Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on Eesti ja maailma üks tuntumaid heliloojaid, kelle looming ulatub varastest neoklassikalistest ja avangardsetest katsetustest tema kuulsaks saanud minimalistliku tintinnabuli-stiilini. Käesoleval, 2025. aastal tähistab Pärt oma 90. juubelit ning selle tähtsa sündmuse puhul oleme kokku pannud kollektsiooni tema ainulaadse helikeelega rikastatud kodumaistest filmidest.
Kuigi Pärti seostatakse eelkõige vaimuliku ja kontsertmuusikaga, on tema karjääri algus seotud just filmiga. 1960.–70. aastatel kirjutas ta originaalmuusikat mitmetele Eesti mängu-, dokumentaal- ja animafilmidele. Lisaks on Pärdi kontsertmuusikat kasutatud rohkem kui 100 filmis üle maailma.
Tema filmimuusika, näiteks Leida Laiuse 1973. aastal valminud mängufilmis „Ukuaru“ kõlav “Ukuaru valss”, mis on üks tuntumaid ja armastatumaid viise Eesti filmiloos, eksperimentaalses mängufilmis „Värvilised unenäod“ (1974, rež. Virve Aruoja, Jaan Tooming) ning dokumentaalfilmides “Enderby valge maa” (1969, rež. Andres Sööt, Mati Kask) ja “Jääriik” (1970, rež. Sööt, Kask), demonstreerib helilooja oma tundlikku võimet ühendada kaasaegne helikeel poeetilise pildiga.
Pärdi looming elab ka paljudes animafilmides. Tema muusika kõlab näiteks operaator Kõpsu (“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964; “Operaator Kõps üksikul saarel”, 1966 ja “Operaator Kõps kiviriigis”, 1968, rež. Heino Pars) ja Aatomiku (“Aatomik”, 1970; “Aatomik ja jõmmid”, 1970, rež. Elbert Tuganov) seikluste saateks, samuti teistes armastatud animafilmides nagu Heino Parsi “Väike motoroller” (1962) ja “Putukate suvemängud” (1971).
Just filmimuusikas katsetas Pärt erinevaid stiile neoklassikast kollaažilise modernismini, mis hiljem viisid tema isikupärase tintinnabuli-tehnika (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”) väljakujunemiseni 1970ndate aastate keskel. See unikaalne tehnika sulandab kokku kaks ühehäälset liini – meloodia- ja kolmkõlahääle – ning loob neist tervikliku kooskõla. Tintinnabuli-stiilis teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud ning piirdub vaid kõige olulisemaga.
Filmitegija Dorian Supin on aastate jooksul Arvo Pärdi elu ja loomingulist tööd pingsalt jälginud ning filmivormi seadnud. Kogust leiab tema dokumentaalfilmid ”Orient Occident” (2001), “Sinu nimi” (2001) ja “Cecilia” (2001), mis kõik kujutavad Pärdi loomingulist tööd muusikute, dirigentide ja lauljatega. Rohkem ka isiklikule elule, mis on tugevalt põimunud tema helilooja natuuriga, heidavad pilgu filmid “Arvo Pärt. 24 prelüüdi fuugale” (2002) ja “Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan” (2015).
Filmimuusika kaudu sai Pärt Eestis varakult laiemalt tuntuks ning tema panus kujundas olulisel määral kodumaise filmikunsti helilist ilmet 1960–70ndatel aastatel. Filmid pakkusid Pärdile ruumi oma muusikalise stiili otsinguteks ja võimaluse ühendada see poeetilise filmikeelega. Kuigi hilisem rahvusvaheline kuulsus on seotud peamiselt kontsertmuusikaga, jääb tema filmimuusika Eesti kultuuriloos olulisele kohale. Pärdi looming on avaldanud sügavat mõju suurele osale 20. sajandi teise poole muusikast.
