Leida Laius 100

Laiuse filmipärand ei ole suur mitte mahult, vaid kaalult. Tänases vaates moodustab Laiuse mängufilmipärand ühtse terviku, kus eri filmides tulevad ikka ja jälle esile sarnased teemad: tugeva naise lugu, mehe ja naise suhted, naiseks ja emaks olemise väljakutsed. Kuna just naiseks olemise temaatika on tema filmides kesksel kohal, on Laiuse filmide mõte praegu ehk ühiskondlikult paremini mõistetav kui varem. Operaator Ago Ruusi sõnutsi tegi Leida Laius seda, mida keegi eesti filmitegijaist polnud varem teinud, lahates psühholoogiliselt inimhinge ja inimsuhteid. Tegi seda nii hästi, et filmilukku on jäänud õige mitme näitleja parimad osatäitmised. Tundlik režissöör pani suurepäraselt mängima nii kogenud näitlejad, algajad kui ka harrastajad. „Mäeküla piimamees“ oli film, mis tegi Jüri Järvetile tee lahti üleliidulisele ekraanile. „Ukuaru“ Aksel on Lembit Ulfsaki parimaid rolle. Lembit Peterson ja Kaie Mihkelson said „Kõrboja peremehe“ osatäitjatena paljudele Tammsaare tegelaste elavaks kehastuseks. „Naerata ometi“ tõi rohkelt auhindu muude seas ka filmi peaosatäitjale Monika Järvele ning „Varastatud kohtumine“ oli Maria Klenskaja filmikarjääri võimsamaid saavutusi. Lisaks kõigele muule on Leida Laiuse filmid andnud eestlastele ka ühe armastatuima muusikapala – Arvo Pärdi „Ukuaru valsi“. Parimate seast on ka filmide operaatorid (M. Dorovatovski, A. Mockus, J. Garšnek, A. Ruus, A. Iho, J. Sillart) ning heliloojad (A. Pärt, V. Tormis, L. Sumera).

Käesolev kollektsioon pakub võimalust tutvuda kogu Leida Laiuse filmipärandiga. Lisaks kuuele täispikale mängufilmile leidub siin ka lühidokumentaal “Kodulinna head vaimud”, portreefilm “Jäljed lumel” ning kaks dokumentaalfilmi, „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“, mis kuuluvad eesti dokumentalistika kuldvaramusse ja millel on oluline sisuline seos Laiuse viimaste mängufilmidega „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine”. Põnevaks vaatamiseks on samuti Laiuse Moskva kinoinstituudi (VGIK) tudengipõlves loodud lühifilmid “Õhtust hommikuni” ja “Mäed kui valged elevandid”.

Laiuse filmograafia peegeldab hästi autori ja seeläbi ka eesti filmi muutumist ajas. Kõrvutades Laiuse esimest ja viimast täispikka mängufilmi („Mäeküla piimamees“ ja „Varastatud kohtumine”), võib näha, kui pika tee autor on käinud, jäädes samal ajal truuks enda jaoks olulistele teemadele.

Koostaja: Kati Vuks

Emadepäev

Noortest ja noortele

Täiskasvanuks saamine on protsess ja tavapäraselt ei lähe see kellegi jaoks just valutult. Teekond läbi lapsepõlve, ebakindlate teismelise-aastate, esimeste armumiste ja pettumuste kuni noore inimese eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni on tihti segadust tekitav, hirmutav, täis erinevaid tundevarjundeid. Kogusse valitud filmide teemad varieeruvad humoorikatest (“Vallatud kurvid”, 1959 - situatsioonikomöödia keset motosportlaste kurvilisi suhteid ning “Kevade”, 1969 - lustakas eesti filmiklassika kooliõpilaste juhtumistest ja kujunemisest Paunvere kihelkonnakoolis) kuni päris keerulisteni (koolikiusamist käsitlev “Nullpunkt”, 2014; bipolaarse meeleoluhäire mõjusid kujutav “Polaarpoiss”, 2016). Kogus leidub ka läbi aegade üks Eesti kõige mõjusamaid noortefilme, Leida Laiuse “Naerata ometi” (1985), mis lahkab peaaegu dokumentalistlikus võtmes üles võetud internaatkooli noorte igapäevaelu probleeme. Ühtlasi on esile toodud kaks lühifilmi (“Aitäh, et sa minuga juhtusid”, 2012 ja “Ivanipäev”, 2014) ning dokumentaal noorteliikumise nähtusest “Kodulinn” (“Kodulinna head vaimud”, 1983). Filmid on järjestatud kronoloogiliselt. 

