Elbert Tuganovi animafilmid lastele

Käesolev kogumik toob vaatajateni Elbert Tuganovi armastatumad nukufilmid, mis loovad silla Eesti animatsiooni (taas)sünniaja ja tänapäeva vaataja vahel. Tuganovi filmides seiklevad lapsed, loomad ja muinasjututegelased, kuid nende taga peitub alati mõni lihtne ja inimlik sõnum – olgu selleks julgus olla ise, vajadus kuuluvustunde järele või sõpruse väärtus. Ta oskas animatsiooni kaudu puudutada laste kujutlusvõimet ja pakkuda neile samal ajal turvalist maailma, kus kõik on võimalik.

Tuganovi elu ja loominguline teekond on sama mitmekesine ja värvikas kui tema filmid. Ta sündis 22. veebruaril 1920 Bakuus, osseedi aristokraadist isa ja eestlannast ema peresse. Juba lapsena saadeti ta õppima Berliini, kus noormees lõpetas ka gümnaasiumi ja sai varakult jala filmimaailma ukse vahele, töötades mitmes Berliini joonisfilmistuudios, läbides kõik tähtsamad etapid joonisfilmi loomisel ning spetsialiseerudes hiljem animafilmide värvijaks.

1939. aastal tuli Tuganov Eestisse ning astus vabatahtlikult sõjaväkke. Pärast demobiliseerimist 1946. aastal alustas ta tööd Tallinnfilmis, kus esmalt kujundas filmidele tiitreid ja pealkirju ning tegeles hiljem kombineeritud merevõtete loomisega. Saksamaalt saadud kogemuste toel konstrueeris ta spetsiaalse animeeritud võtete seadeldise – nn multipingi –, mis pani aluse Tallinnfilmi animatsioonitootmisele. Ent joonisfilmide tootmine osutus stuudio jaoks liiga kulukaks, mistõttu otsustas Tuganov pöörduda nukufilmi poole.

Tema debüütfilm “Peetrikese unenägu” (1958), mis põhineb taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutul "Palle üksinda maailmas", valmis vaid ühe nukuga. See oli tagasihoidlik, ent julge algus. Järgnes Fr.R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu ainetel põhinev “Põhja konn” (1959), ning juba kolmas film “Metsamuinasjutt” (1960), mis oli inspireeritud Oskar Lutsu “Nukitsamehest”, tõi Eestile esimese rahvusvahelise filmiauhinna Bukaresti festivalilt. Edu jätkus ka filmiga “Ott kosmoses” (1961), mis pälvis eriauhinna Deauville’i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1963. aastal.

Käesolevas kogus leidub lisaks veel teisigi Tuganovi armastatud animafilme. Esiletoomist väärivad kindlasti satiiriline “Hiirejaht” (1965), kaasaegne muinasjutt “Aatomik” (1970) ning selle järg “Aatomik ja jõmmid” (1970).

Aastatel 1958–1981 valmis Tuganovil kokku 38 nukufilmi, millest enamiku stsenaariumid pärinesid tema enda sulest. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud tšehhi ja briti animatsioonikoolkonnad, ent iga tema film kannab isikupärast käekirja ja sügavat empaatiat vaataja vastu – olgu selleks laps või täiskasvanu. Olgu see kogumik austusavaldus meistrile, kes pani aluse meie animatsioonikultuurile, ja samas kingitus uutele põlvkondadele, kes saavad Tuganovi loomingut taas avastada.

Koostaja: Kati Vuks

Arvo Pärt 90

Kuigi Pärti seostatakse eelkõige vaimuliku ja kontsertmuusikaga, on tema karjääri algus seotud just filmiga. 1960.–70. aastatel kirjutas ta originaalmuusikat mitmetele Eesti mängu-, dokumentaal- ja animafilmidele. Lisaks on Pärdi kontsertmuusikat kasutatud rohkem kui 100 filmis üle maailma.

Tema filmimuusika, näiteks Leida Laiuse 1973. aastal valminud mängufilmis „Ukuaru“ kõlav “Ukuaru valss”, mis on üks tuntumaid ja armastatumaid viise Eesti filmiloos, eksperimentaalses mängufilmis „Värvilised unenäod“ (1974, rež. Virve Aruoja, Jaan Tooming) ning dokumentaalfilmides “Enderby valge maa” (1969, rež. Andres Sööt, Mati Kask) ja “Jääriik” (1970, rež. Sööt, Kask), demonstreerib helilooja oma tundlikku võimet ühendada kaasaegne helikeel poeetilise pildiga. 

Pärdi looming elab ka paljudes animafilmides. Tema muusika kõlab näiteks operaator Kõpsu (“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964; “Operaator Kõps üksikul saarel”, 1966 ja “Operaator Kõps kiviriigis”, 1968, rež. Heino Pars) ja Aatomiku (“Aatomik”, 1970; “Aatomik ja jõmmid”, 1970, rež. Elbert Tuganov) seikluste saateks, samuti teistes armastatud animafilmides nagu Heino Parsi “Väike motoroller” (1962) ja “Putukate suvemängud” (1971).

Just filmimuusikas katsetas Pärt erinevaid stiile neoklassikast kollaažilise modernismini, mis hiljem viisid tema isikupärase tintinnabuli-tehnika (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”) väljakujunemiseni 1970ndate aastate keskel. See unikaalne tehnika sulandab kokku kaks ühehäälset liini – meloodia- ja kolmkõlahääle – ning loob neist tervikliku kooskõla. Tintinnabuli-stiilis teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud ning piirdub vaid kõige olulisemaga. 

