Leida Laius 100

Laiuse filmipärand ei ole suur mitte mahult, vaid kaalult. Tänases vaates moodustab Laiuse mängufilmipärand ühtse terviku, kus eri filmides tulevad ikka ja jälle esile sarnased teemad: tugeva naise lugu, mehe ja naise suhted, naiseks ja emaks olemise väljakutsed. Kuna just naiseks olemise temaatika on tema filmides kesksel kohal, on Laiuse filmide mõte praegu ehk ühiskondlikult paremini mõistetav kui varem. Operaator Ago Ruusi sõnutsi tegi Leida Laius seda, mida keegi eesti filmitegijaist polnud varem teinud, lahates psühholoogiliselt inimhinge ja inimsuhteid. Tegi seda nii hästi, et filmilukku on jäänud õige mitme näitleja parimad osatäitmised. Tundlik režissöör pani suurepäraselt mängima nii kogenud näitlejad, algajad kui ka harrastajad. „Mäeküla piimamees“ oli film, mis tegi Jüri Järvetile tee lahti üleliidulisele ekraanile. „Ukuaru“ Aksel on Lembit Ulfsaki parimaid rolle. Lembit Peterson ja Kaie Mihkelson said „Kõrboja peremehe“ osatäitjatena paljudele Tammsaare tegelaste elavaks kehastuseks. „Naerata ometi“ tõi rohkelt auhindu muude seas ka filmi peaosatäitjale Monika Järvele ning „Varastatud kohtumine“ oli Maria Klenskaja filmikarjääri võimsamaid saavutusi. Lisaks kõigele muule on Leida Laiuse filmid andnud eestlastele ka ühe armastatuima muusikapala – Arvo Pärdi „Ukuaru valsi“. Parimate seast on ka filmide operaatorid (M. Dorovatovski, A. Mockus, J. Garšnek, A. Ruus, A. Iho, J. Sillart) ning heliloojad (A. Pärt, V. Tormis, L. Sumera).

Käesolev kollektsioon pakub võimalust tutvuda kogu Leida Laiuse filmipärandiga. Lisaks kuuele täispikale mängufilmile leidub siin ka lühidokumentaal “Kodulinna head vaimud”, portreefilm “Jäljed lumel” ning kaks dokumentaalfilmi, „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“, mis kuuluvad eesti dokumentalistika kuldvaramusse ja millel on oluline sisuline seos Laiuse viimaste mängufilmidega „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine”. Põnevaks vaatamiseks on samuti Laiuse Moskva kinoinstituudi (VGIK) tudengipõlves loodud lühifilmid “Õhtust hommikuni” ja “Mäed kui valged elevandid”.

Laiuse filmograafia peegeldab hästi autori ja seeläbi ka eesti filmi muutumist ajas. Kõrvutades Laiuse esimest ja viimast täispikka mängufilmi („Mäeküla piimamees“ ja „Varastatud kohtumine”), võib näha, kui pika tee autor on käinud, jäädes samal ajal truuks enda jaoks olulistele teemadele.

Naised dokumentaalfilmis 1960-80ndatel

VALERIA ANDERSON pani aluse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonnale ning oli ka üks silmapaistvamaid kriitilise publitsistika suuna teerajajaid. Tema loomingus on märkimisväärsel kohal probleemfilmid, millest mitmed pälvisid tunnustust nii iga-aastastel Balti vabariikide kui ka üleliidulistel festivalidel. Pärast õpinguid Üleriigilises Kinematograafiainstituudis (VGIK) asus ta dokumentaalfilmide režissöörina tööle Tallinna Kinostuudiosse (hiljem Tallinnfilm), kus valmisid kõik tema 29 dokumentaalfilmi ning arvukalt kinoringvaateid. Käesolevas kollektsioonis toome esile viis Andersoni lühidokumentaalfilmi. “Tere, tüdrukud!”(1962) on tõsielufilm, kus linnanoored saabuvad maatööle aiandusbrigaadi ning jälgitakse nende tegemisi kevadest sügisesse. Kunstiline tööstusdokumentaal “Kivine hällilaul” (1964) on dramaturgiliselt läbimõeldud tervik koos meisterliku heli ja originaalmuusikaga, mida kasutati dokumentaalfilmis esmakordselt. “Maailmaparandajates” (1966) uurib Anderson lühiintervjuude vormis noortelt keskkoolilõpetajatelt elu, õnne ja armastuse teemadel. “Ketrajad” (1976) on 70-ndate nõukogude naise argipäeva peegeldus, kus Balti Manufaktuuri ülekoormusega ketrajate tööprobleemid ja isiklik elu hakkavad segunema. “... ja supp saab valmis õigel ajal” (1983) keskendub ühe ettevõtte töölissöökla kollektiivi tööpäevale ja argimuredele.