“Noortest ja noortele” kollektsioon on osa 2024. aastal toimuvast kultuuririkkuse teema-aasta programmist, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ning hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuurilist mitmekesisust.

Koostaja: Kati Vuks

Poeetilised dokumentaalid

Baltimaade dokumentalistikas tõusis poeetiline suund esile 1960ndate aastate alguses. Üheks põhjuseks meie VGIK-is õppinud filmitegijate kogemus, kes pärast lõpetamist oma oskusi kodumaal agaralt kasutama ja katsetama asusid. Siinne kollektsioon on üles ehitatud kronoloogiliselt, esimesed filmid pärinevadki 1960ndatest ning hilisemad jõuavad välja peaaegu tänasesse päeva. Kogus pole aga esindatud 1980ndate lõpu ja 1990ndate aastate filme, kuna tormiliste ühiskondlike muutuste peegeldamises dokumentalistikas jäi poeetiline käsitlusviis alla vahetumale poliitilisele käsitluslaadile.

Kollektsioon jaotub temaatiliselt kolmeks osaks. Esimese ja kõige laiema teema moodustab argipoeesia, igapäevaelu, inimene ja töö. Kollektsioonist leiab kunstilise tööstusdokumentaali ”Kivine hällilaul” (Valeria Anderson, 1964), millel on ka filosoofiline alltekst ning kus on kasutatud muusikat, “millel on tugevasti tajutav dramaturgiline tähendus” (Karl Tamberg, 1965). “511 parimat fotot Marsist” (Andres Sööt, 1968) vaatleb kohviku ja lokaali värvikaid külastajate tüüpe ning filmi iseloomustab unikaalne heliriba, mis kõrvutab argist inimeste sebimist täheteadustega. Leida Laiuse dokumentaal “Sündis inimene” (1975) kujutab poeetiliselt ja ehedalt emadust ja inimese sündi. Rongireisijaid jälgib lüüriline filmimõtisklus “Teel” (Valeria Anderson, 1977). 

Teise jaotuse moodustavad (elu)filosoofilised ja sisekaemuslikud isikuportreed nagu “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (Vallo Toomla, 2019) nimitegelasest religiooniloolasest ja filoloogist ning “Pingeväljade aednik” (Joosep Matjus ja Katri Rannastu, 2021) kirjanikust Mehis Heinsaarest.

Kolmandaks alateemaks on loodus. “Mõõna aegu” (1974) on Arnold Altmäe VGIK-i diplomitöö Saare Kalur Nasva osakonna rannapüügi brigaadi kaluritest ja nende talveks valmistumisest. Ka meeleolufilmiks nimetatud “Ruhnu” (Andres Sööt, 1965) jälgib väikesaare tüünet loodust ja igapäevaelu. Eepiline loodusfilm “Tuulte tahutud maa” (Joosep Matjus, 2018), mis on vormiliselt küll klassikaline loodusdokumentaal, suudab luua visuaalselt ja tunnetuslikult lausa maagilise, poeetilise tasandi. Lisaks juba nimetatud filmidele leidub kollektsioonis samade teemavaldkondadega suhestuvaid teoseid veelgi. 

Poeetiliste dokumentaalfilmide kollektsiooniga tähistame UNESCO rahvusvahelise audiovisuaalpärandi päeva 27. oktoobril. Samuti on käesolev kogu osa 2024. aastal toimuvast kultuuririkkuse teema-aasta programmist, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ning hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuurilist mitmekesisust.