Filmitegija Dorian Supin on aastate jooksul Arvo Pärdi elu ja loomingulist tööd pingsalt jälginud ning filmivormi seadnud. Kogust leiab tema dokumentaalfilmid ”Orient Occident” (2001), “Sinu nimi” (2001) ja “Cecilia” (2001), mis kõik kujutavad Pärdi loomingulist tööd muusikute, dirigentide ja lauljatega. Rohkem ka isiklikule elule, mis on tugevalt põimunud tema helilooja natuuriga, heidavad pilgu filmid “Arvo Pärt. 24 prelüüdi fuugale” (2002) ja “Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan” (2015).

Filmimuusika kaudu sai Pärt Eestis varakult laiemalt tuntuks ning tema panus kujundas olulisel määral kodumaise filmikunsti helilist ilmet 1960–70ndatel aastatel. Filmid pakkusid Pärdile ruumi oma muusikalise stiili otsinguteks ja võimaluse ühendada see poeetilise filmikeelega. Kuigi hilisem rahvusvaheline kuulsus on seotud peamiselt kontsertmuusikaga, jääb tema filmimuusika Eesti kultuuriloos olulisele kohale. Pärdi looming on avaldanud sügavat mõju suurele osale 20. sajandi teise poole muusikast.

Arvo Pärdi loominguga Eesti filmide loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Rohkem infot tema elu ja loomingu kohta leiab Arvo Pärdi kodulehelt

Koostaja: Kati Vuks

Heino Pars 100

Parsi tee animatsiooni juurde sai alguse tutvumisest Elbert Tuganoviga, kelle kutsel liitus ta Eesti esimese nukufilmi „Peetrikese unenägu“ (1957) võttegrupiga. Mõni aasta hiljem, 1961. aastal, pakkus Tuganov Parsile võimalust ka ise režissöörina kätt proovida. Tema lavastajadebüüt „Väike motoroller“ (1962) tähistas uut peatükki Eesti animatsiooniloos ja pani aluse Parsi iseseisvale kunstilisele käekirjale. See jutustab väikesest motorollerist, kes on mänguasju vedava auto koormast maha kukkunud ning satub teel lasteaeda mitmesugustesse seiklustesse.

Parsi loomingus põimuvad loodustunnetus, teadushuvi ja filosoofiline sügavus. Ta oli üks esimesi filmitegijaid, kes nägi animatsioonis võimalust mitte üksnes fantaasia väljendamiseks, vaid ka teaduse ja looduse populariseerimiseks. Tema filmides kohtuvad nukuanimatsioon ja dokumentaalne vaade loodusele, luues omanäolise poeetilis-teadusliku filmikeele. Põhilise osa Parsi töödest moodustavad lastefilmid, kuid neis peituv tarkus ja ilu kõnetavad ka täiskasvanuid. Lastefilmides nägi ta võimalust äratada noores vaatajas uudishimu maailma vastu ning õpetada nägema looduse varjatud seaduspärasusi.

Olulisemate tööde hulka kuuluvad Operaator Kõpsu seiklused (1964-1968) seeneriigis, marjametsas, üksikul saarel ja kiviriigis. Jaan Ruus on väitnud, et uudishimulik ja humoorikas Operaator Kõps oli Parsi alter ego. Samalaadsed filmid on veel „Putukate suvemängud“ (1971), kus putukate sportlikke saavutusi kommenteerib Ervin Abeli häälega spordikommentaator Siki-Triki, ja „Meemeistrite linn“ (1983), mis peegeldab ka Parsi enda mesinikuhuvi. Need filmid ühendavad lapsemeelset uudishimu ja täpset loodusetunnetust, kutsudes vaatajat nägema maailma teadlase ja poeedi pilguga. Eriti „Putukate suvemängudes“ väljendub Parsi oskus luua miniatuurne universum, kus loodus ise muutub näitlejaks ja filosoofiks. Lastefilmide varamusse kuuluvad veel Aino Perviku samanimelise lasteraamatu järgil loodud „Kunksmoor“ (1977) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1978). Täiskasvanutele lavastas Pars eksperimentaalse kallakuga mõistulugusid nagu „Nael I“ (1972), kus neljaks novelletiks jagatuna näidatakse humoorikalt inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid. 

Visuaalselt on Parsi filmidele omane looduse peen detailitunnetus ja valguse tundlik kasutus, mis aitab tal siduda reaalse keskkonna ja animatsiooni ühtseks tervikuks. Tema töödes torkab silma tähelepanelik kompositsioonitaju ja oskus muuta argised objektid elavaks ja tähenduslikuks. Tema panus ulatub kaugele – paljud hilisemad Eesti animaatorid on nimetanud teda inspiratsiooniallikaks, kelle loomingus kohtuvad rahvuslik omapära, teadushuvi ja universaalne inimlikkus.

Heino Pars jäi kogu elu jooksul truuks usule, et animatsioon ei pea olema pelgalt meelelahutus, vaid võib olla vahend maailma mõistmiseks ja kujutlusvõime avardamiseks. Tema teosed õpetavad märkama, et ka väikseim putukas või tuuleiil kannab endas tervet universumit.

Koostaja: Kati Vuks