Seda ei saa andestada!

23.-26.11.1959 toimus ENSV ülemkohtu istung Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944 omakaitsesse kuulunud Valter Kelti, Leonid Sinisalu ja Johannes Kriipsalu üle. Neid süüdistatakse nõukogude inimeste mõrvamises. Esitatakse salajasi dokumente hukatud inimeste nimekirjadega Saksa Sicherheitsdiensti (SS) arhiivist, tunnistusi annavad kohalikud Võrumaa elanikud, üksikasjalikult kuulatakse üle süüalused. Kohus mõistab Valter Kelti, Leonid Sinisalu ja Johannes Kriipsalu surma. Kohtuotsus viiakse täide 6. jaanuaril 1960, mehed lastakse maha Tallinnas keskvanglas. Kohtuistungit kajastava filmi "Mineviku varjud" põhjal loodi stuudios samade autorite poolt mõningase ümbermontaaži ja uue ägedalt süüdistava diktoritekstiga filmivariant "Seda ei saa andestada".

Laulutaadi lahkumine

Gustav Ernesaksa ärasaatmine Estonia kontserdisaalist. Arhiivikaadrid meeskoori esinemisest Gustav Ernesaksa dirigeerimisel 1944. ja 1947. aastal, heliloojate liidu koosolekust, laulupeost ja meeskoori reisidest. Ernesaksa muldasängitamine Metsakalmistul.

Reekviem

1944. aasta suvel, kui rinne veereb üle Eesti, paluvad Meelaku talu peremehelt, orelimeister Jaan Priilt abi allatulistatud Nõukogude lendurid. Jaan ja tema lapsed Johann, Sebastian ja väike Mari on sõjas kaotanud pereema ega taha tegemist teha ei sakslaste ega venelastega. Kuid üks lendur vajab operatsiooni ja Jaan kutsub kohale lähikonna ainukese arsti, Saksa sõjaväearsti Evelyn Ewersi. Sündmuste käik sunnib kõiki osapooli jääma tallu kuni hetkeni, mil tuleb teha lõplik valik.

Ükskord algab aega

Eesti poliitik ja majandustegelane Ülo Nugis (1944–2011) oli 1986–1990 tootmiskoondise Estoplast peadirektor. Ta astus aktiivselt poliitikasse Eesti Vabariigi taastamise nimel ja just tema kui Riigikogu esimehe haamrilöök kuulutas 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. Film hõlmab ajavahemikku septembrist 1988 kuni veebruarini 1989 ja sinna mahub Ülo Nugise käik Moskvasse endiste ülemuste juurde ning Töökollektiivide liidu moodustamine vastukaaluks venemeelsele interliikumisele.

Väljak

See Tallinna linna südames olev väljak oli kunagi vaid linnavärava tagune tühermaa. Tsaariajal püstitati sinna Peeter Suure auks monument. Lühikese iseseisvusaja jooksul 1918–1941 oli see riigi tseremoniaalväljak, ka 1941. aasta riigipöörde peamised sündmused viidi läbi just seal. Aastal 1944 ilmusid nõukogude tankid sinna uuesti, seekord vabastajatena ja sellest ajast peale on Tallinna töötajaid kutsutud kaks korda aastas väljakule oma lojaalsust demonstreerima. See väljak peegeldab eesti rahva saatuse keerukusi. Vanadel fotodel näeb väljakut heinaturuna ja Peetri platsina, dokumentaalsed filmikaadrid on jäädvustanud sündmusi nii Eesti Vabariigi kui nõukogude ajal.

Hool Punaarmee eest üldrahvalik kohustus

Kingituspakkide valmistamine Eesti Laskurkorpusele trikotaaživabrikus Marat detsembris 1944.

1944

Teise maailmasõja otsustavad sõjasündmused Eestis 1944. Tegevus hargneb alates Sinimägede lahingutest juulis kuni Sõrve sääre langemiseni Punaarmee kätte novembri lõpus. Sõda näidatakse mõlema osapoole, nii Saksa kui Nõukogude armees sõdivate eestlaste silme läbi. Valikuid tuleb langetada mitte ainult sõduritel, vaid ka nende lähedastel. Teine maailmasõda oli eestlastele ka vennatapusõda. Süütud tunnevad ennast süüdi, suured süüdlased ei tunne midagi.

Õite lõhn

Tänavu kevade õied lõhnavad eriti läilalt. 1944. aastal tunneb tüdruk imalat laibalõhna oma kooliteel. 2022 ajalugu kordub.

