ta jäädvustab vanimad filmikaadrid Petserist. Kuskil seal hüpleval filmilindil on ka minu vana-vanaema.
Kuumal suvepäeval kohtuvad juhuslikult kolm teismelist. Spontaanne flirt tekitab pingelise kolmnurga, kus üksteise piire nihutades püütakse varjata oma ebakindlust. Mänguline provokatsioon viib alanduseni ning võimust võtavad instinktid, mida kogenematud noored ei oska valitseda. Keegi neist ei julge pidurit tõmmata ja olukord väljub kontrolli alt. Kes on ohver? Kes on süüdlane?
Polüamoorsete suhete tagant paistab egoism, seksuaaliha ja ebakindlus.
Hääl kaamera taga küsib: „Millal keegi sulle viimati ütles, et ta sind armastab?“
Kolm paari Eestist ja Saksamaalt uudistavad vabaarmastuse kaardistamata alasid ning astuvad suhetesse uute partneritega eelmistest lahku minemata. Oma teekonnal otsivad nad suhteprobleemidele lahendust mentorite, psühholoogide, šamaanide, tantsu- ja meditatsiooniekspertide abiga. Filmitegija Eva Kübar jälgib mitme aasta jooksul karakterite seksuaalset intiimsust, soove ja ebakindlusi nende valikutele hinnanguid andmata.
Riita ja Taavi nõustuvad pärast kümme aastat kestnud suhet hakata kohtuma uute inimestega, kellega võib ka piiranguteta seksida. Nad katsetavad kättevõidetud vabadusi tantralaagris, kus mitmesuguste praktikate abil seksuaalsuse piire nihutatakse. Samal ajal püüavad Marianne ja Sven lagunevat abielu laste nimel uuesti üles ehitada. Marianne lubab Svenile, et ta ei kohtu enam oma armukese Kayga, kes tekitab temas tõelist elurõõmu, samas kui Kay naine Beate võtab Marianne ilmumist nende ellu pigem väljakutse ja õppimiskohana.
Teleskoopidega astronoomid ja mikroskoopidega limaseente teadlased näitavad kumbki omal moel, kui ilus on uudishimu.
Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. See saab võimalikuks peamises osas tänu lääne diplomaatidele, kelle koordineeritud tegevuse tagant paistavad ei kellegi muu kui CIA kõrvad.
Tallinna väikepoes töötava Sebastiani rutiinne tööpäev saab uue hingamise, kui ta kohtub elunautlejast Siloga. Koos suitsetatakse kanepit ja unistatakse üheotsapiletist Brasiiliasse. Film on noortest täiskasvanutest, keda ühendab teadmatus tuleviku ees ja ühine soov elada tähendusrikast elu.
Paul ja Mary armuvad kruusivabrikus lindi taga. Pealtnäha süütutel savikruusidel on aga tärkavast armastusest oma nägemus. Hoogsate sõnumitega manipuleerides võtavad kruusid õiguse tegelaste saatuse üle ise otsustada.
Meelelahutuslik action-õudus-muusikal-komöödia, mis nii sisult kui sünniloolt eristub tugevalt kodumaisest filmitoodangust. "Äsja tutvunud armupaari ründab üks verine mootorsaemõrtsukas ja alguse saab hullumeelne seikluste rägastik." Sander Marani debüüt täispikk film, mida toodeti salamisi koguni 10 aastat, on vaatajat tugevalt naerutav žanripomm, mis kätkeb endas üle võlli absurdihuumorit, romantikat, värvikaid tegelasi, ämbriteviisi verd, kuid samas ka palju südant, positiivsust ja neetult kummitama jäävaid laule. Monty Python, Texase mootorsae mõrvad ja Les Misérables said just ühe eriti ulaka järglase.