REET KASESALU töötas Tallinnfilmis peamiselt kroonikafilmide režissöörina, kuid on teinud samuti dokumentaal-, vaate-, õppe- ja tellimusfilme. Teda paelusid loodus ja kunst, mis said tema filmides sageli keskseteks teemadeks. Käesolevast kollektsioonist leiab loodusfilmi  “Mets ja inimene” (1966), mille keskmes on metsavaht ja tema töö metsa kaitsmisel. Kaadritaguseid küsimusi küsib Fred Jüssi. “Naine täna” (1974) on irooniline, aga ka üllatavalt kaasaegne käsitlus naise rollist ühiskonnas. Kasesalu võrdleb mehi ja naisi erinevatel elualadel, kuid ka naise rolli ema, hoolitseja, töölisena. Siiski on filmi kritiseeritud ka tugeva propagandamaigu tõttu.

Kuigi LEIDA LAIUS on tuntud režissöörina eelkõige oma ajatute mängufilmide kaudu, siis on tema loomingus oluline koht ka dokumentaalfilmil. Kogusse on valitud kaks lühidokumentaali, mis valmisid 1970ndate keskpaigas. “Sündis inimene” (1975) ning “Lapsepõlv” (1976), milles ta käsitleb siiralt ja soojalt, aga delikaatselt teemasid nagu lapse sünd, lapsevanemate roll ja sellesse kasvamine, laste ja noorte heaolu ning pere ning keskkonna mõju noore inimese kujunemisel. Nende teemadega tegeleb ta moel või teisel ka oma mängufilmides nagu “Naerata ometi” (1985), “Varastatud kohtumine” (1988), “Ukuaru” (1973) jt.

JULIA GUTEVA-SILLART lõpetas õpingud VGIK-is dokumentaalfilmide režissöörina ning töötas karjääri jooksul nii kinoringvaadete kui ka dokumentaalfilmide režissöörina. Tema film „Ma tahaksin kodus olla“ (1977) ammutab ainest elust enesest ning jätkab mõtteliselt Leida Laiuse varasemalt käsitletud teemasid lapse kasvamisest ja inimeseks kujunemisest. Kuid Guteva-Sillarti lähenemine on süngem – ta keskendub küsimusele, mis saab lastest, kes on hüljatud või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Intervjuud lastega on liigutavad ja ehedad.

Ka HELI SPEEK lõpetas VGIK-i dokumentaalfilmide režissöörina. Tallinnfilmis töötatud aastate jooksul tegi ta peamiselt kinokroonikaid ning dokumentaalfilme, millest on kogusse valitud kaks lühivormi, mis tegelevad linnakeskkonna ning selle muutustega. “Kuku sa, kägu…” (1976) räägib sellest, kuidas Mustamäe suured paneelelamud ja Tallinna linna laienemine võtab üle väikese Kadaka küla maa ning kuidas see mõjutab kohalike eluolu. “Tänav 79” (1979) jälgib varjatud kaameraga suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.

VGIK-is mängufilmide režissööriks õppinud, kuid Tallinnfilmis siiski peamiselt kroonika- ja dokumentaalfilme tegema lubatud ELO TUSTI filmidest on kogus esindatud kaks lühidokumentaali: humoorika käsitlusega tolleaegset moodi ja riietumiskultuuri vaatlev “Su(u)ndorienteerumine” (1981) ning vanarahva kuukalendriga seotud kombetalitustest ja tõekspidamistest rääkiv “Kuulugu” (1984).