Kanalid
Turg
Kogu kõige varasemad filmid on loodud ühe meie varase filmikunsti olulisema filmimehe ja operaatori, Konstantin Märska poolt. Koos vend Theodori ning teiste filmivendade Johannes ja Peeter Parikasega, asutas ta 1919. aastal osaühingu Estonia-Film. 1920ndate keskpaigas töötas Konstantin Märska Saksamaal UFA ja Paramount’i ringvaateoperaatorina, kuid naasis 1928. aastal siiski tagasi kodumaale, et kodumaist filmindust edendada. 1930ndatel jäid Märska osaks Eesti Kultuurfilmi arvukad kroonika- ja sündmusfilmid.
Turg oli kindlasti 1930ndate Tallinna rahvarikkamaid paiku ning oma inimtüüpide värvipaleti ning tegevuste poolest pakkus filmitegijatele suurt huvi. Märskal oli silma märgata inimest, märgata erinevaid inimtüüpe ja oskust neid ka kaameralindile talletada. (Lauri Kärk, Postimees, 16.01.2017) Käesolevas kogus on tema Tallinna turgu kujutavad tööd “Pühade turg Tallinnas” (1936), mis kujutab lihavõttepühade-aegset turumelu, “Pilte Tallinna kurgi- ja marjaturult” (1937) ning “Pilte Tallinna õunaturult” (1937). Filmis “Tallinn enne ja nüüd” avaneb vaatajale ülevaade pealinna arengutest ning näidatakse tolleaegseid (1939) kohavaateid, sealhulgas turuväljakut ja Vene turgu. Märska uuendusmeelsust peegeldab Eesti filmiajaloos tähelepanuväärne eksperiment – esimene ja ainus säilinud trikkfilm “Tallinna turg” (1926). Filmiajaloos tuntakse trikkfilmi kui lühikest eksperimentaalset tummfilmi, kus kasutatakse innovaatilisi eriefekte, nende seas näiteks aegluubis või kiirendatud liikumise kasutamist, mis loodi kaamera väntamiskiiruse muutmise kaudu. Samuti kasutati kaamerasiseseid võtteid nagu topeltsäritus. Trikkfilme näidati kinos pikale filmile eelnevate lisapaladena.
Hilisemast perioodist leiab kogumikust kroonikapalasid nii sõjajärgsest Tallinna Keskturu rajamisest (“Ühistööna ehitame uue turuplatsi”, 1947), kui ka selle hilisemast uuendamisest (“Tallinna Keskturg”, 1966). Nendes käsitletakse nii turu ehitamist kui ka kriitikat väheväärtuslike esemete müügi suhtes. Dokumentaalfilm “Varane köögivili” (1954) toob vaataja köögiviljade kasvatamise ja turule jõudmise teekonna juurde. Ühtlasi kuulub valikusse ka ringvaatepala aastast 1964, mis viib Leida Laiuse filmi “Mäeküla piimamees” võtetele Tallinna Raekoja platsil, mis muudeti filmi tarbeks tsaariaegseks linnaturuks.
Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv
Kogu on valminud Euroopa Liidu Erasmus+ programmi kaasrahastusel.
Konstantin Märska 130
Märska puutus filmiga kokku juba varakult, töötades noorukina kinomehaaniku abilisena ning avastades enda jaoks filmikunsti tehniliste saladuste võlu ja võimalused. Oma esimeste filmiülesvõteteni jõudis ta juba 15-aastaselt omaenda ehitatud kaameraga. Koos venna Theodor Märska ning vendade Johannes-Georg ja Peeter Parikasega lõi ta 1919. aastal ühe esimese Eesti filmiettevõtte Estonia-Film, mis tootis oma tegevuse lõpuni 1931. aastal peamiselt uudisfilme. 1925. aastal asus Märska mõneks aastaks elama Saksamaale, kus töötas UFA ja Paramount’i ringvaateoperaatorina. Kodumaale naasis ta 1928. aastal, et siinset filmindust oma kogemustepagasiga edendada ning rajas ettevõtte Konstantin Märska Filmproduktsioon.
Märska oli seotud mitme olulise varase Eesti filmiga, nende seas Eesti esimese täispika mängufilmiga „Mineviku varjud” (1924, rež. Valter Palm, A. Nugis), mille juures oli ta lavastusoperaatoriks, kuid mis ei ole paraku säilinud. Tema osalusel valmisid 1929. aastal filmid “Dollarid” (rež. Mihkel Lepper), “Vigased pruudid” (rež. John Loop, Konstantin Märska) ja „Jüri Rumm” (rež. John Loop), millest on tänaseks säilinud ainult viimane, ning esimene Eesti plaadihelimängufilm “Kuldämblik” (1930, rež. Boris Jaanikosk), mis ei ole kahjuks säilinud. Filmitehnika leiutamise ja arendamisega tegeles Märska kogu oma tööelu.
1930. aastatel, mil filmitööstus mängufilmide tootmisest tagasi tõmbus, keskendus Märska üha enam dokumentaal- ja kroonikafilmidele, mida toodeti Eesti Kultuurfilmis. Tema loomingut iseloomustavad tähelepanelik pilk Eesti eluolu ja maastike jäädvustamisel, liikuv ja leidlik kaameratöö ning huvi inimeste ja igapäevaelu lihtsuse ja lüürilisuse vastu. Aastatel 1938–1939 töötas ta taas Eestist eemal ning oli Soomes operaator (nt mängufilmid “Isoviha” ja “Simo Hurtta”). 1940. aastal naases Märska juba riigistatud ja uue nimega Kinokroonika Eesti Stuudiosse, kus ta jätkas filmitööga kuni surmani, aidates sõjajärgse Eesti filmielu taastada.
Kogust leiab valiku Konstantin Märska säilinud loomingust: mängufilmi „Jüri Rumm” (1929), Eesti ainsa trikkfilmi “Tallinna turg” (1926), lühidokumentaali „Pühad Petseris” (1936) ning valiku Märska operaatoritööga valminud ringvaateid nagu „Vaateid Osmussaarelt” (1937), „Eesti X üldlaulupidu Tallinnas” (1933) ja “Tallinn enne ja nüüd” (1939). Erilist tähelepanu pälvivad rahvarohked turud, mida võib näha lisaks “Tallnna turule” ka ringvaatepalades „Pilte Tallinna õunaturult” (1937) ja “Pilte Tallinna kurg- ja majaturult” (1937) ning “Pühade turg Tallinnas (1936). Need ja mitmed teised filmid annavad võimaluse tutvuda Eesti filmikunsti kujunemisajaga ning ühe selle olulisema pioneeri loomingulise pärandiga.