Koostaja: Kati Vuks

Eesti raamat 500

Kogu algab eesti esimese värvifilmiga “Valgus Koordis” aastast 1951, läbib aastakümneid ning jõuab välja tänapäevani. Herbert Rappaporti sotsrealistlik, idealiseeritud kujutlust kolhoosielust esitlev “Valgus Koordis” on valminud Hans Leberechti samanimelise, algselt vene keeles kirjutatud ning siis eesti keelde tõlgitud jutustuse ainetel. Ka Igor Jeltsov on Leberechti ekraniseerinud. “Ühe katuse all” (1962) on valminud Leberechti jutustuse “Ühes majas” ainetel. Hetkel on Arkaadri kõige värskem adaptatsioonifilm “Taevatrepp”, mille režissöör Mart Kivastik on filmilinale toonud omaenda samanimelise romaani.

Mitme filmiga on kogus esindatud Grigori Kromanov. Tema lavastatud on “Põrgupõhja uus vanapagan” (1964), mis valmis koostöös Jüri Müüriga ja põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel romaanil, Paul Kuusbergi romaani põhjal loodud “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966) ning kõikide eestlaste igihaljas lemmik “Viimne reliikvia” (1969), mille aluseks on Eduard Bornhöhe ajalooline jutustus “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”. Samuti kuulub kollektsiooni Arvo Kruusementi Oskar Lutsu armastatud Tootsi-lugude põhjal loodud aastaaegade triloogia – “Kevade” (1969), “Suvi” (1976) ja “Sügis” (1990). Kruusement on oma karjääri jooksul lavastanud teisigi adaptatsioonifilme ning kogust leiab vaataja veel filmi “Naine kütab sauna” (1978) Ita Everiga peaosas ning August Gailiti samanimelise romaani ekraniseeringu “Karge meri” (1981). Ühe eesti filmiajaloo viljakaima režissööri Veljo Käsperi loomingus on samuti mitmeid kirjandusest alguse saanud teoseid, millest käesolevasse kogusse on valitud Lilli Prometi samanimelisel novellil põhinev “Tütarlaps mustas” (1966) ning eesti oma “Gladiaator” (1969), mille aluseks on Aadu Hindi romaani “Tuuline rand” III osa.

Kollektsioonis leidub lisaks täispikkadele mängufilmidele ka lühifilme, sealhulgas Leida Laiuse Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi diplomitöö “Õhtust hommikuni” (1962), mis põhineb Mart Kalda samanimelise jutustuse ainetel. Üldiselt on Laius oma loomingus ohtralt inspiratsiooni saanud just kirjanduslikust algmaterjalist. Tema lavastatud mängufilmid “Mäeküla piimamees” (1965),“Ukuaru” (1973), “Kõrboja peremees” (1979) ja “Naerata ometi” (1985, koos Arvo Ihoga) põhinevad kõik eesti kirjanike loomingul ning on ka käesolevas kogus esindatud. Lühifilmidest tasub veel esile tuua eeskätt näitlejana tuntud Roman Baskini lavastatud totalitaarse ühiskonna nutika karikatuuri “Vernanda” (1988), mis on loodud Arvo Valtoni novelli “Vernanda leib” ainetel. Uuematest lühifilmidest toome vaatajani Indrek Hargla novelli ainetel ja Maria Avdjuško lavastatud lühiteose ”Nõiutud”, mis on ühtlasi osa lühifilmide kassetist “Paha lugu”.

Loomulikult ei puudu kogust Tanel Toomi lavastajakäe all loodud ja Eesti 100 filmide hulgas 2019. aastal valminud eesti kirjanduse tüviteksti, A.H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” ekraniseering. Lisaks kõigile eelnimetatud teostele leidub käesolevas kogus veel mitmeid vähem ja rohkem tuntud filme, mis (taas)avastamist ootavad!

