Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. 2023. aasta 26. märtsil oleks ta tähistanud oma 100. sünnipäeva. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming.

Kollektsioon on pühendatud kõikidele emadele. Üle-eestiliselt hakati emadepäeva tähistama juba 1923. aastal, kuid nõukogude perioodil, alates 1941. aastast kuni 1988. aastani seda eraldi tähtpäevaks ei loetud. Nagu ka mitmetest tolleaegsetest ringvaatepaladest nähtub, peeti emasid siiski meeles naistepäeval, 8. märtsil.

September on hariduskuu, mil kõik õpilased ja tudengid alustavad uut kooliaastat. Sel puhul pühendame käesoleva kollektsiooni just noortele ning pakume välja nii mõne tuntud klassiku kui ka uuemaid filme.

Käesolev kollektsioon koosneb dokumentaalfilmidest, mida võib väga avaras käsitluses pidada ühel või teisel moel poeetiliseks. Need filmid on vormiliselt ja sisuliselt pigem mõtisklevad, vaatlevad ja filosoofilise hõnguga, kui sirgjooneliselt realistlikud ja kinni traditsioonilist tüüpi dokumentaalfilmi väljendusviisides või retoorikas. Keskseteks teemadeks on inimene ja loodus, argine igapäevapoeesia. Mõnes filmis on dialoog ja tekst napp või puudub see täielikult, selle asemel kasutatakse julgemalt sümboleid ja kujundeid ning rõhk on meeleolu edasiandmisel ja kogemisel rohkem kui sõnadel.

Naistepäeva puhul tõstame esile ja tunnustame Eesti naisdokumentaliste, kes kujundasid filmikunsti arengut 1960 - 80ndatel aastatel – ajajärgul, mida võib pidada omamoodi ärkamisajaks Eesti dokumentalistikas. See oli loominguline ja katsetustele avatud periood, mis eelnes perestroikale ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Just selleks ajaks olid paljud tulevased filmitegijad omandanud hariduse Moskvas, Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK), sealhulgas Valeria Anderson, Reet Kasesalu, Leida Laius, Julia Guteva-Sillart, Heli Speek ja Elo Tust. Kuigi enamik neist õppis mängufilmide režissööriks, pääses toonasel valdavalt maskuliinsel filmimaastikul täispikkade mängufilmide režissöörina tegutsema vaid Leida Laius. Teised leidsid oma väljundi kinokroonikate ja dokumentaalfilmide loomises, tuues ekraanile olulisi teemasid ja pakkudes ühiskonnale värskeid ning süvitsi minevaid vaatenurki, täiendades ja uuendades ka dokumentaalfilmi vormi.