Fekaalivedaja Erkki, välikäimlate rentija Toomas ja reoveejaama ekspert Andra on tegusad ja rõõmsad Eesti inimesed, kes on valinud endale elukutse, mida peetakse tavaliselt räpaseks, häbiväärseks ja millest keegi meist lapsepõlves ei unista. Samas on moodsal ajal just nende inimeste tööd vaja absoluutselt kõigil inimestel. Koht, kus ka kuningas jala käib, ehk peldik, tualett või kemmerg on aga siiani tabuteema ja inimesed tunnevad piinlikkust ja valehäbi oma loomulike vajaduste rahuldamisest isegi rääkides. Ja loomulikult ei soovi keegi teada, mis saab saavutatud tulemusest pärast seda, kui vetsupotile kaas peale pannakse. Eestlaste peldikukultuur on tegelikult üsna noor ja alles 100 aastat tagasi oli Eestis veel kohti, kus väljakäiku ei tuntud ja asjal käidi ka kartulivagude vahel. Film võtab luubi alla eestlaste suhte oma väljaheidetega ja jälgib, kuidas Erkki, Toomas ja Andra on teinud fekaalitööst enda äri, leivanumbri ja elukutse, ning filmi lõpuks selgub kuidas sitta kanti sitta kanti sitta kanti ja mis sellest sai.
Helena on jõuline ja tõhus naine, kogenud kiirbiarst, kellele elu praktiliste pisiasjadega toimetulek raskusi ei valmista. Oma töö tõttu on Helena hästi kursis ka sellega, mis toimub suletud uste taga ja ööpimeduse varjus. Aga see, et ta on emana oma tütre Stefi juba ammu emotsionaalselt hüljanud, jääb märkamatuks. Sel sügisel teeb nutikas aga üksildane 15-aastane Stefi teoks iga ema õudusunenäo. Tüdruk ajab juuksed maha, ei käi enam koolis, ei tule ööseks koju ning tagatipuks satub uue sõbranna Marianni õhutusel vägivaldsesse noortejõuku, kust ei puudu ei narkootikumid, julm manipulatsioon ega küberkius. Helena veedab päevad hirmu tundes ja ööd Stefit oodates ja otsides. Üheksa-aastane Sander leinab taga oma kõige kallimat mängukaaslast, oma „vanamoodi“ õde ja kannatab vanemate tähelepanupuuduse all. Abikaasa Kaarel jääb kahe tule vahele – ta püüab naiivse jonnakusega kinni hoida usalduse riismetest, samas peab ta alla neelama järjest kibedamat pettumust. Kui Stefi satub karmi üledoosiga haiglasse, valmib Helenal meeleheitlik, isegi hullumeelne plaan. Ta kavatseb tütre kõigi eest salaja röövida ja vangistada perekonna vanasse suvilasse. Käia Stefit iga päev vaatamas, teha talle sooja toitu ja loota, et šokivangistus toimib. Aga kõik ei lähe sugugi plaanipäraselt. Sündmuste ootamatu käik vangistab Helena kuhugi reaalsuse ja lootuste vahealasse ning sunnib naist peeglisse vaatama ja oma emaarmastust lõplikult ümbermõtestama.
Dokumentalist, kes teeb viis aastat filmi Uue maailma hipidest, satub tööle presidendi kantseleisse. Mõne aja pärast hakkab dokumentalisti veri ikkagi vemmeldama ja teda tabab sisemine sund ja äratundmine: on sobiv hetk hakata tegema filmi presidendi elust. Ilmselgelt võimatu missioon, sest nende seinte vahel ei tohi ju filmida! Samuti ei oska filmi peategelane, president Ilves aimata, et lähikuudel ootab teda ees tema elu üks raskemaid perioode.
Jaan Tootseni film jälgib president Toomas Hendrik Ilvest tema ametiaja viimasel pooleteisel aastal - paralleelselt keerulise situatsiooniga maailmapoliitikas tuleb presidendil rinda pista probleemidega eraelus. Intellektuaal, kes loeb kilomeetrite viisi raamatuid, kohtub selle maailma vägevaimatega, kuid tunneb end siiski kõige mõnusamalt DJ-na ööklubis plaate keerutades. Kuidas lepitada nooruslik ja kohati taltsutamatu riigipea ühiskondlike ootustega? Kuidas hakkama saada olukorras, kui su eraelu on rahval hambus?
