Hipodroom

Päikeseaeg

Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne - taimedel, seentel, putukatel ja loomadel... Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib meid Eesti kodudesse, kus elatakse eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud. DokumentaalfIlm loob vaatajale ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.

Aeg

Mark Soosaar pani elupildid filmikiirendusega liikuma. Kiirluubis inimeste sebimine vaheldub samuti kiirluubis, ent tunduvalt rahulikumate ja hästi jälgitavate loodusvõtetega. Sellise vastandamisega saab inimest ja igikestvat loodust lahutav kuristik selgelt tajutavaks. Loodus muutub ülevaks, inimene sipelgaks. Inimene sipelgaks, ent tema looming monumentaalseks. Aeg seisab ja jääb. Aeg kiirustab meist mööda, meie kiirustame ajast läbi.

Kivine hällilaul

Kunstiline dokumentaalfilm raudbetoonplaatide tootmisest Tallinna tehases.

Tuulte tahutud maa

"Tuulte tahutud maa" on eepiline loodusfilm Eestimaa metsikust loodusest, kus vaataja ees rulluvad lahti meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate linnuparvedega. Filmi peategelane on meie metsade suurim imetaja ja põliselanik põder. Läbi looduse avanevad meie mineviku püüdlused ja vajadused ning meie iseloom, mida maastikud on tuhandete aastate jooksul hoidnud ja kinnitanud.

Marju Lepajõe. Päevade sõnad

See on portreefilm Marju Lepajõest, filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust. Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mitte soosivas maailmas? Vaatajal on võimalus saata Marjut tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. Loodetavasti see kohtumine avardab, lohutab, inspireerib.

Ruhnu

Poeetiline meeleolufilm Ruhnu saarest. Kaamera jälgib aeglase rahuga saare igapäevaelu. Laev lahkub Pärnu sadamast. Vaade Ruhnu saarele lennukilt. Kalur angerjaid püüdmas. Ruhnu puukirik ja kalmistu. Kala vastuvõtmine Ruhnu sadamas.

Teel

Lüüriline reportaaž reisijatest Tallinna lähirongis. Mõtisklusfilm eluteest, põlvkondade vaheldumisest ja elulistest väärtustest, mis sünnib rongireisijaid jälgides. Režissöör Valeria Anderson jätkab loomingulisi otsinguid, millega tegi algust filmis „Tartu – kevad 1974“, leides, et kõrvuti sünkroonse, sotsiaalselt problemaatilise filmipublitsistika kõrval on vaja arendada ka poeetilist filmikeelt. Rongi aknast avanev kevadine maastik, hooned ja loosungid segunevad assotsiatiivselt vagunis toimuvaga. Filmis kõlavale Tõnu Naissoo muusikale on kirjutanud sõnad Paul-Eerik Rummo, laulab Urmas Alender.

Allika poole mineja

Ohvriallikale omistatakse maagilist tervendatavat mõju ja sinna on ohverdatud raha, hõbedat, ehteid või muud taolist. Ohvriallika veega on ravitud silma- ja nahahaigusi, pestud maha roojust ja süütegusid. Lavastuslike sugemetega mänguline dokumentaalfilm väärtustab rahvausundit ja hoiatab allika ning kogu looduse rüvetamise eest.

Hipodroom

Oli 1923.aasta 25. november, kui Tallinna Hipodroom oma uksed Eestimaa pealinna südames publikule avas. Hipodroom peibutas külastajaid kihlvedude ja võiduajamistega ning võimalusega oma õnn totalisaatoril proovile panna. Tallinna Hipodroom oli üks suuremaid Baltimaades ja saavutas uskumatu populaarsuse, kuid alanud sõda lõhkus igapäevase idülli. Hävines restoran ja tulekahjus läksid kaduma ka tribüün ja kontorihoone. Majesteetlikust hipodroomist jäi püsti vaid üksik hobusetall. Kuid selle ainulaadse koha tulevik ja saatus on nukker. Tänane linnaplaneering lõpetab maailmasõja ja kolm riigivõimu üle elanud hipodroomi eksistentsi. Samm sammult hakkavad tallid tühjenema. Hobuseid jääb aina vähemaks. Üksteise järel suletakse uksi. Hipodroomi asemele kerkivad mõne aja pärast korterelamud ja büroohooned. Kadumas on suur osa meie ajaloost - küll luitunud kalliskivi, kuid suur osa linna elust ja mälust.

511 paremat fotot Marsist

Valik kohviku ja "ööklubi" külastajate tüüpe 1960ndate lõpust, kus vanaprouad pole veel täielikult Eesti Vabariigi aegseid kodanlikke maneere unustanud ja nõukogude noorsugu ilma lipsuta restoranis napsitada ei saa. Tallinna kohvikute Pärl ja Moskva külastajad omas ajas. Filmi teeb unikaalseks ka selle kummaliselt suveräänne helirida, mis vaatab argist sebimist melanhoolse poeesia ja külma täheteaduse kõrgustest. Artur Alliksaare luulet esitab Aarne Üksküla kaadritagune hääl.

Mõõna aegu

Üleliidulise riikliku kinematograafiainstituudi diplomitööna valminud film kolhoosi Saare Kalur Nasva osakonna rannapüügi brigaadi kaluritest. Meremehed valmistuvad talveks, paadid paigutatakse talvekorterisse. Talvel on kaluritel vähe tööd, käib vaid jääalune kalapüük. Tehakse ettevalmistusi kevadhooajaks. Ookeanipüügilt saabub kauaoodatud traallaev. Lõpuks on aeg käes ja kaluripaadid suunduva jälle merele.

Sündis inimene

Siia maailma tulek on oluline sündmus inimese elus, võib-olla kõige olulisem. Puhtalt ja siiralt fikseerib ekraaniteos sünnihetki, pieteeditunde ja armastusega loovad autorid neist suursündmuse. 70ndatel oli harukordne, et filmitegijad pääsesid filmima sünnitusmajja. Režissöör Leida Laiusel ja operaator Arvo Ihol see õnnestus. Enamgi veel, otsekui varjatud kaameraga filmitud kaadrid on ehedad, soojad ja inimlikult ausad.

Pingeväljade aednik

Dokumentaalfilm, mis portreteerib kirjanik Mehis Heinsaart. Tegu on kirjamehega, kes elab tagasihoidlikes tingimustes, kuid kelle siseelu on väga rikas ja mitmetahuline. Heinsaar näeb ümbritsevas looduses palju ebatavalist ja tähendusrikast, loeb märke, mõistab loomi ja linde, märkab silmale nähtamatut. Film jälgib teda nii kodus, rännakutel looduses kui kohtumistel tuttavatega.

Süda Sõrve sääres

Süda Sõrve sääres on poeetiline dokumentaalfilm meestest, kellede hinged on täis ilu, tuld ja elujõudu aga ka ääretut üksindust. Need mehed elasid Sõrve sääres Põdra külas, kus nende ainukene mängukaaslane oli ei keegi muu, kui kaval viinakurat. Villi jutustab loo sellest, kuidas viinakurat tema sõbrad trikkidega ära meelitas. Aga kuidas siis Villi ikka veel elus on?