Koostaja: Kati Vuks

Naised dokumentaalfilmis 1960-80ndatel

VALERIA ANDERSON pani aluse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonnale ning oli ka üks silmapaistvamaid kriitilise publitsistika suuna teerajajaid. Tema loomingus on märkimisväärsel kohal probleemfilmid, millest mitmed pälvisid tunnustust nii iga-aastastel Balti vabariikide kui ka üleliidulistel festivalidel. Pärast õpinguid Üleriigilises Kinematograafiainstituudis (VGIK) asus ta dokumentaalfilmide režissöörina tööle Tallinna Kinostuudiosse (hiljem Tallinnfilm), kus valmisid kõik tema 29 dokumentaalfilmi ning arvukalt kinoringvaateid. Käesolevas kollektsioonis toome esile viis Andersoni lühidokumentaalfilmi. “Tere, tüdrukud!”(1962) on tõsielufilm, kus linnanoored saabuvad maatööle aiandusbrigaadi ning jälgitakse nende tegemisi kevadest sügisesse. Kunstiline tööstusdokumentaal “Kivine hällilaul” (1964) on dramaturgiliselt läbimõeldud tervik koos meisterliku heli ja originaalmuusikaga, mida kasutati dokumentaalfilmis esmakordselt. “Maailmaparandajates” (1966) uurib Anderson lühiintervjuude vormis noortelt keskkoolilõpetajatelt elu, õnne ja armastuse teemadel. “Ketrajad” (1976) on 70-ndate nõukogude naise argipäeva peegeldus, kus Balti Manufaktuuri ülekoormusega ketrajate tööprobleemid ja isiklik elu hakkavad segunema. “... ja supp saab valmis õigel ajal” (1983) keskendub ühe ettevõtte töölissöökla kollektiivi tööpäevale ja argimuredele.

REET KASESALU töötas Tallinnfilmis peamiselt kroonikafilmide režissöörina, kuid on teinud samuti dokumentaal-, vaate-, õppe- ja tellimusfilme. Teda paelusid loodus ja kunst, mis said tema filmides sageli keskseteks teemadeks. Käesolevast kollektsioonist leiab loodusfilmi  “Mets ja inimene” (1966), mille keskmes on metsavaht ja tema töö metsa kaitsmisel. Kaadritaguseid küsimusi küsib Fred Jüssi. “Naine täna” (1974) on irooniline, aga ka üllatavalt kaasaegne käsitlus naise rollist ühiskonnas. Kasesalu võrdleb mehi ja naisi erinevatel elualadel, kuid ka naise rolli ema, hoolitseja, töölisena. Siiski on filmi kritiseeritud ka tugeva propagandamaigu tõttu.

Kuigi LEIDA LAIUS on tuntud režissöörina eelkõige oma ajatute mängufilmide kaudu, siis on tema loomingus oluline koht ka dokumentaalfilmil. Kogusse on valitud kaks lühidokumentaali, mis valmisid 1970ndate keskpaigas. “Sündis inimene” (1975) ning “Lapsepõlv” (1976), milles ta käsitleb siiralt ja soojalt, aga delikaatselt teemasid nagu lapse sünd, lapsevanemate roll ja sellesse kasvamine, laste ja noorte heaolu ning pere ning keskkonna mõju noore inimese kujunemisel. Nende teemadega tegeleb ta moel või teisel ka oma mängufilmides nagu “Naerata ometi” (1985), “Varastatud kohtumine” (1988), “Ukuaru” (1973) jt.

JULIA GUTEVA-SILLART lõpetas õpingud VGIK-is dokumentaalfilmide režissöörina ning töötas karjääri jooksul nii kinoringvaadete kui ka dokumentaalfilmide režissöörina. Tema film „Ma tahaksin kodus olla“ (1977) ammutab ainest elust enesest ning jätkab mõtteliselt Leida Laiuse varasemalt käsitletud teemasid lapse kasvamisest ja inimeseks kujunemisest. Kuid Guteva-Sillarti lähenemine on süngem – ta keskendub küsimusele, mis saab lastest, kes on hüljatud või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Intervjuud lastega on liigutavad ja ehedad.