Rulatamine on elustiil, isiklik väljendumisviis, loovus ja mässumeelsus, millest on Eestis saanud palju enamat kui lihtsalt trikkide tegemine. Rulatajad kordavad üheskoos: „Rulatamine on andnud mulle kõik.“ Rulatamine on elu. Rulatamine on vabadus. See on viis aastakümmet kestnud skeene lugu Eestis, alates 1980ndatel Võrus saviratastega tehtud ruladest kuni tänaste noorteni, kelle jaoks on kogu maailm valla.
Minategelane vaatab tudengipõlves Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, mis räägib balkani pöörasest elust. Ta taipab korraga, et on seda kõike oma lapsepõlve Võrumaal juba näinud – siga sööb Sierrat, rääkiv suusamüts ja vanaema eetrilõhnaline rohukapp, tekitab loovusest plahvatava olukorra. Rahu toob piimapukil mediteeriv külamees, kes laseb videviku lummuses pilgu vedelaks.
Eneseleidmise lugu kliimakatastroofi taustal. Roosi on 16-aastane eneseteadlik tüdruk, kes on lõhestatud soovist korraga päästa maailma ja leida end läbi tantsu ning nautida nooruse muretut ekstaasi.
Annika Koppeli dokumentaalfilm “Elu õpetaja” on pianistist ja õpetajast Helju Taugist. Film portreteerib pianisti ja unustamatut õpetajat ning annab põneva ülevaate ühest ajastust Eesti ajaloos ja muusikaelus.
Dokumentaalfilm viib uute kunstiavastuste kannule. Sajandite tolm pühitakse maalingult, mille olemasolust polnud kellelgi siiani aimu. Professori ja kunstiakadeemia dekaani Hilkka Hiiopi jälil asutakse lummavat aaret puhastama, uurima ning autorit otsima. Kõige selle käigus muutub aeg käega kastutavaks, seigeldakse tundmatutel ja seni läbi uurimata ajalooradadel.
Usujuhi tütar Aurora sõidab oma abikaasa Joonasega oma vanemate juurde pulma-aastapäeva tähistama. Samal ajal üritab naisega ühendust saada tema endine salaarmuke Lenny. Abikaasale ei jää see märkamatuks. Aastapäeva tähistamisest kujuneb välja pereväärtusi ülistav vaatemäng, millega Aurora isa Valdek tahab järgijaile luua pilti ideaalsest peremudelist. Paralleelselt käivitub teine ajatasand - aasta tagasi toimunud Aurora ja Lenny armulugu, mille käigus Lenny tõmbab Aurora oma pöörasesse maailma.
Ukraina peres sünnib laps. Vanematel on raskusi igapäevase toimetulekuga. Kui neile tundub, et olukord ei saa enam halvemaks minna, tabab ühiskonda uus saatuse löök.
Lühidokumentaal keskendub seksitööstusele Eestis ning avab teemat erinevatest külgedest: film toob esile mitmeid isiklikke lugusid ning peegeldab ühiskondlikke hoiakuid, andes võimaluse mõista, kuidas inimesed seda valdkonda kogevad ning kuidas isiklikud valikud, majanduslikud vajadused ja ühiskonna suhtumine mõjutavad seksitööst elatuvaid inimesi. See on üleskutse vaadata kaugemale eelarvamustest ning mõista teema keerukust meie igapäevaelu kontekstis.
Katkisest perest pärit Paul asub ajutiselt elama võõrasse linna, kus ta hakkab aga enese kehtestamise nimel järjest valesid otsuseid tegema. Tema vältimatut allakäiku takistab aga üks kummaline puudega mees...
Kostüümikunstnik Mare Raidma on riietanud näitlejaid ligi 50 filmi juures. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad „Karoliine hõbelõng“ (1984), „Metsluiged“ (1987), „Inimene, keda polnud“ (1989) „Suvi“ (1990) „Somnambuul“, „Georg“ (2007), „1944“ (2015), „Kalev“ (2022) jt.
