Mark Soosaar tähistab 2026. aasta jaanuaris 80. juubelit. Arkaader pühitseb tuntud mitmekülgse dokumentalisti, kunstimuuseumi ja filmifestivali eestvedaja ning õppejõu tähtpäeva temaatilise koguga, mis käsitleb tema loomingut 1980. ja 1990. aastatel, mil Soosaare autorikäekiri oli juba välja kujunenud ning tema roll Eesti dokumentalistikas keskseks muutunud.
Soosaar sündis Viljandis maalikunstnikust ema Lydia ja hobuste tõuaretajast isa Johani perre. Koolis käis ta suure osa ajast Pärnus, kuigi keskkooli lõpetas Viljandis. Edasised õpingud viisid ta Moskva Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafiainstituuti (VGIK), mille lõpetas operaatorina. 1970ndatel tegi ta autorisaateid Eesti Televisioonis ning dokfilme Eesti Telefilmis. Aastatel 1978-1991 töötas Soosaar režissööri ja operaatorina Tallinnfilmis. 1992. aastal lõi ta aga ühemehestuudio Weiko Saawa Film, mille kaudu valmisid edaspidi kõik tema filmiprojektid. Soosaare filmid ei keskendu üksnes sündmustele või jutustusele, vaid eelkõige inimese kohalolule, häälele ja vaikusele. Tema südameasjaks on olnud väikesaarte elu edasiviimine ja kultuuri säilitamine. Alates 2007. aastast elab ta Manija saarel. See on paik, mis on olnud Soosaare jaoks mitte ainult elukeskkond, vaid ka eetiline ja vaimne vaatepunkt. Saare elu ja inimesi on ta kujutanud lavastuslike elementidega dokumentaalfilmis “Mängutoos Manilaiul” (1984).
Soosaare nimega seostuvad sageli Kihnu-teemalised filmid, eeskätt “Kihnu naine” (1973) ja “Kihnu mees” (1986), mis ei ole pelgalt etnograafilised portreed, vaid sügavalt isiklikud ja ajas muutunud kohtumised kogukonnaga. Neis filmides ei idealiseeri Soosaar traditsiooni ega sea inimest folkloristlikku raami, vaid jälgib, kuidas identiteet, töö ja üksildus põimuvad kohalike elanike argipäevaks. Kihnu ei ole tema filmides sümbol, vaid konkreetne elatud ruum, kus muutused on aeglased, ent vältimatud.
Ta on loonud ka lühikesi portreefilme saareinimestest, nende seas Kihnust pärit meremehest ja harrastusmaalijast Jaan Oadist (“Jaan Oad”, 1982), kelle elutee oli viinud Kanadasse ning 1931. aastal Miss Saaremaa tiitliga pärjatud ning kireva elusaatusega Ljubov Hermannist (“Miss Saaremaa”, 1989), kes filmi valmimise ajal tähistas oma 80. juubelit.
Samas ei piirdu Soosaare looming intiimsete vaatluste või kultuurilise mälu talletamisega. Tema filmograafias on koht ka eetiliselt keerulistel teemadel. Dokumentaalfilm “Elu ilma…” (1987) käsitleb koolinooruki enesetappu ning sellele järgnenud uurimist, mille keskmes on poisi ema. Filmis püütakse jõuda traagilise juhtumi psühholoogiliste ja sotsiaalsete põhjusteni – mis viis nooruki endalt elu võtmiseni? Film peegeldab karmilt tolleaegseid ühiskonnanorme nõukogude süsteemi väikeses kogukonnas. Tänases päevas mõjub eriti võõristavalt ema üle peetav kohtuprotsess. Sarnasesse eetilisse pingevälja kuulub ka Soosaare ainus mängufilm “Jõulud Vigalas” (1980), mis suhestub ajaloomälu, süü ja vaikimisega ning näitab, kuidas dokumentalisti pilk kandub üle ka fiktsiooni.
Lisaks Soosaare filmograafiale leiab kogust ka Leedu filmitegijate Audrius Stonyse ja Kristīstine Briede dokumentaalfilmi “Ajasillad” (2018), mis eritleb Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda ja sealhulgas ka Mark Soosaare loomingut.