Ka HELI SPEEK lõpetas VGIK-i dokumentaalfilmide režissöörina. Tallinnfilmis töötatud aastate jooksul tegi ta peamiselt kinokroonikaid ning dokumentaalfilme, millest on kogusse valitud kaks lühivormi, mis tegelevad linnakeskkonna ning selle muutustega. “Kuku sa, kägu…” (1976) räägib sellest, kuidas Mustamäe suured paneelelamud ja Tallinna linna laienemine võtab üle väikese Kadaka küla maa ning kuidas see mõjutab kohalike eluolu. “Tänav 79” (1979) jälgib varjatud kaameraga suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.

VGIK-is mängufilmide režissööriks õppinud, kuid Tallinnfilmis siiski peamiselt kroonika- ja dokumentaalfilme tegema lubatud ELO TUSTI filmidest on kogus esindatud kaks lühidokumentaali: humoorika käsitlusega tolleaegset moodi ja riietumiskultuuri vaatlev “Su(u)ndorienteerumine” (1981) ning vanarahva kuukalendriga seotud kombetalitustest ja tõekspidamistest rääkiv “Kuulugu” (1984).

Koostaja: Kati Vuks

Turg

Kogu kõige varasemad filmid on loodud ühe meie varase filmikunsti olulisema filmimehe ja operaatori, Konstantin Märska poolt. Koos vend Theodori ning teiste filmivendade Johannes ja Peeter Parikasega, asutas ta 1919. aastal osaühingu Estonia-Film. 1920ndate keskpaigas töötas Konstantin Märska Saksamaal UFA ja Paramount’i ringvaateoperaatorina, kuid naasis 1928. aastal siiski tagasi kodumaale, et kodumaist filmindust edendada. 1930ndatel jäid Märska osaks Eesti Kultuurfilmi arvukad kroonika- ja sündmusfilmid. 

Turg oli kindlasti 1930ndate Tallinna rahvarikkamaid paiku ning oma inimtüüpide värvipaleti ning tegevuste poolest pakkus filmitegijatele suurt huvi. Märskal oli silma märgata inimest, märgata erinevaid inimtüüpe ja oskust neid ka kaameralindile talletada. (Lauri Kärk, Postimees, 16.01.2017) Käesolevas kogus on tema Tallinna turgu kujutavad tööd  “Pühade turg Tallinnas” (1936), mis kujutab lihavõttepühade-aegset turumelu, “Pilte Tallinna kurgi- ja marjaturult” (1937) ning “Pilte Tallinna õunaturult” (1937).  Filmis “Tallinn enne ja nüüd” avaneb vaatajale ülevaade pealinna arengutest ning näidatakse tolleaegseid (1939) kohavaateid, sealhulgas turuväljakut ja Vene turgu. Märska uuendusmeelsust peegeldab Eesti filmiajaloos tähelepanuväärne eksperiment – esimene ja ainus säilinud trikkfilm “Tallinna turg” (1926). Filmiajaloos tuntakse trikkfilmi kui lühikest eksperimentaalset tummfilmi, kus kasutatakse innovaatilisi eriefekte, nende seas näiteks aegluubis või kiirendatud liikumise kasutamist, mis loodi kaamera väntamiskiiruse muutmise kaudu. Samuti kasutati kaamerasiseseid võtteid nagu topeltsäritus. Trikkfilme näidati kinos pikale filmile eelnevate lisapaladena. 

Hilisemast perioodist leiab kogumikust kroonikapalasid nii sõjajärgsest Tallinna Keskturu rajamisest (“Ühistööna ehitame uue turuplatsi”, 1947), kui ka selle hilisemast uuendamisest (“Tallinna Keskturg”, 1966). Nendes käsitletakse nii turu ehitamist kui ka kriitikat väheväärtuslike esemete müügi suhtes. Dokumentaalfilm “Varane köögivili” (1954) toob vaataja köögiviljade kasvatamise ja turule jõudmise teekonna juurde. Ühtlasi kuulub valikusse ka ringvaatepala aastast 1964, mis viib Leida Laiuse filmi “Mäeküla piimamees” võtetele Tallinna Raekoja platsil, mis muudeti filmi tarbeks tsaariaegseks linnaturuks.

