Arkaader kutsub kultuuririkkuse teema-aastal ringreisile läbi Eesti põnevate paikade ja ajastute! Usinad filmitegijad on juba filmi algusaegadest peale jäädvustanud kodumaa mitmekülgseid paiku ja piirkondi ning tänu neile on ka tänasel päeval võimalik vaadelda, milline nägi Eesti välja eelmise sajandi eri aastakümnetel.
Ilmselgelt on lahendus kinni inimeses, mitte TAs.
Maailmaruum ja selle avarused on inimeste fantaasiat ja meeli erutanud aegade algusest alates. Astronoomia ehk täheteadus ulatub tagasi vähemalt Vana-Kreekasse. Esialgu vaadeldi tähti ja taevakehade liikumist, hiljem tuvastati juba Päikesesüsteem ning arenes välja astrofüüsika. 20. sajandil avastati, et Linnutee on vaid üks paljudest galaktikatest, tekkis Suure Paugu teooria ning arenes jõudsalt kosmoloogia. Kui Juri Gagarin 1961. aastal maailma esimese kosmoselennu sooritas, oli selge, et inimkond on astunud suure sammu edasi kosmoseavaruste praktilisele tundma õppimisele. Kogu maailma tähelepanu oli nüüd maailmaruumi poole suunatud. See oli põnev aeg, mida kajastati ka ringvaatepalades ja dokumentaalfilmides ning millest said inspiratsiooni loomulikult ka teised eluvaldkondade esindajad, nende hulgas kirjanikud ja filmitegijad. Käesolevas kollektsioonis leidub dokumentaalkaadreid astronoomia valdkonna teemal Eestis - Tõravere observatooriumi tegevusest Gagarini kosmoselennu kajastamiseni. Samuti on välja valitud põnevaid näited kosmosetemaatikast ja tehnikaajastu arengutest animafilmi tegijate pilgu läbi. Esindatud on näiteks sellised klassikud nagu psühhedeelne “Klaabu kosmoses” (1981) ning nukufilm “Ott kosmoses” (1961), mille valmimisest on loodud ka kogust leitav ringvaatepala. Ühe tõelise kosmosefänni - harrastusastronoomi ja astrofotograafi Raivo Heina tegevusest räägib aga dokumentaalfilm “Otsides valgust” (2014), kus arutletakse inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemadel.
2024. aasta on kultuuririkkuse teema-aasta, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ning rahvaste kultuuride mitmekesisust. Käesolev kogu heidab pilgu eestlastele ja nende tegemistele laias maailmas ning ühtlasi puudutab ka mujalt maailmast Eestisse rännanud inimeste ja kogukondade kogemust ja igapäevaelu. Vaatamiseks on nii lühi- kui ka täispikki mängu- ja dokumentaalfilme ning sekka ka animafilm. Erinevad lood rikastavad.
Eesti Filmiajakirjanike Ühing autasustab igal aastal parima Eesti filmi meie oma kodumaise Oscari ehk kuldse Neitsi Maaliga, mis on Eesti Vabariigi iseseisvusaja vanim filmiauhind. Esmakordselt anti parima Eesti filmi auhind välja 1994. aastal ning kolme aastakümne jooksul on filmikriitikud pärjanud nii lühi- kui ka täispikki, samuti mängu-, anima- ja dokumentaalfilme. Sealhulgas on tunnustuse pälvinud nii debüütfilmid kui ka elavate klassikute kätetöö.
Läbilõige Neitsi Maali laureaatidest annab tunnistust Eesti filmikunsti rikkalikkusest ja mitmekesisusest, mille magusamaid vilju saab käesolevas kollektsioonis nautida.
Alates 2005. aastast on 27. oktoober kuulutatud UNESCO rahvusvaheliseks audiovisuaalpärandi päevaks, juhtimaks tähelepanu audiovisuaalse ajaloo ehk heli-, foto- ja filmipärandi olulisusele. Rahvusarhiivi filmiarhiiv säilitab eestlaste kollektiivset audiovisuaalpärandit, mis on hindamatu teadmiste allikas meie ajaloo, kultuuri ja ühiskonna kohta. Filmipärand aitab meie maailma mõista ja mõtestada, mistõttu on selle säilitamine ja kättesaadavaks tegemine kriitiliselt oluline tänapäeva audiovisuaalainese ülekülluslikus ühiskonnas. Seejuures aitavad filmipärandit kaasaja vaatajani viia filmiloojad, kes taaskasutavad enda eellaste talletatud materjale.
Audiovisuaalpärandi päeva tähistamiseks koostatud kogu “Arhiivist kinolinale” hõlmab viimaste aastate silmapaistvamaid kodumaiseid dokumentaalfilme, mis portreteerivad oskusliku ja põneva arhiivimaterjalide kasutamise kaudu Eesti olulisi kultuurikandjaid ja ajajärke karikaturist Gorist ja maailmarändur Ahto Valterist kuni psühhiaatri ja näitekirjaniku Vaino Vahingu ja muusiku Uku Kuudini.
Ainus, mis piirab, on teemapüstitus ja üks minut.
“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