Mark Soosaar on olnud aastakümneid Eesti kultuurielu eestvedaja ja vahendaja nii kodu- kui ka välismaal. 1987. aastal asutas ta koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali, mida on juhtinud tänaseni ning mis on kujundanud Pärnust rahvusvahelise visuaalse antropoloogia keskuse. Tema eestvedamisel rajati 1990. aastatel Pärnu Uue Kunsti Muuseum ning algatati mitmeid rahvusvahelisi uurimis- ja näituseprojekte, mis käsitlesid tsensuuri, linnaruumi ja kultuurimälu postsovetlikus kontekstis. Soosaar on õpetanud filmitegemist nii USA ülikoolides kui Mongoolias ning töötanud UNESCO konsultandina, edendades antropoloogilise filmi praktikaid eri kultuurides.
Tema loomingut ja elutööd on tunnustatud rahvusvaheliselt: autoriretrospektiivid on toimunud Pariisis, Berkeleys ja New Yorgis, mitmed tema teosed kuuluvad New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi kollektsiooni ning teda on pärjatud nii Eesti kui ka Prantsuse riiklike autasudega. Olulisel kohal Soosaare tegevuses on olnud Kihnu ja Manija kultuuri uurimine ja hoidmine – lisaks filmidele on ta algatanud muuseumiprojekte, koostanud raamatuid ja näituseid ning tegutsenud kohaliku kogukonna heaks nii kultuurikorraldaja, omavalitsusjuhi kui ka kihnukeelsete raadiouudiste toimetajana.
Mark Soosaare loomingut iseloomustab püsiv tähelepanu sellel, mis sünnib inimese ja kaamera kohtumisel. Tema filmid ei paku valmis tõlgendusi, vaid loovad ruumi kuulamiseks ja vaatamiseks, kus vaataja kohalolu ja vastutus on lahutamatu osa kujutatavast. Arkaadri kureeritud kogu kutsub vaatlema Soosaare filme mitte ainult ajaloolise dokumendina, vaid ka jätkuvalt kõnelevate teostena, mis esitavad küsimusi kogukonna, vastutuse ja mäletamise kohta.
Mark Soosaare täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
1905. aasta jõulud Vigalas on kõike muud kui rahupühad. Mõis on talurahva mässus rüüstatud, õhus on tulekahju vingu ja vältimatu karistuse eelaimust. Talurentnik Bernhard Laipmanni naine palub teda ära sõita, sest rahva seas autoriteetne mees on võimudele nagunii pinnuks silmas. Laipmann kõhkleb. Teda innustavad vabaduse ja võrdsuse aated, kuid ta võõristab revolutsiooni vägivaldsust. Mõisa rüüstamisel ta ei osalenud, seega pole tal ju süüd. Ometi ta vangistatakse valekaebuse alusel. Ta on valmis halvimaks. Siiski tuleb tal veel kord valida ja selle otsustava valiku hetkel ta enam ei kõhkle.
Mark Soosaar käis Torontos 1981. aastal filmile jäädvustamas Kihnust pärit meremeest ja harrastusmaalijat Jaan Oadi (1899 – 1984). Oad alustas oma maalimist alles peale Eestist põgenemist. Ta maalib mälestusi Kihnu saarest. Kihnu ajalugu on vaja üles tähendada, ütleb Oad. Naivistlikel piltidel ärkab ellu Kihnu argipäev: kala- ja hülgepüük, laevaehitus ja kivivedu, sepatöö ja salapiirituse vedu. Jutuajamine Oadi Kanada kodus vaheldub kaadritega talvisest Kihnust, kus Oadi eakaaslane, meremees ja hülgekütt Juhan Vesik meenutab nooruspõlve ja kunagist eluolu.
Mark Soosaar pani elupildid filmikiirendusega liikuma. Kiirluubis inimeste sebimine vaheldub samuti kiirluubis, ent tunduvalt rahulikumate ja hästi jälgitavate loodusvõtetega. Sellise vastandamisega saab inimest ja igikestvat loodust lahutav kuristik selgelt tajutavaks. Loodus muutub ülevaks, inimene sipelgaks. Inimene sipelgaks, ent tema looming monumentaalseks. Aeg seisab ja jääb. Aeg kiirustab meist mööda, meie kiirustame ajast läbi.