Koostaja: Kati Vuks

Arvo Pärt 90

Kuigi Pärti seostatakse eelkõige vaimuliku ja kontsertmuusikaga, on tema karjääri algus seotud just filmiga. 1960.–70. aastatel kirjutas ta originaalmuusikat mitmetele Eesti mängu-, dokumentaal- ja animafilmidele. Lisaks on Pärdi kontsertmuusikat kasutatud rohkem kui 100 filmis üle maailma.

Tema filmimuusika, näiteks Leida Laiuse 1973. aastal valminud mängufilmis „Ukuaru“ kõlav “Ukuaru valss”, mis on üks tuntumaid ja armastatumaid viise Eesti filmiloos, eksperimentaalses mängufilmis „Värvilised unenäod“ (1974, rež. Virve Aruoja, Jaan Tooming) ning dokumentaalfilmides “Enderby valge maa” (1969, rež. Andres Sööt, Mati Kask) ja “Jääriik” (1970, rež. Sööt, Kask), demonstreerib helilooja oma tundlikku võimet ühendada kaasaegne helikeel poeetilise pildiga. 

Pärdi looming elab ka paljudes animafilmides. Tema muusika kõlab näiteks operaator Kõpsu (“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964; “Operaator Kõps üksikul saarel”, 1966 ja “Operaator Kõps kiviriigis”, 1968, rež. Heino Pars) ja Aatomiku (“Aatomik”, 1970; “Aatomik ja jõmmid”, 1970, rež. Elbert Tuganov) seikluste saateks, samuti teistes armastatud animafilmides nagu Heino Parsi “Väike motoroller” (1962) ja “Putukate suvemängud” (1971).

Just filmimuusikas katsetas Pärt erinevaid stiile neoklassikast kollaažilise modernismini, mis hiljem viisid tema isikupärase tintinnabuli-tehnika (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”) väljakujunemiseni 1970ndate aastate keskel. See unikaalne tehnika sulandab kokku kaks ühehäälset liini – meloodia- ja kolmkõlahääle – ning loob neist tervikliku kooskõla. Tintinnabuli-stiilis teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud ning piirdub vaid kõige olulisemaga. 

Filmitegija Dorian Supin on aastate jooksul Arvo Pärdi elu ja loomingulist tööd pingsalt jälginud ning filmivormi seadnud. Kogust leiab tema dokumentaalfilmid ”Orient Occident” (2001), “Sinu nimi” (2001) ja “Cecilia” (2001), mis kõik kujutavad Pärdi loomingulist tööd muusikute, dirigentide ja lauljatega. Rohkem ka isiklikule elule, mis on tugevalt põimunud tema helilooja natuuriga, heidavad pilgu filmid “Arvo Pärt. 24 prelüüdi fuugale” (2002) ja “Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan” (2015).

Filmimuusika kaudu sai Pärt Eestis varakult laiemalt tuntuks ning tema panus kujundas olulisel määral kodumaise filmikunsti helilist ilmet 1960–70ndatel aastatel. Filmid pakkusid Pärdile ruumi oma muusikalise stiili otsinguteks ja võimaluse ühendada see poeetilise filmikeelega. Kuigi hilisem rahvusvaheline kuulsus on seotud peamiselt kontsertmuusikaga, jääb tema filmimuusika Eesti kultuuriloos olulisele kohale. Pärdi looming on avaldanud sügavat mõju suurele osale 20. sajandi teise poole muusikast.

Arvo Pärdi loominguga Eesti filmide loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Rohkem infot tema elu ja loomingu kohta leiab Arvo Pärdi kodulehelt

Koostaja: Kati Vuks