Muinasjutufilmidega „Karoliine hõbelõng“ ja „Metsluiged“ on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Kes ei mäletaks Karoliine rännakut saatvaid Luule Komissarovi ja Ines Aru kehastatud sensuaalseid, rokokoole omases värvigammas voogavates kostüümides unehaldjaid. Kuningatütar Elise „kätetööd“, koredaid nõgesesärke ja mängufilmis „Ruudi“ esinevaid savisõdureid, mis elusuuruses viikingisõdalastena ellu ärkavad. Lummavad kaadrid muinasjuttude sõprade fantaasiale!
Kostüümikunstnik Mare Raidma on ühes varasemas intervjuus kirjeldanud kostüümiloomet pasjansiladumisena. Selles protsessis tekivad kihid ja kihistused. Karakterist tõukuv koloriit toetab stseenide dramaturgiat, kostüümide kaudu avaldub karakterikaar.
Kunstnik Mare Raidma looming Eesti filmides pakub vaatamisnaudingut nii kaunite kostüümide ja koloriidi kui ka leidlike detailide poolest. Eesti kirjandusklassikal, elulugudel ja tõsielulistel sündmustel valminud filmid on olnud fantaasiaküllasele kostüümikunstnikule põnevaks materjalide, värvide ja tekstuuride ning ajastule omase väljatoomise mänguväljaks. Publikule meeldejäävat näitlejatööd raamistab kunstniku loodud kostüüm, millel on oluline osa tegelaskuju kinnistumisel vaataja mällu.
Arkaadri vestlusõhtu toimus 9. aprillil 2025 kinos Artis.
Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärselt: nad on rikkad, ilusad, terved ja neid imetletakse. Ometi peavad kõik pärast sporditee lõppu alustama puhtalt lehelt. See on uus elu, millele tuleb julgelt vastu minna. Pea 10 aastat tagasi tingimisi vangi mõistetud kunagine maailmameister Andrus Värnik elab emaga oma lapsepõlvekodus Antslas. Tal täitus oktoobris 7 aastat viimasest pitsist.
Luuluri kunstivorm, häälutamine – mõiste, mille tõi kasutusele Ilmar Laaban – on seotud dadaismi ja sürrealismiga. Malin mõtiskleb oma monoloogis isa, kunstnik Ilmar Malini, ning luuletaja Ilmar Laabani mõju üle, uurides nendega seotud ootusi ja pingeid. Filmis on vaatluse all Luuluri elulugu, tema esinemised rahvusvahelistel eksperimentaalsetel luuleüritustel ning tuntud autorite intervjuud, mis arutlevad "tähendusetu" kunsti üle. Seda teemat peegeldab ka Malini väljamõeldud keeles kirjutatud romaan “Maa ja ilm”.
Kelomees uurib oma filmis, kuidas Luulur läheb oma eeskujudest kaugemale, luues dialooge teiste kunstnike, nagu Roomet Jakapi, Ivi Rausi ja Tobias Kunzega. "Hullunud Tartu" festivali kureerimine ja häälutamise praktika avavad eesti sürrealismi ning Luuluri väljendusrikka loomingu, mis paneb küsima: kas kunst peab alati omama selget tähendust?
Eesti filmiajaloos enim filme teinud režissööri Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1968) märgib modernismi jõudmist Eesti filmi. Kui kirjandusse ja muusikasse pääses avangard kergemini tsensuuri alt läbi, siis film maadles sel ajal endiselt sotsiaalrealismi raske taagaga. „Hullumeelsusest“ kujunes tsensuuri mõistes tõeline paradoks: rünnates otseselt autoritaarse režiimi repressiooniaparaati, ei oleks film ilma tsensuurita mõeldav, ent pärast esilinastust 1969. aastal saadeti see aga peaaegu kahekümneks aastaks riiulile. Videoessees „Tinglikkuse piirid“ uurib filmitegija ja -kriitik Silver Õun „Hullumeelsuse“ seoseid Bertold Brechti eepilise teatri tehnikatega ning heidab valgust vormivõtetele, mis Eesti üheks parimaks filmiks nimetatud linateosele saatuslikuks võisid saada.