Iidne, kuid püsiv

Max Reikter (1912–1993), kes tegi harrastusfilme enam kui poole sajandi jooksul, dokumenteeris Tallinna linnaruumi kogu oma pika loometee vältel. „Iidne, kuid püsiv“, mida publik nägi esmakordselt Eesti amatöörfilmide festivalil 1988. aasta mais, pälvides seal parima tõsielufilmi preemia, kompileerib 1930. aastaist kuni 1970ndate lõpuni vändatud kaadreid Tallinna vanalinnast ja selle kõrvale enne Teist maailmasõda kerkinud moodsast kontakttsoonist. Reikter jutustab loo linnast, mis õitseb, hävib ja tõuseb tuhast, näpates dramaturgiliste eesmärkide täitmiseks ka välismaiseid kroonikakaadreid (täpsemalt Prantsusmaal Rouenis Teise maailmasõja ajal jäädvustatud ainest). Vanalinna nn staarobjekte pikkade panoraamidega paitav pildikeel toetub 19. sajandi koloniaalfotograafiasse ulatuvatele pildikonventsioonidele, mis keskendub pigem turistlikele vaatamisväärsustele kui linna ja selle elanike argipäevale. Monumentaalsust rõhutab veelgi filmi emotsionaalselt laetud heliriba. Iseäranis tähelepanuväärsed on 1944. aasta märtsipommitamise ajal ja järel filmitud kaadrid põlevast ja varemeis vanalinnast – sõjapurustuste dokumenteerimine oli eraisikuile keelatud.

Gorikaturist

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

See on film vanaks saamise ilust. Lugu ühest vanast ja targast mehest, kes teeb ettevalmistusi sellest maailmast lahkumiseks. Palju väga isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku. Miks just kõige suuremaid pannakse vaimses maailmas nõnda raskelt proovile? Vello Salo on inimlik vaimulik. Mees, kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud. Peale Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta õpetanud ja töötanud Itaalias, Iisraelis, Iraagis, Jordaanias, Kanadas, Rootsis ja mujalgi. Alates 1993. aastast on Salo tagasi Eestis, katoliku preestriks Pirita kloostris. Inimese vaimuelu tippvorm saabub ikka alles vanemas eas. Nii mõnedki olulised küsimused saavad selgeks, läbi valu ja vaeva, alles päris viimases peatükis. Olgu see rõõmuks ja lohutuseks meile kõigile.

Arkaadri vestlused: kostüümikunstnik Mare Raidma

Kostüümikunstnik Mare Raidma on riietanud näitlejaid ligi 50 filmi juures. Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad „Karoliine hõbelõng“ (1984), „Metsluiged“ (1987), „Inimene, keda polnud“ (1989) „Suvi“ (1990) „Somnambuul“, „Georg“ (2007), „1944“ (2015), „Kalev“ (2022) jt.

Muinasjutufilmidega „Karoliine hõbelõng“ ja „Metsluiged“ on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Kes ei mäletaks Karoliine rännakut saatvaid Luule Komissarovi ja Ines Aru kehastatud sensuaalseid, rokokoole omases värvigammas voogavates kostüümides unehaldjaid. Kuningatütar Elise „kätetööd“, koredaid nõgesesärke ja mängufilmis „Ruudi“ esinevaid savisõdureid, mis elusuuruses viikingisõdalastena ellu ärkavad. Lummavad kaadrid muinasjuttude sõprade fantaasiale!

Kostüümikunstnik Mare Raidma on ühes varasemas intervjuus kirjeldanud kostüümiloomet pasjansiladumisena. Selles protsessis tekivad kihid ja kihistused. Karakterist tõukuv koloriit toetab stseenide dramaturgiat, kostüümide kaudu avaldub karakterikaar.

Kunstnik Mare Raidma looming Eesti filmides pakub vaatamisnaudingut nii kaunite kostüümide ja koloriidi kui ka leidlike detailide poolest. Eesti kirjandusklassikal, elulugudel ja tõsielulistel sündmustel valminud filmid on olnud fantaasiaküllasele kostüümikunstnikule põnevaks materjalide, värvide ja tekstuuride ning ajastule omase väljatoomise mänguväljaks. Publikule meeldejäävat näitlejatööd raamistab kunstniku loodud kostüüm, millel on oluline osa tegelaskuju kinnistumisel vaataja mällu.

Arkaadri vestlusõhtu toimus 9. aprillil 2025 kinos Artis.