Lühike, kuid õpetlik dokumentaalfilm noorest skulptorist, kes otsustab oma tülikast kodukassist väikese armsa minisea ehitada. Mida suudab tänapäeva teadus ja tehnoloogia? Missuguseid vahendeid läheb tarvis kodustes tingimustes kassist sea ehitajal? Kus on eetika piirid? Aga esteetika?
1996. aastal olla Poosimatsi talu õuele Pae külas Padisel maandunud kuuse kujuline UFO. Selle seninägematu vaatemängu tunnistajateks olid toona talu perenaine ning kaks naabrit. 2008. aasta kevadel otsustas perenaise poeg Mati Jakson selle erakordse sündmuse auks taluõuele monumendi püstitada. Eelnevalt tegelenud pronkssõduri monumendiga, jätkab kunstnik, läbi erinevate dokumenteerivate võtete, monumentide rolli küsitlemist ühiskonnas.
Raineri ja Anna kooselu on purunemas. Meeleheitel noormees hakkab nende kooselu jäädvustama väikese videokaameraga, millest kujuneb noormehe haiglaslik eneseuurimise vahend. Elavaks kaameraks muutunud Raineri tõttu muutub noorte suhe võitluseks ja kättemaksuahelaks.
Videos poseerivad kunstnikule kümme vangi - kurjategijad, kes on ühiskonnast nende käitumise pärast isoleeritud ja kellega tavaolukorras kohtuda ei tahaks. Turvaliselt ekraani vahendusel toimuv on justkui paljastamine, mis tekitab tunde, et vaataja lastakse kuhugi keelatud tsooni. Ilma vaatajale edastatud objektiivse infota, saab teada vaid seda, mida iga mees endast teada tahab anda ehk kuidas ta kaamera ees käitub.
Lühifilm püüab leida rada hapral pinnasel kuskil lootuse ja meeleheite / hetke düstoopia ja hüljatud utoopiliste ideede / kurbuse ja selle põhjuste vahel. Teoses kuuldavad Constance DeJongi, Audre Lorde, Simone Weili ja Valerie Solanasi mõtted raputavad oma sõnadega post-industriaalset Paldiski maastikku, leidmaks viisi kuidas selles planeedist võiks saada vägivaldse Marsi asemel roheline Maa.
Videoteos jutustab loo merineitsist nimega Liivaterake, kelle inimesena maa peal käimise hinnaks on loobumine oma häälest. Näkineiu kõige suuremaks unistuseks on sõita autoga ning seepärast kogub ta mudelautosid, mida hoiustab plastikpudelites, nagu inimesed hoiustavad laevu klaaspudelites. Ühel päeval ta lähebki maa peale, et sõita päris autoga. Mõne aja möödudes hakkab Liivaterake siiski igatsema tagasi merekoju, kuhu pöördumine aga on ohtlik.
Tegu on absurditeadusega, mis üritab välja selgitada, miks eestis on vähe naispoliitikuid. Film algab faktidega, mis kõnelevad naispoliitikute nappusest Eestis. Seejärel räägib esoteerik Villu Põldma süsteemist, kuidas mehed teevad naisenergia arvel poliitikat ning toob näiteks Edgar Savisaare, kes saab kõigilt oma endistelt ja praegustelt naistelt pidevalt energiat. Sellele järgneb animeeritud skeem: SKEEM 1 „Kuidas naised Edgar Savisaarele energiat annavad”. Järgmisena räägib Vilja Savisaar oma mõtetest seoses naispoliitikute vähesusega meie riigis.
2007. aastal valminud filmiinstallatsioonis „Vastumeelne keha“ uurib kunstnik Foxy Haze prostituudi tootmisvahendeid – tema keha ja häält. Intervjuud seksuaalteenuseid pakkuvate naistega testivad poola lavastaja Jerzy Grotowski arvamust, nagu oleks prostituutidel mingi vastumeelsus oma keha suhtes. Nende töö osas valitseb erinevaid ettekujutusi, mida osaliselt toodavad eelarvamused ja meedia. 11 naise vastused on väga erinevad, mõned on oma keha ja häälega rohkem rahul ja mõned vähem. Video pilt näitab taksosõitu talvises Tallinnas mööda lõbumajade ja -korterite aadresse. Teose juurde kuuluvad raamitud lillepildid, mida kunstnik sekstöötajatel intervjueerimise ajal palus joonistada. Teos kuulub Kumu kunstimuuseumi kogusse.
Absurdimaiguline film räägib justkui ära eksinud, arhitektuurist kaugel olevate kinematografistide seiklustest 2004. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali. Küsides külastajatelt tuntumate arhitektide nimesid, jääb saak kesiseks, vaatamata mainekale sündmusele.
