Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. 2023. aasta 26. märtsil oleks ta tähistanud oma 100. sünnipäeva. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming.
Laiuse filmipärand ei ole suur mitte mahult, vaid kaalult. Tänases vaates moodustab Laiuse mängufilmipärand ühtse terviku, kus eri filmides tulevad ikka ja jälle esile sarnased teemad: tugeva naise lugu, mehe ja naise suhted, naiseks ja emaks olemise väljakutsed. Kuna just naiseks olemise temaatika on tema filmides kesksel kohal, on Laiuse filmide mõte praegu ehk ühiskondlikult paremini mõistetav kui varem. Operaator Ago Ruusi sõnutsi tegi Leida Laius seda, mida keegi eesti filmitegijaist polnud varem teinud, lahates psühholoogiliselt inimhinge ja inimsuhteid. Tegi seda nii hästi, et filmilukku on jäänud õige mitme näitleja parimad osatäitmised. Tundlik režissöör pani suurepäraselt mängima nii kogenud näitlejad, algajad kui ka harrastajad. „Mäeküla piimamees“ oli film, mis tegi Jüri Järvetile tee lahti üleliidulisele ekraanile. „Ukuaru“ Aksel on Lembit Ulfsaki parimaid rolle. Lembit Peterson ja Kaie Mihkelson said „Kõrboja peremehe“ osatäitjatena paljudele Tammsaare tegelaste elavaks kehastuseks. „Naerata ometi“ tõi rohkelt auhindu muude seas ka filmi peaosatäitjale Monika Järvele ning „Varastatud kohtumine“ oli Maria Klenskaja filmikarjääri võimsamaid saavutusi. Lisaks kõigele muule on Leida Laiuse filmid andnud eestlastele ka ühe armastatuima muusikapala – Arvo Pärdi „Ukuaru valsi“. Parimate seast on ka filmide operaatorid (M. Dorovatovski, A. Mockus, J. Garšnek, A. Ruus, A. Iho, J. Sillart) ning heliloojad (A. Pärt, V. Tormis, L. Sumera).
Käesolev kollektsioon pakub võimalust tutvuda kogu Leida Laiuse filmipärandiga. Lisaks kuuele täispikale mängufilmile leidub siin ka lühidokumentaal “Kodulinna head vaimud”, portreefilm “Jäljed lumel” ning kaks dokumentaalfilmi, „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“, mis kuuluvad eesti dokumentalistika kuldvaramusse ja millel on oluline sisuline seos Laiuse viimaste mängufilmidega „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine”. Põnevaks vaatamiseks on samuti Laiuse Moskva kinoinstituudi (VGIK) tudengipõlves loodud lühifilmid “Õhtust hommikuni” ja “Mäed kui valged elevandid”.
Laiuse filmograafia peegeldab hästi autori ja seeläbi ka eesti filmi muutumist ajas. Kõrvutades Laiuse esimest ja viimast täispikka mängufilmi („Mäeküla piimamees“ ja „Varastatud kohtumine”), võib näha, kui pika tee autor on käinud, jäädes samal ajal truuks enda jaoks olulistele teemadele.