Dokumentaalfilm vabariigi ühe väikseima asustatud saare - Manilaiu - elust ja inimestest. Filmis on kasutatud lavastuslikke elemente.
Mark Soosaare ja arhitekt Malle Meelaku telefonikõneluse taustal kulgevad olupildid Tallinna uuest linnajaost Lasnamäest. Paneelelamurajooni peaarhitekt Malle Meelak räägib Soosaarele avameelselt linnajao ehitamisega seotud raskustest ja probleemidest, suurlinna magala voorustest ja puudustest. Meelak usub, et viieteist aasta pärast võib Lasnamäe juba inimsõbralik olla.
Soomaal Tipu külas elav vana paadimeister Jaan Rahumaa teeb haavapuust ühepuulootsikut, asendamatut sõiduvahendit kevadise suurvee ajal. Jäädvustatud on ühepuulootsiku valmimise lugu, mis saab alguse haavapuu langetamisest metsas ja järgnevad muud tööd: tahumine, paadi parraste kuumutamine lõkke ja kuuma vee abil, parraste lahti painutamine ja paadile kuju andmine. Suurvee aegu läheb Jaan külla Karuskose talu perenaisele Lilli Liinsonile, kes soovib, et paadimeister talle ühepuulootsiku ehitaks.
Kaksteist aastat pärast filmi “Kihnu naine” (1973), teeb Mark Soosaar filmi, mille keskmes on meessoost saare elanikud. Kihnlaste käest on võetud õigus oma elu korraldamisele, tähtsad otsused tehakse mandril, kidub kohalik kultuur ja süvenevad sotsiaalsed probleemid. Mehed võtavad viina, joovad ennast surnuks ja saavad merel hukka. Kaamera fikseerib armutult olukordi, kuhu kontvõõrast kaameraga naljalt tunnistajaks ei kutsuta. Kaadrisse on püütud ehedad inimesed, lood, mida Soosaar jutustab, on värvikad ja sageli kurvad. Autor küsib, kas kihnu kultuuril on lootust ellu jääda?
Eestlased olevat enesetappude poolest maailmas esikohal. Kuigi statistika pole lõpuni avalikustatud, püüab autor ühe koolipoisi enesetapuloo jälgedes jõuda traagiliste juhtumite sotsiaalsete põhjusteni. Elades sisse keskkonda, mis osutus alaealisele eluks kõlbmatuks, mõistame paremini lagunenud perekonna olmeprobleeme, lootusetust paremasse homsesse, mis kokkuvõttes viibki inimese enesetapuni.
Portreefilm Ljubov Hermannist, Miss Saaremaast 1931, kes tähistas 1988. aastal oma kaheksakümmendat juubelit. Tema meenutused pika elu keerdkäikudest põimuvad eesti rahva saatusega ja arhiivkaadritega Eestimaa pöördelistest ajaloosündmustest, täiendades teineteist. Ljuba meenutab ja kroonikakaadrid näitavad: Nõukogude baasid Eestis 1939, okupatsioon 1940, massimõrv Kuressaare linnas enne sakslaste tulekut 1941, sõjaaegne Kirovi vangla, sõjajärgne Livadia palee Krimmis. Vitaalsus, optimism ja kergelt irooniline suhtumine ümbritsevasse, aga ka iseendasse on aidanud Ljubal elus püsida.
Konstantin Pätsi elu oli eesti rahva ja tema tuleviku teenistuses. Olles Päästekomitee esimees, Ajutise Valitsuse pea- ja sõjaminister, riigivanem, riigihoidja ja lõpuks president, suutis ta lepitada erimeelsusi ja tasandada kirgi ühtse Eesti nimel. Filmis on kasutatud ohtralt arhiivimaterjali ja ajaloolisi dokumente, mis annavad ettekujutuse esimese iseseisvusaja paljudest sündmustest ja ka argielust.
Konstantin Pätsi vangla- ja haigla-aastatest kõnelevas filmis kasutatakse arhiivikaadreid aastast 1939, mälestusi presidendist ja Eesti okupeerimisele järgnenud sündmustest. Räägitakse ka presidendi perekonna saatusest. Kaadrites ka Konstantin Pätsi hauakoha tuvastamine Buraševos ja tema põrmu ümbermatmine 21. oktoobril 1990 Tallinna Metsakalmistul. Järg filmile "Riigivanem I".
