Eksperimentaalfilmid

Maetud Euroopas

Viimase 4000 aasta lõikes on enamik eurooplasi juba surnud, aga nende haudu on tähistamas elav ja materiaalne kultuuriajalugu. Vaataja ees avaneb kalmistuarhitektuur kogu oma kirevuses: sambad, ristid, kivid, kalmed, dolmenid, sarkofaagid, kurgaanid, muumiad… väravate, inglikujude, plekk-pärgade ja lilledeni välja.

Urbanimatio

Linn, see on arhitektuur eelkõige. Arhitektuur olla kivinenud muusika. Muusika jõudvat jumalale kõige lähemale, kui mõjutada arhitektuuri hüperläps tehnikaga ja lisada muusika, sünnib sellest uus elu...

Kalkar

Legendaarse punkrühma ENSV Riikliku Kultuurijäätmete Töötlemise Artelli Päratrust loodud lavastuslik lühieksperimentaalfilm inspireerituna Andrei Tarkovski filmist „Stalker”.

1979. aastal asutatud Päratrusti loomingulisse kollektiivi kuulusid ERKI tudengid Hardi Volmer, Rao Heidmets, Riho Unt, Veljo Vingissaar, Udo Vool, Eerik Olle, Jüri Kermik ja Jaak Arro. "Koondise" filmid, mida näidati Tallinna noorte seas kiiresti populaarsuse võitnud performatiivsetel kontserditel, torkavad Nõukogude Eesti filmipärandi kontekstis silma nii oma provokatiivselt võimuvastase meelsuse, ebatavaliselt käremeelse väljendusviisi kui ka unikaalse linastusmudeli poolest.

Tsaar Muhha

Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (tänapäeval Eesti Kunstiakadeemia) legendaarse punkrühma Loomingulise Kultuurijäätmete Ümbertöötlemise Koondise Päratrust lavastuslik filmikatsetus, mis pilab nõukogude võimu. 1979. aastal asutatud Päratrusti loomingulisse kollektiivi kuulusid ERKI tudengid Hardi Volmer, Rao Heidmets, Riho Unt, Veljo Vingissaar, Udo Vool, Eerik Olle, Jüri Kermik ja Jaak Arro. "Koondise" filmid, mida näidati Tallinna noorte seas kiiresti populaarsuse võitnud performatiivsetel kontserditel, torkavad Nõukogude Eesti filmipärandi kontekstis silma nii oma provokatiivselt võimuvastase meelsuse, ebatavaliselt käremeelse väljendusviisi kui ka unikaalse linastusmudeli poolest.

Kaks meest rongis ja keegi veel...

Eleegilise alatooniga hüvastijätulugu viib meid vanade meeste maailma, kes valmistuvad selle maailmaga hüvasti jätma. Igaüks omal veidral moel. Ei midagi traagilist, aga igaviku läve ületamine on nende kõigi jaoks siiski mõistatus – nagu elu ise.

Love Hurts

Heta Jäälinoja tindianimatsioon sellest, kui armastus teeb haiget.

The End

Arvatakse, et kui inimene sureb, siis jookseb elu ta silmade eest läbi. Mida näeb aga saja-aastane filmilint enne, kui ta lõplikult kaotab oma koha digitaalsele infokandjale? Kas selleks on katkenud filmikaadrid, puruks kraabitud filmilint või midagi muud?

Tallinna Sümfoonia

Iga suurlinn on nagu sümfooniaorkester, mis esineb partituurita. Ometi võib sellest pealtnäha isevoolavast kaosest leida lummava teose, tuleb ainult osata näha ja kuulda. “Tallinna sümfoonia” on eksperimentaalne dokumentaalfilm Eesti Vabariigi pealinnast anno 2010. Vaatajale luuakse ettekujutus selle kompleksse organismi toimimisest, mis balansseerib reaalsuse ja sürrealismi piiril. Kuigi vaadeldav kui kunstiteos, fikseerib film ühe linna lugu käesoleval ajahetkel, olles seega ka kroonika.

Patarei

Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel. Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.

Recents

Kasutades koopiamasinat oma isikliku arhiivi piltide ja videote halvendamiseks, viib filmitegija vaatajad läbi hääbuvate minevikumälestuste. Mälu on ebausaldusväärne reprodutseerimine – koopia koopia.

Xeroines

Lühifilm püüab leida rada hapral pinnasel kuskil lootuse ja meeleheite / hetke düstoopia ja hüljatud utoopiliste ideede / kurbuse ja selle põhjuste vahel. Teoses kuuldavad Constance DeJongi, Audre Lorde, Simone Weili ja Valerie Solanasi mõtted raputavad oma sõnadega post-industriaalset Paldiski maastikku, leidmaks viisi kuidas selles planeedist võiks saada vägivaldse Marsi asemel roheline Maa.

Varblane, mitte kanaarilind

“Varblane, mitte kanaarilind” on Eestis 1960. aastatel tehtud filmidest kokku lõigatud luupainajalik melodraama koduperenaisest, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub. Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.