Arvo Pärdi loominguga Eesti filmide loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Rohkem infot tema elu ja loomingu kohta leiab Arvo Pärdi kodulehelt
Koostaja: Kati Vuks
Hiiri pole näha ja kassid jäävad magama. Salamahti tulevad hiired, seovad laisad kassid sabapidi hiirelõksu külge ja teevad nõnda lustaka sõidu.
Kaasaegne muinasjutt Teadlasest, kes arendab välja tuumaenergia - tillukese aatomipoisi Aatomiku näol. Väike Aatomik õpib oma vägevat jõudu inimeste heaks kasutama. Alul juhtub head tehes ka äpardusi ja Teadlasel tuleb taastada kontroll ülemeeliku aatomipoisi üle.
Portreefilm helilooja Arvo Pärdist sisaldab hetki tema elust ja loomingust, mis filmiprelüüdidena moodustavad koos heliseva maestro-nimelise fuuga. Huvitava kompositsiooniga filmimosaiigis näeb heliloojat tema teoste proovides, interpreetidega suhtlemas, esiettekannetel, seminaridel ja kohtumistel ning kuuleb tema mõtteid muusikast, mälestusi, paeluvaid lugusid lapsepõlvest ja teoste katkendeid. Paatosevaba film avab nüüdisaja ühe hingeliselt intensiivsema helilooja siseilma ja muusikalist mõtlemist, kutsudes vaatajat tunnetama seda maailma, milles elab ja loob Arvo Pärt.
See on lõbus lugu korstnapühkijast, kes jäi tööta, sest linna vanad majad asendusid uute kõrghoonetega. Korstnapühkijal tuli leida uus amet. Ta hakkas tänavaid pühkima, kuid peagi kutsuti ta katustele televiisoriantenne paigaldama. Nii sai mees taas turnida kõrgetel katustel, just seal, kus tema ja ta kass end hästi tundsid.
Arvo Pärdi kooriteos „...which was the son of...“ telliti spetsiaalselt Euroopa kultuuripealinnade kontserditurneeks 2000. aastal. Dorian Supini film jäädvustab kirkaid hetki teose proovidest Islandil Euroopa kultuuripealinnade noortekoori Voices of Europe ja heliloojaga ning teose esiettekandest Reykjavikis 26. augustil 2000. Noortekoori koosseisu kuulus 90 lauljat vanuses 16 – 23 kaheksast riigist, dirigeeris Thorgerdur Ingólfsdóttir.
Nukufilm väikese kurepoja rohketest seiklustest lennul lõunamaale. Lendamise kergendamiseks endale mootori laenanud kurepoeg satub teel liivatormi, avastab vaarao hauakambri rüüstaja, saab sõbraks kohaliku neegripoisiga ning üheskoos õnnestub neil paljastada ahne varas ja iidsed aarded hauakambrisse tagasi viia.
Kuidas sünnib helilooming? Dorian Supini heidab valgust muusikasõpradele suhteliselt varjatuks jäänud poolele loomeprotsessis, näidates harukordseid kaadreid helilooja Arvo Pärdist tema teose esituse viimistlemisel koos dirigent Myung-Whun Chungi ja Santa Cecilia Rahvusakadeemia muusikutega. Peenetundeline sissevaade muusikute tööprotsessi ja heliloome detailidesse, helilooja ja interpreedi omavahelisse suhtlemisse, mis samas aitab tabatud ilmete, kehakeele ja emotsioonide kaudu avada ka asjaosaliste isiksusjooni. Arvo Pärdi uudisteose „Cecilia, vergine romana“ esiettekanne Roomas 19. novembril 2000.
Jõmmid varastavad Aatomiku, et teda kasutada sõja vallapäästmiseks. Aatomipoisile ja Teadlasele tuleb appi robotkoer. Jõmmide kurjad kavatsused nurjatakse ja nad hukkuvad iseenda tigeduse läbi.
