Käesolev kollektsioon koosneb dokumentaalfilmidest, mida võib väga avaras käsitluses pidada ühel või teisel moel poeetiliseks. Need filmid on vormiliselt ja sisuliselt pigem mõtisklevad, vaatlevad ja filosoofilise hõnguga, kui sirgjooneliselt realistlikud ja kinni traditsioonilist tüüpi dokumentaalfilmi väljendusviisides või retoorikas. Keskseteks teemadeks on inimene ja loodus, argine igapäevapoeesia. Mõnes filmis on dialoog ja tekst napp või puudub see täielikult, selle asemel kasutatakse julgemalt sümboleid ja kujundeid ning rõhk on meeleolu edasiandmisel ja kogemisel rohkem kui sõnadel.