Laiuse filmipärand ei ole suur mitte mahult, vaid kaalult. Tänases vaates moodustab Laiuse mängufilmipärand ühtse terviku, kus eri filmides tulevad ikka ja jälle esile sarnased teemad: tugeva naise lugu, mehe ja naise suhted, naiseks ja emaks olemise väljakutsed. Kuna just naiseks olemise temaatika on tema filmides kesksel kohal, on Laiuse filmide mõte praegu ehk ühiskondlikult paremini mõistetav kui varem. Operaator Ago Ruusi sõnutsi tegi Leida Laius seda, mida keegi eesti filmitegijaist polnud varem teinud, lahates psühholoogiliselt inimhinge ja inimsuhteid. Tegi seda nii hästi, et filmilukku on jäänud õige mitme näitleja parimad osatäitmised. Tundlik režissöör pani suurepäraselt mängima nii kogenud näitlejad, algajad kui ka harrastajad. „Mäeküla piimamees“ oli film, mis tegi Jüri Järvetile tee lahti üleliidulisele ekraanile. „Ukuaru“ Aksel on Lembit Ulfsaki parimaid rolle. Lembit Peterson ja Kaie Mihkelson said „Kõrboja peremehe“ osatäitjatena paljudele Tammsaare tegelaste elavaks kehastuseks. „Naerata ometi“ tõi rohkelt auhindu muude seas ka filmi peaosatäitjale Monika Järvele ning „Varastatud kohtumine“ oli Maria Klenskaja filmikarjääri võimsamaid saavutusi. Lisaks kõigele muule on Leida Laiuse filmid andnud eestlastele ka ühe armastatuima muusikapala – Arvo Pärdi „Ukuaru valsi“. Parimate seast on ka filmide operaatorid (M. Dorovatovski, A. Mockus, J. Garšnek, A. Ruus, A. Iho, J. Sillart) ning heliloojad (A. Pärt, V. Tormis, L. Sumera).
Käesolev kollektsioon pakub võimalust tutvuda kogu Leida Laiuse filmipärandiga. Lisaks kuuele täispikale mängufilmile leidub siin ka lühidokumentaal “Kodulinna head vaimud”, portreefilm “Jäljed lumel” ning kaks dokumentaalfilmi, „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“, mis kuuluvad eesti dokumentalistika kuldvaramusse ja millel on oluline sisuline seos Laiuse viimaste mängufilmidega „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine”. Põnevaks vaatamiseks on samuti Laiuse Moskva kinoinstituudi (VGIK) tudengipõlves loodud lühifilmid “Õhtust hommikuni” ja “Mäed kui valged elevandid”.
Laiuse filmograafia peegeldab hästi autori ja seeläbi ka eesti filmi muutumist ajas. Kõrvutades Laiuse esimest ja viimast täispikka mängufilmi („Mäeküla piimamees“ ja „Varastatud kohtumine”), võib näha, kui pika tee autor on käinud, jäädes samal ajal truuks enda jaoks olulistele teemadele.
Koostaja: Kati Vuks
2024. aasta on kultuuririkkuse teema-aasta, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ning rahvaste kultuuride mitmekesisust. Käesolev kollektsioon dokumentaalfilme aitab uurida ja avastada kogukondi meie ümber ning püüab neile küsimustele vastuseid leida. Valitud filmid aitavad avada diskussiooni väiksemate ja suuremate kogukondade eksisteerimise ja toimimise kohta ühiskonnas. Filmides puudutatakse muuhulgas kogukonna aktivismi teemasid (“Kodulinna head vaimud”, 1983; “Uus Maailm”, 2011; “Homme saabub paradiis”, 2021), räägitakse kogukondadest, mis on välja kasvanud suurest armastusest spordi vastu (veteranujujaid jälgiv “Vanad kalad”, 2010) ning ka rühmitustest, mis on tekkinud ideoloogilistel põhjustel (“Nõukogude hipid”, 2017). Vähemusrahvaste kogukondi kujutab “14 käänet” (2017), mis vaatleb vene rahvusest perekondi, kus lapsed õpivad eestikeelsetes koolides, samuti puudutatakse “kalevipoegade” temaatikat filmis “Parem homme” (2013), mille keskmes on rühm eestlasi, kes on läinud Soome paremat leiba teenima, kuid kes selle pärast oma koduste ees ka kallist hinda maksma peavad. Kogus leidub avastamiseks lisaks veel teisigi huvitavaid kogukonnafilme.
Koostaja: Kati Vuks
Täiskasvanuks saamine on protsess ja tavapäraselt ei lähe see kellegi jaoks just valutult. Teekond läbi lapsepõlve, ebakindlate teismelise-aastate, esimeste armumiste ja pettumuste kuni noore inimese eneseleidmise ja elusihtide selginemiseni on tihti segadust tekitav, hirmutav, täis erinevaid tundevarjundeid. Kogusse valitud filmide teemad varieeruvad humoorikatest (“Vallatud kurvid”, 1959 - situatsioonikomöödia keset motosportlaste kurvilisi suhteid ning “Kevade”, 1969 - lustakas eesti filmiklassika kooliõpilaste juhtumistest ja kujunemisest Paunvere kihelkonnakoolis) kuni päris keerulisteni (koolikiusamist käsitlev “Nullpunkt”, 2014; bipolaarse meeleoluhäire mõjusid kujutav “Polaarpoiss”, 2016). Kogus leidub ka läbi aegade üks Eesti kõige mõjusamaid noortefilme, Leida Laiuse “Naerata ometi” (1985), mis lahkab peaaegu dokumentalistlikus võtmes üles võetud internaatkooli noorte igapäevaelu probleeme. Ühtlasi on esile toodud kaks lühifilmi (“Aitäh, et sa minuga juhtusid”, 2012 ja “Ivanipäev”, 2014) ning dokumentaal noorteliikumise nähtusest “Kodulinn” (“Kodulinna head vaimud”, 1983). Filmid on järjestatud kronoloogiliselt.
“Noortest ja noortele” kollektsioon on osa 2024. aastal toimuvast kultuuririkkuse teema-aasta programmist, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ning hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuurilist mitmekesisust.
Koostaja: Kati Vuks