Väikese Kati mängukaaslasteks maal vanaema juures on nii külapoisid kui kogu loodus - loomad ja lilled, tuul ja kivid. Kati loitsib välja päikese ja hõljub lilleväljade ja kogu ilmamaa kohal. Tegelikkuse ja võlumaailma vahel ei ole siin piire. Kas sama mäng on ka linnakodus võimalik?
"Värvilised unenäod"restaureerimine sai teoks Euroopa filmiarhiivide ühenduse ACE (Association des Cinémathèques Européennes) programmi “A Season of Classic Films” toel, mis kuulub Euroopa Komisjoni Loov Euroopa MEDIA programmi.
Töölisneiu Minna valib rikka kosilase asemel pillimees Aksli, kelle ainus vara on lõõts ja armastus Minna vastu. Kehvad olud ja raske töö ei tumesta noore naise elurõõmu ega murra tema meelekindlust. Talle on tähtis rajada oma kodu, kus jookseksid lapsed ja mängiks lõõts. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid, kuid ühte ta ei suuda - hoida suure maailma hullust ohutus kauguses.
Operaator Kõps saabub seenespetsialistist professori juurde, kes viib operaatori seeneriiki ekskursioonile ja peab talle loengu. Seeneriiki jõudnud, näitab Kõps oma filmikaamera abil suures plaanis ja ebatavalise nurga alt selle mitmekesiseid asukaid – kännuseeni, pilvikuid, puravikke, šampinjone. Kiirenduse abil näidatakse seente tormilist kasvamist. Eraldi jagatakse teavet mürgistest seentest ja õpetussõnu nende äratundmiseks. Lahkudes saab operaator Kõps kingituseks korvitäie häid söögiseeni, et neist maitsev roog valmistada.
Autost, mille koormaks on mänguasjad, kukub maha väike motoroller. Pärast mitmeid seiklusi leiab tubli motoroller tee lasteaeda, kus ta mudilastele palju rõõmu valmistab.
Operaator Kõps satub Kiviriiki, kaaslaseks veidi üleannetu harakas. Kivikuningas ei luba neil oma riigist enne lahkuda, kui Kõps on ühe kivi valmis teinud. See on väga raske ülesanne, kuid appi tuleb tuleleek Ulli. Ulli tutvustab alguses maa-aluseid varakambreid, mis on täis imelisi kristalle ning räägib nende kohta palju huvitavat. Koos rännatakse ühest kaunist saalist teise, mängitakse kiviviskemängu. Kuna Kõps ja harakas soovivad siiski maa peale tagasi minna, otsustab Ulli ise ühe kivi valmis teha. Heino Parsi operaator Kõpsu sarja neljas film.
Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake. Filmis on kasutatud palju niinimetatud koduvideoid. Arvo Pärt on heasüdamlik ja töökas, heatujuline ja hooliv inimene, helilooja, abikaasa, isa, vanaisa. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ kirjutas Arvo Pärt ühte oma vihikutest. Millest ta räägib? Kas see tähendab, et sellel „kõigel“ pole tema jaoks enam mingit väärtust? Kas see tähendab, et leidub midagi hoopis muud, mingi aare, mille eest võib selle „kõige“ ära anda? Mis aare see niisugune on? Sellest film räägibki.
Leida Laiuse lühimängufilmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Eesti väikelinnas ajal, mil vene sõjaväelastele abi osutamist karistati surmanuhtlusega. Noor pereema leiab laudas heinte seest saksa vangilaagrist põgenenud punaarmeelase. Hirmunud naine näitab üles tõelist mehisust, käitumaks ekstreemses olukorras inimlikult.
Kõpsu ja Metsatarga helikopter puruneb äikesetormis, kuid õnneks kukuvad hädalised üksikule saarele. Kõps õpib, missuguseid metsaande ellujäämiseks kasutada – osad kõlbavad söögitegemiseks, teistest saab materjali riieteks ja tekkideks. Haiguse puhul aitavad ravimtaimed. Kõps sõbruneb vesiämblikuga, kes näitab talle veealust maailma. Kui jälle puhkeb äike, aitavad Kõps ja Metsatark hätta sattunud sipelgaid, kes seda heategu ei unusta. Heino Parsi operaator Kõpsu sarja kolmas film.
