Reportaažlik pilguheit Sommerlingi nimelisse sovhoosi saabunud linnanoortest. Põhiliselt on fookuses Narvast maatööle saabunud noored, kes hakkavad tööle aiandusbrigaadis. Jälgitakse neidude töid ja tegemisi, aga ka kogu sovhoosi põllutöid kevadest sügisesse. Kaamerapilti saadab näitlejate esitatud kaadritagune tekst. Võtted varjatud kaameraga lisavad elulisust ja loomulikkust.
6. veebruaril 1976 võtsid kombinaadi Balti manufaktuur kuus töötajat kohustuse töötada korraga kuuel pneumoketrusmasinal. Film jälgib naisi kõrgendatud kohustuste täitmisel tekkinud keerukas tootmissituatsioonis.
Portreefilm V. Klementi nimelise õmblustootmiskoondise töölissöökla kollektiivi muredest ja rõõmudest ning oma tööst rahuldust tundvatest ja kohusetundlikest inimestest.
Kaua oli mets võimsam kui inimene, sõltumatu ja iseseisev. Täna on suhted muutunud. Filmitegijad jälgivad metsavahti hoole ja armastusega metsas toimetamas. Kaadritaguses dialoogis vastab ta Fred Jüssi küsimustele, arutleb inimese ja keskkonna seoste üle ning räägib inimese vastutusest metsa ees. Mets on suur väärtus ja metsavaht ise peab end üheks lüliks ahelas selle kaitsmisel.
Filmi autorid püüavad mõtestada naise rolli ühiskonnas 1970ndate Eestis. Võrreldakse meeste ja naiste tegevust eri elualadel, vaatluse all on naine kui ema, perekonna eest hoolitseja ja tööline, aga ka naise püüdlused ilu ja headuse poole. Olukorda kommenteerivad kergetööstuse ministri asetäitja Jüri Kraft, psühholoog Ilmar Ebber ja sotsiaalteadlane Klara Hallik.
Siia maailma tulek on oluline sündmus inimese elus, võib-olla kõige olulisem. Puhtalt ja siiralt fikseerib ekraaniteos sünnihetki, pieteeditunde ja armastusega loovad autorid neist suursündmuse. 70ndatel oli harukordne, et filmitegijad pääsesid filmima sünnitusmajja. Režissöör Leida Laiusel ja operaator Arvo Ihol see õnnestus. Enamgi veel, otsekui varjatud kaameraga filmitud kaadrid on ehedad, soojad ja inimlikult ausad.
Mõtlik ja nukker film väikelastest, kes veedavad oma päevi või isegi nädalaid emast ja kodust eemal, olgu siis päevases lastesõimes või ööpäevarühmas. Kaamera jälgib väikeste ilmakodanike suurt kurbust ja alateadlikku püüdu võõra olukorraga kohaneda. Režissöör Leida Laius vestleb lastepäevakodu juhataja ja öökasvatajaga, kes leiavad, et päeva- ja ööhoiud ei asenda ema. Lapsed ise tunnistavad režissöörile, et nende kõige suurem unistus on pääseda koju. Film pandi algul riiulile, sest näitas kriitiliselt nõukogude süsteemi üht külge — perekonna lõhkumist.
Filmi teema on võetud elust enesest ja peategelased vanemliku hoolitsuseta ja hüljatud lapsed, algul miilitsa lastetoas, siis lastekodus, internaatkoolis või halvemal juhul juba noortekoloonias. Erinevas vanuses lapsed räägivad oma raskest elust. Intervjuud lastega on ehedad ja siirad.
Suurlinna uuselamurajoonid muudavad paratamatult linnalähedaste asumite endisaegset olustikku ja elanikkonna senist elustiili. Omaaegsed majad ja aiad hävitatakse, et asemele võiksid kerkida Mustamäe mitmekordsed paneelelamud. Linn vallutab kunagise Kadaka küla.
Humoorikas filmipala moest kui sotsiaalsest nähtusest, moe mitmetest funktsioonidest, moe ja inimese suhetest tänapäeval, aga ka moe veidrustest ja plusspooltest. Mida kantakse 1980ndatel seljas, peas ja käes ning kuidas seda kõike nõukogude aja tingimustes hankida. Moejooniste autor on kunstnik Mari Kanasaar. Diktoriteksti loeb Jüri Krjukov.
Omaaegne eestlaste kuukalender ning sellega seotud uskumused ja kombestik. Filmis vahelduvad arhiivikaadrid lavastatud stseenidega, milles kujutatakse talurahva töid ja tegemisi. Jagatakse vanarahva tarkusi ja õpetusi selle kohta, milliseid töid võis teha vana kuu ajal ja milliseid noore kuu ajal.
