Mark Soosaar tähistab 2026. aasta jaanuaris 80. juubelit. Arkaader pühitseb tuntud mitmekülgse dokumentalisti, kunstimuuseumi ja filmifestivali eestvedaja ning õppejõu tähtpäeva temaatilise koguga, mis käsitleb tema loomingut 1980. ja 1990. aastatel, mil Soosaare autorikäekiri oli juba välja kujunenud ning tema roll Eesti dokumentalistikas keskseks muutunud.
Soosaar sündis Viljandis maalikunstnikust ema Lydia ja hobuste tõuaretajast isa Johani perre. Koolis käis ta suure osa ajast Pärnus, kuigi keskkooli lõpetas Viljandis. Edasised õpingud viisid ta Moskva Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafiainstituuti (VGIK), mille lõpetas operaatorina. 1970ndatel tegi ta autorisaateid Eesti Televisioonis ning dokfilme Eesti Telefilmis. Aastatel 1978-1991 töötas Soosaar režissööri ja operaatorina Tallinnfilmis. 1992. aastal lõi ta aga ühemehestuudio Weiko Saawa Film, mille kaudu valmisid edaspidi kõik tema filmiprojektid. Soosaare filmid ei keskendu üksnes sündmustele või jutustusele, vaid eelkõige inimese kohalolule, häälele ja vaikusele. Tema südameasjaks on olnud väikesaarte elu edasiviimine ja kultuuri säilitamine. Alates 2007. aastast elab ta Manija saarel. See on paik, mis on olnud Soosaare jaoks mitte ainult elukeskkond, vaid ka eetiline ja vaimne vaatepunkt. Saare elu ja inimesi on ta kujutanud lavastuslike elementidega dokumentaalfilmis “Mängutoos Manilaiul” (1984).
Soosaare nimega seostuvad sageli Kihnu-teemalised filmid, eeskätt “Kihnu naine” (1973) ja “Kihnu mees” (1986), mis ei ole pelgalt etnograafilised portreed, vaid sügavalt isiklikud ja ajas muutunud kohtumised kogukonnaga. Neis filmides ei idealiseeri Soosaar traditsiooni ega sea inimest folkloristlikku raami, vaid jälgib, kuidas identiteet, töö ja üksildus põimuvad kohalike elanike argipäevaks. Kihnu ei ole tema filmides sümbol, vaid konkreetne elatud ruum, kus muutused on aeglased, ent vältimatud.
Ta on loonud ka lühikesi portreefilme saareinimestest, nende seas Kihnust pärit meremehest ja harrastusmaalijast Jaan Oadist (“Jaan Oad”, 1982), kelle elutee oli viinud Kanadasse ning 1931. aastal Miss Saaremaa tiitliga pärjatud ning kireva elusaatusega Ljubov Hermannist (“Miss Saaremaa”, 1989), kes filmi valmimise ajal tähistas oma 80. juubelit.
Samas ei piirdu Soosaare looming intiimsete vaatluste või kultuurilise mälu talletamisega. Tema filmograafias on koht ka eetiliselt keerulistel teemadel. Dokumentaalfilm “Elu ilma…” (1987) käsitleb koolinooruki enesetappu ning sellele järgnenud uurimist, mille keskmes on poisi ema. Filmis püütakse jõuda traagilise juhtumi psühholoogiliste ja sotsiaalsete põhjusteni – mis viis nooruki endalt elu võtmiseni? Film peegeldab karmilt tolleaegseid ühiskonnanorme nõukogude süsteemi väikeses kogukonnas. Tänases päevas mõjub eriti võõristavalt ema üle peetav kohtuprotsess. Sarnasesse eetilisse pingevälja kuulub ka Soosaare ainus mängufilm “Jõulud Vigalas” (1980), mis suhestub ajaloomälu, süü ja vaikimisega ning näitab, kuidas dokumentalisti pilk kandub üle ka fiktsiooni.
Lisaks Soosaare filmograafiale leiab kogust ka Leedu filmitegijate Audrius Stonyse ja Kristīstine Briede dokumentaalfilmi “Ajasillad” (2018), mis eritleb Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda ja sealhulgas ka Mark Soosaare loomingut.
Mark Soosaar on olnud aastakümneid Eesti kultuurielu eestvedaja ja vahendaja nii kodu- kui ka välismaal. 1987. aastal asutas ta koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali, mida on juhtinud tänaseni ning mis on kujundanud Pärnust rahvusvahelise visuaalse antropoloogia keskuse. Tema eestvedamisel rajati 1990. aastatel Pärnu Uue Kunsti Muuseum ning algatati mitmeid rahvusvahelisi uurimis- ja näituseprojekte, mis käsitlesid tsensuuri, linnaruumi ja kultuurimälu postsovetlikus kontekstis. Soosaar on õpetanud filmitegemist nii USA ülikoolides kui Mongoolias ning töötanud UNESCO konsultandina, edendades antropoloogilise filmi praktikaid eri kultuurides.
Tema loomingut ja elutööd on tunnustatud rahvusvaheliselt: autoriretrospektiivid on toimunud Pariisis, Berkeleys ja New Yorgis, mitmed tema teosed kuuluvad New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi kollektsiooni ning teda on pärjatud nii Eesti kui ka Prantsuse riiklike autasudega. Olulisel kohal Soosaare tegevuses on olnud Kihnu ja Manija kultuuri uurimine ja hoidmine – lisaks filmidele on ta algatanud muuseumiprojekte, koostanud raamatuid ja näituseid ning tegutsenud kohaliku kogukonna heaks nii kultuurikorraldaja, omavalitsusjuhi kui ka kihnukeelsete raadiouudiste toimetajana.
Mark Soosaare loomingut iseloomustab püsiv tähelepanu sellel, mis sünnib inimese ja kaamera kohtumisel. Tema filmid ei paku valmis tõlgendusi, vaid loovad ruumi kuulamiseks ja vaatamiseks, kus vaataja kohalolu ja vastutus on lahutamatu osa kujutatavast. Arkaadri kureeritud kogu kutsub vaatlema Soosaare filme mitte ainult ajaloolise dokumendina, vaid ka jätkuvalt kõnelevate teostena, mis esitavad küsimusi kogukonna, vastutuse ja mäletamise kohta.
Mark Soosaare täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