Antarktika joonistub filmis välja kui esteetiline fenomen — igavese vaikuse ja tardumuse maa ja selle mandriosa lühike suvi, mil suletud manner paljastab oma kaunimad aarded. Pikad kaadrid muinasjutulistest jäädüünidest, imepeened valguspeegeldused ning lustlikult kihav looduskeskkond loovad nauditava loodusfilmi, mis vaba liigsest populaarteaduslikust ballastist. Film on üles võetud XIII Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni ajal 1968. aasta novembrist kuni 1969. aasta mais.
Kui Mäeküla vana mõisnik parun von Kremer heidab silma Tõnu Prillupi nägusale noorikule Marile, ei taha Prillup sellest esiotsa midagi kuulda. Ent parun pakub välja ahvatleva tehingu. Kehvast Prillupist saab mõisa piimarentnik tingimusel, et noorik tuleb mõisa, kui härra kutsub. Prillupi õnnelootused aga ei täitu. Uue Mäeküla piimamehe äri ei õitse ja naise jagamine mõisnikuga on talle üha enam vastumeelt. Mari peaks tema meelest oma kaksikelu põlgama, kuid naine, kes on alistunud meeste tehingule, ei võta selle häbi oma hinge peale.
Putukatel algavad järjekordsed suvemängud, lausa omamoodi olümpia, kus osalevad kõikvõimalikud põrnikad, liblikad ja päevakoerad, kiilid ja sipelgad, rohutirtsud ja ämblikud. Võistluskavas on 100 cm jooks, ronimine ja maadlus. Putukate sportlikke jõukatsumisi vahendab Ervin Abeli häälega spordikommentaator Siki-Triki, kes muhedal moel parodeerib omaaegset telestaari Gunnar Hololeid.
Kosmoselaevakomandör Pirxile antakse ülesanne lennata Saturni rõngaste juurde ettekäändega katsetada kaht kosmosesondi, aga tegelikult tahetakse hoopis proovile panna „uut tüüpi meeskonda“, mille viiest liikmest on osa inimesed, teised aga robotid. Pirxi ülesandeks on välja selgitada, kes on kes ning kas robotid saavad oma ülesandega sama hästi hakkama kui inimesed. Meeskonda kuuluvad peale Pirxi veel esimene piloot John Calder, teine piloot Harry Brown, insener-tuumafüüsik Kurt Weber, elektroonik Jan Otis ja neuroloog-küberneetik Tom Nowak. Õige pea hakkab aset leidma kummalisi rikkeid ja intsidente, mis panevad Pirxi kahtlustama, et keegi üritab laeva saboteerida.
Antarktika-filmi tegemisel käisid režissöör Andres Sööt ja operaator Mati Kask Antarktise kõrgplatool, kõige külmemas punktis maakeral. Nad viibisid seal lõunapoolkera suvel detsembrist veebruarini 1968–1969. Neutraalsed, pealtnäha olustikulised kaadrid polaaruurijate elust ja hingematvad loodusvaated annavad edasi valge lumepõrgu mõõtmatut ükskõiksust. Inimese kasvavat ängi külmal ja elutul jäämandril aitab leevendada teine elusolend, olgu inimene või loom. Inimene tavapäratutes tingimustes, üksildus, inimliku läheduse vajadus ja mõistmine, taustaks igipõline loodus. Filmi muusikaline kujundus helilooja Arvo Pärdilt.
Arvo Pärdi teos "Orient & Occident" telliti Berliini pidunädalate puhuks ja selle maailma esiettekanne toimus 30. septembril 2000 Berliinis. Dorian Supini film jäädvustab hetki helitöö proovidelt Tallinnas Estonia kontserdisaalis koos helilooja Arvo Pärdiga enne esiettekannet Eestis 7. aprillil 2001. Teose esitab Tallinna kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel.
