13. oktoobril möödub sada aastat Eesti animafilmi suurmeistri Heino Parsi (1925–2014) sünnist – loojast, kelle nimi on lahutamatult seotud Eesti nukufilmi kujunemise ja küpsemisega. Pars oli nukufilmirežissöör ja -operaator, kes rajas koos Elbert Tuganoviga Tallinna Kinostuudios 1950-1960ndatel aastatel uue ja omanäolise filmikunsti haru, Eesti nukufilmi traditsiooni, mida iseloomustavad poeetiline kujundikeel, detailitäpsus ja soe huumor.
Parsi tee animatsiooni juurde sai alguse tutvumisest Elbert Tuganoviga, kelle kutsel liitus ta Eesti esimese nukufilmi „Peetrikese unenägu“ (1957) võttegrupiga. Mõni aasta hiljem, 1961. aastal, pakkus Tuganov Parsile võimalust ka ise režissöörina kätt proovida. Tema lavastajadebüüt „Väike motoroller“ (1962) tähistas uut peatükki Eesti animatsiooniloos ja pani aluse Parsi iseseisvale kunstilisele käekirjale. See jutustab väikesest motorollerist, kes on mänguasju vedava auto koormast maha kukkunud ning satub teel lasteaeda mitmesugustesse seiklustesse.
Parsi loomingus põimuvad loodustunnetus, teadushuvi ja filosoofiline sügavus. Ta oli üks esimesi filmitegijaid, kes nägi animatsioonis võimalust mitte üksnes fantaasia väljendamiseks, vaid ka teaduse ja looduse populariseerimiseks. Tema filmides kohtuvad nukuanimatsioon ja dokumentaalne vaade loodusele, luues omanäolise poeetilis-teadusliku filmikeele. Põhilise osa Parsi töödest moodustavad lastefilmid, kuid neis peituv tarkus ja ilu kõnetavad ka täiskasvanuid. Lastefilmides nägi ta võimalust äratada noores vaatajas uudishimu maailma vastu ning õpetada nägema looduse varjatud seaduspärasusi.
Olulisemate tööde hulka kuuluvad Operaator Kõpsu seiklused (1964-1968) seeneriigis, marjametsas, üksikul saarel ja kiviriigis. Jaan Ruus on väitnud, et uudishimulik ja humoorikas Operaator Kõps oli Parsi alter ego. Samalaadsed filmid on veel „Putukate suvemängud“ (1971), kus putukate sportlikke saavutusi kommenteerib Ervin Abeli häälega spordikommentaator Siki-Triki, ja „Meemeistrite linn“ (1983), mis peegeldab ka Parsi enda mesinikuhuvi. Need filmid ühendavad lapsemeelset uudishimu ja täpset loodusetunnetust, kutsudes vaatajat nägema maailma teadlase ja poeedi pilguga. Eriti „Putukate suvemängudes“ väljendub Parsi oskus luua miniatuurne universum, kus loodus ise muutub näitlejaks ja filosoofiks. Lastefilmide varamusse kuuluvad veel Aino Perviku samanimelise lasteraamatu järgil loodud „Kunksmoor“ (1977) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1978). Täiskasvanutele lavastas Pars eksperimentaalse kallakuga mõistulugusid nagu „Nael I“ (1972), kus neljaks novelletiks jagatuna näidatakse humoorikalt inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid.
Visuaalselt on Parsi filmidele omane looduse peen detailitunnetus ja valguse tundlik kasutus, mis aitab tal siduda reaalse keskkonna ja animatsiooni ühtseks tervikuks. Tema töödes torkab silma tähelepanelik kompositsioonitaju ja oskus muuta argised objektid elavaks ja tähenduslikuks. Tema panus ulatub kaugele – paljud hilisemad Eesti animaatorid on nimetanud teda inspiratsiooniallikaks, kelle loomingus kohtuvad rahvuslik omapära, teadushuvi ja universaalne inimlikkus.
Heino Pars jäi kogu elu jooksul truuks usule, et animatsioon ei pea olema pelgalt meelelahutus, vaid võib olla vahend maailma mõistmiseks ja kujutlusvõime avardamiseks. Tema teosed õpetavad märkama, et ka väikseim putukas või tuuleiil kannab endas tervet universumit.
Koostaja: Kati Vuks
