Eesti esimese mängufilmi tegevustik sai inspiratsiooni pseudonüümi Hoia Ronk all kirjutanud Karl August Hindrey följetonist, mis avaldati Postimehes 9. detsembril 1913. Lehelugu pilab Pärnu linnavolikogu valimisi, kus tekkis tugev vastasseis sakslaste esindaja Otto Brackmanni (Pärnu linnapea) ja eesti soost ajakirjaniku Jaan Karu (Pärnu Postimehe tegevtoimetaja) vahel. Filmivõtete teostamiseks laenas operaator Johannes Pääsuke kinoomanikelt 1000 rubla. Näitlejaid organiseeris Vanemuise parukameister Tõnis Nõmmits, kes tegutses ka harrastusteatri juhina. Filmi tootjaks-režissööriks võib pidada kino Imperial üht omanikku Aleksander Tippot. Võtted toimusid 1913. aasta lõpul Tartus Valli ja Tiigi tänava treppidel ning linna ümbruses Vasula metsas. Sisevõtted tehti ühes elumajas Karlova tänaval. Esilinastus Tartu kinos Ideal 13. veebruaril 1914, kuid linateos lubati ekraanidele politseivalitsuse poolt tugevasti kärbituna. Põhjuseks filmis esinevate veidrate mundritega politseinike kujutamine. Pärnus keelati näitamine politseiülema poolt hoopiski. Kinoseansid toimusid suure menuga mitmetes Eesti linnades.
